Naine ja utoopia, feministlik utoopia

Utoopiaid on kirjutatud aastasadu. Näiteks inglise keeles ilmus 1516.–1975. aastal USA poliitika- ja utoopiate uurija Lyman Tower Sargenti sõnul vähemalt 1500 teksti, mida võiks nimetada utoopiaks. Utoopiad peavad puudutama soosuhteid ja soorolle, tahavad nad seda või ei. Kuna meie ühiskonnakorraldus keerleb nii mitmeski mõttes soo ümber, siis tuleb ühiskonnakorraldust ümber mängides paratamatult läbi ja ümber mõelda ka sooküsimused. Kuna utoopiates püütakse ühiskondi parendada, peab nendes paratamatult mõtlema sellele, kuidas korraldada tööelu, laste saamist ja kasvatamist. See, et soosuhetega on kirjutamise perioodil asjad paigast, näib olevat konsensuslik arusaam, aga märksa vähem üksmeelt on küsimuses, kuidas seda probleemi lahendada.

Vaieldud on selle üle, kas Platoni arusaam riigist on utoopia või mitte, kuid tema kujutatud ideaalriigis pidi naisi koheldama meestega võrdsena, mis oli antiikajal üsna utoopiline idee. Thomas More käib oma “Utoopias” (1516, eesti k 2002) välja väga radikaalse idee, et nii naised kui ka mehed saavad võrdselt tasuta haridust ja töötavad, et kogukonda panustada. Naistel oli isegi õigus koos abikaasaga sõjas võidelda ja preestriametit pidada. Võrdsusel olid aga siiski piirid. Kord aastas pidi naine oma mehe ette põlvitama ja oma pattude eest andeks paluma; meestel oli õigus oma naisi karistada, vastupidi aga mitte. Sargent (1973: 304) arvab, et varastes utoopiates kipub naistel olema enam õigusi neis, kus perekond kaotatakse (nt Campanella “Päikeselinn” (1602, eesti k 2005)), kuid neis, kus perekond säilib, kipub säilima ka naiste ebavõrdne olukord (nt Francis Baconi “Uus Atlantis” (1626, eesti k 2004)).

Naiste utoopiad

Utoopiaid on meeste kõrval aga juba aastasadu kirjutanud ka naised. Alates hiljemalt Newcastle’i hertsoginna Margaret Cavendishi utoopiast “Lõõmav maailm” (“Blazing World”) (1666) on naissoost kirjanikud samuti kasutanud utoopiažanri ühiskonnakriitikaks. Oma ekstsentrilisuse poolest kuulus Cavendish oli luuletaja ja filosoof ning esimene naine, kes 1667. aastal kuninglikku teaduste akadeemiasse kutsuti. Cavendishi romaan on fantaasiarikas kujutlus utoopilisest kuningriigist, kuhu pääseb Põhjapooluse kaudu. Noor naine mitte ainult ei jõua sellesse rääkivaid loomi täis riiki (kellega meie kangelane arutab mitmesuguseid teaduslikke teemasid, nt mikroskoopide kasutamist), vaid saab selle imperaatoriks ning korraldab sealse ühiskonna ringi, et kaotada sooline diskrimineerimine, usulised konfliktid ja sõjad. Dale Spender (1986) on seda romaani näinud teadusliku fantastika eelkäijana. 

Kanada kirjandusteadlane Chris Ferns (1999) on eristanud kahte tüüpi utoopiat: unistused korrast ja unistused vabadusest ning väitnud, et suurema osa korrast unistavaid utoopiaid on kirjutanud mehed, samas kui vabadusest unistavate utoopiate autoriteks on vähemalt 20. sajandist alates olnud valdavalt naised (Ferns 1999: 27). Korda loovad utoopiad, nagu More’i oma, on valdavalt naisi ja nende vabadusi piiranud ning naissoost autorid on taas püüdnud neid piire laiemaks mõelda. Sargent (1973: 304) toob välja, et alates 1850. aastast avaldatud utoopiates kiputakse naistele andma pigem teisejärgulist rolli ning eeldatakse, et soorollid ja -suhted jäävad samaks. Valdavat reguleeritakse naiste ligipääsu haridusele ja ehk ka hääleõigusele, kuid seksuaalsuhete ja reproduktiivkäitumise ümberkujundamisi on vähe. Mõned varajased naissoost autorid (nt Mary Astelli “Tõsine ettepanek naistele” (“A Serious Proposal to the Ladies”) (1694) või Sarah Scotti “Milleeniumi koda” (“Millenium Hall”) (1762) kujutlevad tulevikku ilma seksuaalsuseta ning ideaaliks on pigem naistevaheline sõprus (Sargent & Sargisson 2014: 301).

