Eesti vajab jah-mudelit! President Kaljulaidi Fondi nõusolekuseaduse foorumi ülevaade
2. oktoobril toimus Tallinnas President Kaljulaidi Fondi nõusolekuseaduse foorum, millest võtsid osa Eesti, Soome, Taani, Tšehhi, Rootsi ja Saksa justiits- ja meditsiinisüsteemi ning kodanikuühiskonna eksperdid. Foorumil räägiti nõusolekuseadusest, võttes vaatluse alla nii juriidilised, meditsiinilised kui ka kultuurilised perspektiivid. Foorumist teeb kokkuvõtte Taskufeministi eestvedaja Greta Roosaar.
Esimesena seisis foorumi laval President Kaljulaidi fondi tegevjuht Taavi Linnamäe, kes toonitas keerulistel ja ebamugavatel teemadel rääkimise olulisust. Linnamäe sõnul on seksuaalvägivallaga seonduv täna Eesti ühiskonnas pime nurk ning avaldas lootust, et kokku kutsutud foorum saab sellele veidi valgust heita.
Linnamäe sõnul on teema Eestis omaks võetud juba Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega, põhimõtteline otsus seaduse vastuvõtmiseks tehtud ning edasi on vaja liikuda sellega, et välja selgitada Eesti jaoks sobiv mudel. Lisaks toonitas Linnamäe ühiskondlike hoiakute muutmise ja suunamise vajadust, mis lisaks seadusele endale võiksid seksuaalvägivalda vähendada. Ka päeva moderaator Annika Arras avaldas lootust, et foorumiga saab alguse oluline ühiskondlik arutelu.
Arras toonitas, et ohver (olenemata soost, vanusest ja seksuaalsest sättumusest) vajab kaitset. Tema sõnul on tänases õigussüsteemis oht seksuaalvägivalla all kannatanute taasohvristamiseks, sest nende kohtlemine on väärikusest kaugel. Arrase sõnul vajab Eesti kokkulepet, mille kohaselt on ilma nõusolekuta seks vägistamine.
Eelkõige on vaja toetust seksuaalvägivallaohvritele
Kogu foorumit raamistasid ettesalvestatud vestlused president Kersti Kaljulaidi ja Eesti erialaspetsialistide vahel, kes ühe või teise nurga alt nõusolekuseaduse teemaga kokku puutuvad. Esimene sissevaade keskendus seksuaalvägivalla ohvritele ning küsis, kas pakume neile riigina piisavalt abi ja tuge. President Kaljulaid vestles Pelgulinna sünnitusmajas ämmaemanda Marina Sidorovaga, kes teeb seksuaalvägivalla ohvritele esimese läbivaatuse ja pakub neile ka tuge, ning endise prokuröri Toomas Liivaga, kes oma karjääri jooksul vägistamisjuhtumitega tegeles. Nii Liiva kui Sidorova jutust jääb kõlama ajakriitilisuse mõte – mida kiiremini ohver haiglasse pöördub, seda suurem on tõenäosus, et läbivaatuse käigus leitakse mingid tõendid, mida ka kohtus kasutada saab. Vestluse ehk olulisim raskuspunkt oli toetus – rõhutati nii emotsionaalse toe ja empaatia kui ka riikliku toe vajadust selleks, et toimunud kuriteole järgneksid õiguslikud tagajärjed.
Tark õpib teistelt
Päeva jooksul jagasid oma riigi kogemust mitu erinevat spetsialisti, kes on kodumaal nõusolekuseadusega üht- või teistpidi seotud olnud. Saksamaad esindas Bettina Weißer (Kölni Ülikooli välis- ja rahvusvahelise kriminaalõiguse instituudi direktor), Soomet Daniela Alaattinoğlu (Turu Ülikooli õigusteaduste nooremprofessor, kes on nõusolekuseaduse vastuvõtmise protsessi jälginud lisaks Soomele ka Rootsis ja Islandil), Rootsit Anna Möller (Stockholmi Karolinska Instituudi naistekliiniku günekoloog) ja Tšehhit Johanna Nejedlova (aktivist ning organisatsiooni Konsent asutaja ja juht). Taanist oli osalejaid mitu – teenekas advokaat Helle Hald, kes on üle 25 aasta keskendunud erinevate kuritegude ohvrite kaitsmisele, ning Kopenhaageni Rigshospitaleti seksuaalvägivalla keskuse uurijad Line Eiby (kliiniline psühholoog) ja Aviaja Mose Wingender (antropoloog).