Sargent (1973: 35) toob ühe erandnäitena välja naisõiguste teerajaja Mary Wollstonecrafti ideedest mõjutatud James Henry Lawrence’i raamatu “Nairide impeerium” (1811), mille alapealkirjaks on “Naiste õigused” (“The Empire of the Nairs, or the Rights of Women”) ning kus valitseb matriarhaat ja naistel on õigus vabalt seksuaalpartnereid valida. Kas see just utoopia on, saab vaielda, sest lastega tegelemine jäi jätkuvalt naiste õlule. Siiski on tegu katsega luua pilt tsivilisatsioonist, kus pole abielu, mis 19. sajandil oli soolistatult hierarhilise ühiskonnakorralduse keskne alustala. Praktikas kombiti sellist elu 19. sajandi esimese poole utopistlikes kogukondades, nt Oneida kogukonnas New Yorgi osariigis (1848 kuni umbes 1880), kus püüti just abielusuhteid ümber mõelda ja elati kogukonnaabielu (kuigi kogukonna meessoost liider jättis endale teistest suuremad privileegid). Selle kogukonna naised, muide, kandsid pükse ja lõikasid juuksed lühikeseks, et oleks mugavam töötada ja liikuda. Seegi oli omas ajastus skandaalne. Utoopiline mõtlemine ei piirdunud vaid raamatulehekülgedega. 

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Tööstusrevolutisooniaegne utoopilise mõtlemise rohkus

Utoopiate arv kasvas plahvatuslikult tööstusrevolutsiooni ajal, mis paljud ühiskonnakorralduse alustalad segi paiskas: inglise keeles ilmus Sargenti järgi siis kolm korda rohkem utoopiaid kui varasemate sajandite jooksul kokku (umbes 160 enne Edward Bellamy romaani “Vaadates tagasi” (“Looking Backward” (1888)), mille järel buum maruliselt suurenes). Bellamy romaanis on 2000. aastal USAst saanud sotsialistlik utoopia, kus on deebetkaardid ja isegi midagi, mis meenutab internetti. Naised on selles ühiskonnas meestega võrdselt haritud, töötavad tööstuses ja saavad meestega võrdset palka ning neil on õigus emapuhkusele. Enamik selle ajastu utoopiad püüab lahendada majandusliku ebavõrdsuse küsimust, aga vaeb ka kogukondlikke eksperimente ning naisküsimust, mis pole üllatav, arvestades naisliikumise algust 19. sajandi keskpaigas. 

Mõnigi sel perioodil kirjutatud utoopiatest saigi naisliikumisest innustust. Näiteks Elizabeth Burgoyne Corbetti 1889. aastal ilmunud feministlikus utoopias “Uus Amazonia” (“New Amazonia”), on naisõiguslased Iirimaal võimule tulnud ja teinud sellest feministliku utoopilise kogukonna. Meestel on õigus Iirimaal elada, kuid mitte võimu teostada. Abielulahtutus on lihtne ja maksimaalne laste arv on neli. Lapsi kasvatab ja harib riik. Keelatud on tubakas ja alkohol ning valitseb taimetoitlus. Nagu paljudes sama ajastu utoopiates, satub naissoost jutustaja koos meeskaaslasega utoopiasse pikast unest ärgates. Naisele utoopia meeldib, mehele mitte ning kui jutustaja proovib oma meessoost kaaslast, keda utoopia naised hulluks peavad, kaitsta, satub ta tagasi viktoriaanlikule Inglismaale.