Laval (vasakult) Feministeeriumi huvikaitsja Elise Rohtmets, ohvrite õiguste advokaat Helle Hald Taanist, Turu Ülikooli õigusteaduste kaasprofessor Daniela Alaattinoğlu Soomest ja Kölni Ülikooli välis- ja rahvusvahelise kriminaalõiguse instituudi juhataja Bettina Weißer Saksamaalt. Foto: Mattias Tammet
Osalejad kirjeldasid oma riikides varasemalt vägistamist käsitlenud seadusi küllalt sarnaselt täna Eestis kehtivaga – kuriteokoosseis eeldab, et on tõestatud, et ründaja rakendas vägivalda ja/või ähvardusi või kasutas ära ohvri abitut seisundit (näiteks teadvusetust). Tänaseks on kõik foorumil esindatud riigid võtnud vastu uue seaduse, mis on kooskõlas Istanbuli konventsiooniga – Saksamaa tegi seda 2016. aastal, teised järgemööda hiljem. Riigid on vastu võtnud erinevad mudelid: Saksamaa ja Tšehhi võtsid vastu nii-öelda ei-mudeli, Rootsi, Soome, Taani (aga ka Island) jah-mudeli. Lihtsustatult seletades peab ei-mudeli puhul ohvri esindaja kohtus tõestama, et ohver ütles ei (või oli abitus seisundis), ning jah-mudeli puhul tõendama, et toimunud tegevuseks ei antud nõusolekut. Kui laval olijatelt kahe mudeli võrdluses küsiti, et kumb nende arvates paremini toimib, siis oli jah-mudeli vastu võtnud riikide esindajate seisukoht kindlalt selle poolt, sama väljendas ka Tšehhi esindaja, kelle riik läks teist teed. Saksamaa esindaja jäi selles küsimuses pigem neutraalseks, väljendades usku, et uus seadus on kindlasti parem, kuna see parandas mitmed vanas seaduses olnud puudused, ent toob ka välja, et ta ei ole laval kui ei-mudeli eestkõneleja.
Seadusest üksi ei piisa, et mentaliteeti muuta
Loe: “Euroopa riikide teekonnast seksuaalset nõusolekut arvestavate seadusteni”
Kui muidu oli riikide kogemustes erinevusi, siis seaduse vastuvõtmisest ja sellele eelnenud ja järgnenud ajast kõnelesid osalejad üksmeelselt kui mitmekihilisest ja paljusid osapooli kaasavast protsessist, mis ei piirdu üksnes seadusemuudatusega, vaid vajab argumenteeritud ühiskondlikku arutelu ja seksuaalvägivalla teemalist haridust nii ühiskonnas kui professionaalide (kohtunike, politseinike, meditsiinitöötajate, haridustöötajate jne) hulgas. Osalejad nimetavad seaduse vastuvõtmise protsessi tõukejõududena näiteks nii Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist, teiste riikide poolt vastu võetud seadusi kui ka konkreetseid sündmusi (Saksamaal käivitas ühiskondliku arutelu väga tugevalt näiteks 2015. aasta uusaastaööl Kölnis toimunud massiline seksuaalvägivald). Räägiti nii ajakohase seksuaalhariduse vajalikkusest koolisüsteemis kui ka traumateadlikkuse tõstmisest kohtunike hulgas. Taani advokaat Helle Hald tõi olulise muudatusena välja näiteks selle, et ohvrile peab seaduse järgi kohe määrama advokaadi, kes algusest peale teda läbi kogu protsessi toetab ja nõustab.
Pärast seaduse vastuvõtmist ning sellega kaasnenud ühiskondlikke arutelusid ja protsesse on jah-mudeli vastu võtnud riikides (Soome, Rootsi, Taani) politseile laekunud avalduste arv kasvanud. Eriti huvitava nüansi tõi välja Rootsi günekoloog Möller, kes ütles, et kuigi võimuesindajate poole pöördujate arv on tõusnud, siis meditsiinisüsteemi kohta ei saa sama öelda, mis lubab arvata, et suurenenud avalduste arv ei ole seotud mitte rünnakute sagenemisega, vaid sellega, et kasvanud on inimeste usk sellesse, et õigussüsteem saab neid seksuaalvägivalla puhul aidata.
Müüdid ja valearusaamad
Foorumi avanud Taavi Linnamäe avaldas lootust, et diskursus, mida saab kokku võtta sõnadega “höhö, kas ma pean oma naisega nüüd lepingu tegema” asendub informeeritud ja argumenteeritud aruteluga. Välisekspertide kogemus seda lootust ka mõnevõrra toetas. Soome õigusteaduse professor Daniela Alaattinoğlu tõi välja, et paljud levinud valearusaamad, näiteks küsimus, kas nõusolekuseadusega saab kahjustada süütuse presumptsiooni põhimõte, kadusid koos sellega, et reaalne seaduseelnõu sai valmis ning inimesed nägid, et sellel hirmul ei ole alust. Alaattinoğlu sõnul muudab seadus kuritegu ennast, mitte seda, kuidas õiguslikud protseduurid käivad, millised seaduse mudelid toimivad jne. Küll aga tõi ta välja, et nõusolekuseaduse oponentide puhul on esinenud mõningane teadlik valmisolek valearusaamadeks selle osas, mida see seadus tegelikult tähendab. Ka professor Weißer kinnitas, et kumbki mudel ei puuduta süütuse presumptsiooni. Tema sõnul on nii jah- kui ei-mudeli puhul oluline uurida inimeste käitumist ja seda, millised on tõendusmaterjalid. Ta leiab, et igal juhul on kriitiliselt oluline vanast mudelist eemalduda.
Veel üht levinud sõnakõlksu peegeldas Johanna Nejedlova Tšehhist, kes kirjeldas nõusoleku küsimist kui loomulikku ja toetavat protsessi, mitte kanget ja ebaloomulikku “lepingu allkirjastamist”, nagu seda teinekord avalikus diskursuses raamitakse. Nejedlova sõnul saab nõusolekut küsida näiteks sõnadega “Kas sulle nii meeldib?”, “Kas sul on okei?”, “Mida sa tahad, et ma teeksin?”, mitte ei pea ütlema “Kas mul on su nõusolek?”
Kliinilise psühholoogi Eiby ja antropoloog Wingenderi ettekandest tuli välja, et ka erinevad vägistamisega seotud müüdid mängivad olulist rolli sellest, kuidas inimene rünnakust taastub. Levinud müüdid – näiteks see, et vägistaja on alati võõras ja vägivaldne, või et ohver peab olema ise “täiuslik” (käituma ja välja nägema mingit “õiget” moodi selleks, et teda tõsiselt võetaks) – mõjutavad seda, kui rängalt inimene rünnakut üle elab, kui palju endas kahtleb ning ennast süüdistab.
Füsioloogilised ja psühholoogilised perspektiivid
Eriti teravalt tuleb seadusemuudatuse vajadus välja siis, kui rääkida arstide ja ämmaemandatega, kes ohvritega tegelevad. Kersti Kaljulaidi ja günekoloog Marit Kõre vestlusest selgus, et suur osa inimestest, kes langevad seksuaalvägivalla ohvriks, tarduvad. Siinjuures on oluline märkida, et tardumine ei ole mingi märk nõrkusest või kuidagi teadlikult tehtud otsus, vaid kehaline reaktsioon ohuolukorrale ehk reaktsioon, mida inimene ise ei kontrolli. See tähendab ühtlasi, et need inimesed ei suudagi füüsiliselt vastu võidelda. Kõre toob välja, et kui inimene on lapsepõlves kogenud traumat või on teda ka varem rünnatud, siis seda suurem on tõenäosus, et tema keha vastab rünnakule tardumisega. Praegu Eestis kehtiva seaduse valguses võib see aga tähendada, et ta “ei hakka piisavalt vastu”. Marit Kõre leidis, et tänase seaduse kohaselt on tahtevastane vägivald seaduslik, kui tardumisega ei arvestata ning ka lihtsalt ei ütlemisest ei piisa. President Kaljulaid lisab: “Meile tundub, et see on juriidiline nüanss, aga tegelikult on tegu puhtalt füsioloogilise teemaga.”