Naiste maa

20. sajandi esimese poole feministlike utoopiate seast on tuntuim ehk Charlotte Perkins Gilmani “Naiste maa” (“Herland”) (1915), mille ta avaldas järjejutuna enda kirjastatud ajakirjas Forerunner. Kõnekas on see, et raamatuna ilmus see esimest korda alles aastal 1979. Romaanis avastavad kolm viktoriaanliku perioodi ameerika meest kauge maa, kus elavad ainult naised. Kindlasti pole juhuslik, et üks seiklejatest on bioloog, teine sotsioloog ja kolmas rikas kapitalist. Nad püüavad enda ees lahti rulluvalt tsivilisatsiooni meheliku teadmise abil tõlgendada või sellele allutada. Lühikesejuukselised aktiivsed naised kontrollivad olukorda, samas kui üha pikemaks kasvavate juustega meeskülalised on piiratud võimuga. 

Naised on füüsiliselt aktiivsed (näiteks suudavad nad meeskülalistest kiiremini joosta), lahked ja pragmaatilised. Naised on ilma meesteta elanud 2000 aastat ja seega on unustuse hõlma vajunud romantiline armastus ja seksuaalvahekord, sest selles tsivilisatsioonid paljunetakse partenogeneesi abil. Emadus ja laste kasvatamine on kogukonnas olulisel kohal ning lapse eest ei hoolitse ainult tema ema, vaid kogu kogukond. Iga laps saab unikaalse eesnime, aga perekonnanimesid ei tunta, sest kõik on kogukonnas võrdsed. Laps pole ema või pere omand, vaid kogukonda kuuluv indiviid. 

Ühiskond ise on üles ehitatud kogukondlikule solidaarsusele ja lahkusele, mitte domineerimisele (nt on nad välja suretanud selle, mis kogukonnale koormaks või mis oleksid vastuolus ühiskonna emadusekeskse maailmapildiga; nt lehmapiima ei kasutata inimlaste toitmiseks). Kirjeldatud elukorralduses võib praegune lugeja tajuda eugeenilist perspektiivi (nt halbu iseloomuomadusi saab populatsioonis selektiivselt elimineerida). Elanike arvu hoitakse kontrolli all, nii et inimesi poleks kunagi nii palju, et neid ei jõutaks ära elatada. Kuigi Gilman oli darvinist, nägi tema selle teooria fookuses rahumeelset evolutsiooni ning mitte pidevalt konkurentsi. 

Gilmanit huvitab enim see, kuidas muuta inimeste mõtlemist, mitte ehitada institutsioone. Ta ei paku aga liigoptimistlikku pilti. Kolmest naiste maailma sattunud mehest üks võtab muutunud tsivilisatsiooni omaks, aga üks jääb lõpuni egoistlikuks ja misogüünseks. Ta võidakse küll naiste maailmast minema ajada, kuid tema ohtlik olemasolu jääb selgelt kogu loo kohale rippuma.

Gilmani visioonis pole naised enam butafooria meeste maailmas, vaid aktiivsed tsivilisatsiooni loojad. Ta annab huvitava lähtekoha hilisematele mitmepalgelistele feministlikele utoopiatele. Neid püüdlusi võib näha nii naiste kui ka meeste tekstides, millest tuntuim on ehk William Marstoni “Wonder Womani” koomiksid 1940. aastatest, kus tähelepanu keskmes on paradiisisaarel eksisteeriv matriarhaalne naiste kogukond, kus valitseb rahu ja harmoonia ja mille taga, nagu Jill Lepore (2015) oma hiljutises raamatus on näidanud, oli tõesti feministlik impulss.