Samal teemal räägib ka Stockholmi Karolinska Instituudi naistekliiniku günekoloog Anna Möller, kes rõhutab nõusolekuseaduse olulisust just ohvri kaitsmisel ning tema taastumisprotsessis, sest parem seadus muudab seda, kuidas ohver rünnakujärgselt reageerib, ning ka seda, kuidas ta rünnakust taastub. Ka tema kinnitab üle, et väga harva reageerivad ohvrid nii-öelda aktiivselt, tavalisem on passiivne reaktsioon ehk tardumine (ametliku terminiga tooniline liikumatus). Ta toob välja, et hinnanguliselt seitse inimest kümnest reageerib toonilise liikumatusega. Inimese reaktsioon on Mölleri sõnul seotud ka sellega, kuidas ta pärast rünnakut olukorraga toime tuleb, kas ta kogeb näiteks posttraumaatilist stressi ja muid vaimse tervise probleeme, tunneb häbi ja süüd jne. Ta toob välja, et need suurusjärgud kehtivad ohvrite hulgas nii naiste kui meeste puhul.
Kliiniline psühholoog Eiby ning antropoloog Wingender kirjeldavad oma uurimust sellest, mis on muutunud Taanis pärast seda, kui nõusolekuseadus vastu võeti. Nende sõnul näitavad esialgsed tulemused muuhulgas seda, et politsei poole pöörduvate ohvrite keskmine vanus on tõusnud, samuti pöördub rohkem ohvreid, kelle puhul ei kasutatud füüsilist vägivalda, ning neid, kes ei hakanud aktiivselt vastu. Uurijad kirjeldavad ka seda, et uue lähenemisega tunnevad inimesed end oma kogemuses kindlamalt ning teadvustavad, et nendega juhtus mingi halb asi, milles nad ei pea ennast süüdistama.
Millise mudeli valib Eesti?
Päeva lõpus toimus arutelu Eestile sobiva nõusolekuseaduse mudeli teemal, milles osalesid Saale Laos (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees), Liisa Pakosta (justiitsminister), Signe Riisalo (sotsiaalkaitseminister), Andre Hanimägi (Riigikogu õiguskomisjoni esimees) ning Silver Reinsaar (kriminaalasjadele spetsialiseerunud kohtuadvokaat).
Signe Riisalo tõi alustuseks välja, et tegelikult on protsess nõusolekuseaduse poole olnud pikk, paljude jaoks aastatepikkune, ning mitmed inimesed ja organisatsioonid (sealhulgas näiteks naiste varjupaigad ja Ohvriabi) on selle eesmärgi suunas kaua tegutsenud. Tema sõnul tekitas ühiskondlikus arusaamas positiivse läbimurde see, kui teemaga tuli kaasa Eesti politsei, läbi mille sai sellest meie ühine mure. Riisalo rõhutas, et oluline on meeles hoida, et seksuaalvägivald ei puuduta ainult noori naisi, vaid on tegelikult nii ohvrite vanuse kui soo mõttes tunduvalt laiem teema, puudutades ka näiteks puudega inimesi ja olles aktuaalne teema kohtades, mis peaksid olema kõige turvalisemad, näiteks kodud ja hooldekodud.
Andre Hanimägi leidis, et tegelikult on väga kurb, kui keegi tõsimeeli küsib, et kas peab oma naise käest nõusolekut küsima, ning leidis, et jah-mudel on tegelikult juba ühiskonnas kasutusel, sest see on juba praegu normaalne ja inimlik käitumine. Hanimägi usub, et nii nõusolekuseaduse jah- kui ka ei-mudeli kohta tuleb parlamendis kindlasti korralik arutelu.
Laval (vasakult) President Kersti Kaljulaid, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Saale Laos, justiitsminister Liisa Pakosta, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja Riigikogu Õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi. Foto: Mattias Tammet
Paneeli modereerinud Kersti Kaljulaid uuris edasi Saale Laoselt, et kui jah-mudel toetub tugevalt inimese bioloogiale ja arstide arvamusele ning kui ka kohtunikud ütlevad, et nende jaoks pole vahet, kumba väidet tõendada (ehk siis tõendamine, et kas inimene andis nõusoleku, ei erine protsessi mõttes ei ütlemise tõendamisest), siis miks on mudel üldse küsimus? Miks siis ei ole selge, et peaks jätkama jah-mudeliga? Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Laos tõi välja, et tema ei ole kindel, kumb mudel oleks parem, sest kumbki neist ei lahenda kõiki tõendamisprobleeme, mistõttu ongi vajalik põhjalik analüüs, mille käigus tuleb erinevad päriselulised olukorrad ja piirsituatsioonid väga selgelt läbi mõelda.
Liisa Pakosta: “Naine ei ole kehvem kui kott!”
Justiitsminister Liisa Pakosta ütles, et temale jah-mudeli pooldajana tundub see küsimus üsna lihtne. “Ma vaatan sellele asjale enam-vähem niimoodi, et mul jäi praegu sinna toolile üks käekott. Kui keegi nüüd võtab selle ja läheb mu kotiga minema ilma, et ma oleks sellele suuremat vastuseisu avaldanud, siis ma arvan, et see ei ole okei. Ja ma päriselt arvan, et naine ei ole kehvem kui kott!”
Pakosta sõnul on oluline, et seadus saaks tehtud ühiskonnas kokku lepitud hea seaduse tegemise tava kohaselt, mille hulka kuulub ühiskondlik arutelu, näiteks ka see foorum ise. Seejärel pannakse kokku väljatöötamiskavatsus, mis selgitab ära probleemi olemuse ja pakub sellele erinevaid lahendusvariante ehk nõusolekuseaduse puhul võib eeldada, et väljatöötamiskavatsus pakubki ilmselt variandid nii jah-mudeli kui ei-mudeliga, tuues välja mõlema plussid ja miinused ning riskikohad. Riisalo lisas, et hea väljatöötamiskavatsus annab meile valikud hästi selgelt. Kui justiitsministeerium on erinevad variandid välja pakkunud, siis on taas vajalik ühiskondlik arutelu ning lõpuks langetatakse otsus.
Ei tohi jääda ainult naiste teemaks
Teemaga seotud inimesi ei leidnud foorumil mitte ainult lavalt, vaid veel rohkem oli neid kuulajate hulgas, sest kui oli aeg küsimusteks ja mõteteks saalist, kostis sealt nii mõnigi väga oluline lisandus juba laval arutletule. Publiku seast toodi välja, et tänaste küsitluste järgi arvab 81% Eesti elanikest, et kui pole mõlema poole nõusolekut, on tegu vägistamisega. See kinnitab päeva jooksul Andre Hanimägi poolt väljendatud mõtet, et kultuuriliselt on jah-mudel juba käibel.
Saalist võttis sõna ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev, kes tõi välja, et teistel kuritegudel ei ole eeltingimust, et peab olema vägivald, vaid kuritöö koosseisus on vägivald juba raskendav asjaolu. Ta kutsus üles vaatama juriidilist käitumist teiste kuritegude puhul ning lähenema vägistamisele sarnaselt. Eraldi soovis Belitšev rõhutada, et see on kogu ühiskonna vastutus: “Eestis ei tohiks see jääda naiste teemaks!”
Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Egert Belitšev, kelle sõnul kehtib ühiskonnas jah-mudel juba täna sisuliselt kõigi muude kuritegude osas peale vägistamise. Foto: Mattias Tammet
Terviseminister Riina Sikkut nõustus samuti paljude eelkõnelejatega, et Eesti õigusruumi sobib jah-mudel, mis tema hinnangul vastab ainukesena tervetele ja tervislikele suhetele. Pragmaatilisemast küljest lisas Sikkut, et igasuguse muutuse tegemine nõuab suuri kulutusi ning seda pingutust on mõtet teha ja kulusid kanda siis, kui saavutame nendega päris muutused.