Feministlike utoopiate algus

1960.–1970. aastatest aates saame juba rääkida feministlikest utoopiatest praeguses võtmes. Keskseks probleemiks jääb enamikus neist reproduktsiooni ja looduse küsimus. Neist üks tuntumad on Joanna Russi utoopia “Naissoost mees” (“The Female Man”) (1975). Selles on naised taas arendanud välja partenogeneesi ning seega saavad elada ja ennast taastoota ilma meesteta. See rahumeelne naiste maailm on aga vaid üks romaani neljast tasandist, mis võimaldab Russil pakkuda otsest kontrasti kaasaegse maailmaga, kus naistel pole muud valikut kui abielu, ja tulevikumaailmaga, kus naiste ja meeste vahel käib sõda. Sama paralleelmaailmade ideed kasutab Marge Piercy oma düstoopses romaanis “Naine aja äärel” (“Woman on the Edge of Time”) (1976), mille kaasaegses maailmas vaimuhaiglasse saadetud naine hakkab suhtlema androgüünse noore naisega, kes räägib talle utopistlikust tulevikukogukonnast, milles on teoks saanud mitme 1960. aastate radikaalse liikumise soovid, st ei ole enam keskkonnareostust, rassismi, seksismi, klassivahesid ja imperialismi, vaid kõik elavad rahumeelses agraarses kommuunis, kus lapsi kasvatatakse kogukondlikult. Tänast lugejat võib võluda eelkõige see, et utoopias valitseb ka rassiline tasakaal ja võimalikud on lembesuhted samast soost inimeste vahel. Samuti on kaotatud sooliselt diferentseeriv keel. Samas terendab siingi düstoopiline tulevik, mis on hierarhiline, patriarhaalne ja taandab naised nende seksuaalsusele. Sellised kahe- (või kolme-) tasandilised utoopiad pakuvad pidevat paralleeli sellele, mille vastu utoopia on konstrueeritud. Siiski on Piercy maailm radikaalselt erinev varasematest tekstidest, milles näeme toimetamas valgeid keskklassi cis-soolisi heteronaisi. Sarnaseid rassiliselt ja seksuaalselt mitmekesiseid maailmu pakuvad oma teadusfantastikas ka 1970. aatest alates Samuel Delany ja Octavia E. Butler.

Kõik senini kirjeldatud utoopiad on problematiseerinud seda, kuidas soosuhted on korraldatud, kuidas lapsi saadakse ja kasvatatakse, kuid nad on säilitanud binaarse soosüsteemi. Kuid leidub ka visioone, mis seda binaarsust kõigutavad. Viimaste heaks näiteks ka eesti keeles ilmunud Ursula LeGuini fantaasia “Pimeduse pahem käsi” (1969, eesti k 1981). LeGuini loodud maailm Gethen ei ole ilmtingimata konstrueeritud utoopiana, kuid see pakub meile arusaama paigast, kus kõik elanikud on ambiseksuaalsed ning sellesse ruumi satub külaline meietaolisest binaarsest maailmast. Tänu binaarse soo puudumusele pole Gethenil sool põhinevat tööjaotust, seksuaalset vägivalda, soolist võimustruktuuri. Kui meie jutustaja peab oma binaarset pilku kogu aeg kohandama Getheni süsteemile, siis kohalikele tundub ta oma stabiilses mehelikkuses perversne. Nagu Pamela J. Annas (1978) osutab, tulenevad meesjutustaja probleemid sellest, et ta ei suuda inimestega suhestuda ilma, et ta neid esmalt naisteks ja meesteks jaotaks. See perspektiiv sunnib ka meid lugejatena oma baasarvamuste peale mõtlema. 

Hiljem, kui 1960. aastate feministliku liikumise edust tulenev eufooria on lahtunud ja näeme, kui raske on muuta misogüünseid struktuure ning ühiskonnakorraldust laiemalt, on üha enam loodud feministlikke düstoopiaid. Nende teerajajaks on Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” (1985, eesti k 1993). Sarnaseid düstoopiaid, kus naised on taandatud sünnitusmasinateks, on ilmunud ridamisi just viimase kümne aasta jooksul ning praeguses poliitilises olukorras on tõenäoline, et nende arv suureneb veelgi. 

Aga just see nõuab, et me prooviksime jätkuvalt üles leida utoopiline perspektiiv ja mõelda, kuidas me saaksime elada teisiti.

Kirjandus

Annas, Pamela J. 1978. New Worlds, New Words: Androgyny in Feminist Science Fiction. Science Fiction Studies 5:2.

Ferns, Chris. 1999. Narrating Utopia. Ideology, Gender, Form in Utopian Literature. Liverpool UP.

Lepore, Jill. 2015. The Secret History of Wonder Woman. New York: Vintage.

Sargent, Lyman Tower. 1976. Themes in Utopian Fiction in English Before Wells. Science Fiction Studies 3:3 (https://www.depauw.edu/sfs/backissues/10/sargent10art.htm

Sargent, Lyman Tower. 1973. Women in Utopia. Comparative Literature Studies 10:4, 302-316. 

Sargent, Lyman Tower; Sargisson, Lucy. 2014. Sex in Utopia: Eutopian and Dystopian Sexual Relations. Utpian Studies 25:2, 299-320. 

Spender, Dale. 1986. Mothers of the Novel. Pandora.

Artikkel on ilmunud feministlike utoopiate artiklisarjas. Loe teisi lugusid siit.