Nõusolekuseaduse KKK

Nõusolekust lähtuv seksuaalvägivalla regulatsioon ehk tavakõnepruugis nõusolekuseadus lähtub põhimõttest, et tahtevastane suguühe on vägistamine. See pole ainult üks seadus, vaid tähistab laiemat põhimõtet, et sugulise iseloomuga kuriteod on defineeritud ainuüksi tahtevastasuse ehk nõusoleku puudumise kaudu.

Praegu on Eestis teise inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine osaliselt legaalne ning see on vastuolus Istanbuli konventsiooniga. Eestis on käibel vägistamise definitsioon, mille kohaselt on vägistamine tahtevastane suguühtesse astumine viisil, kus on kasutatud vägivalda või kasutatud ära isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon määratleb vägistamisena aga igasuguse vaba tahte vastase suguühtesse astumise – vägivald ning abitu seisundi ärakasutamine on seejuures ühed asjaolud teiste seas, mis välistavad ohvri vaba tahte, mitte eeltingimused, mille järgi vägistamist määratleda.

Sarnaselt muudaks nõusolekuseadus karistatavaks muud inimese suhtes tema tahte vastaselt toime pandud sugulise iseloomuga teod. Ka nende puhul on kehtiva õiguse kohaselt kriminaalkorras karistatavuse eeltingimuseks vägivald või isiku sellise seisundi ärakasutamine, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (karistusseadustiku §-s 141¹ sätestatud tahtevastane sugulise iseloomuga tegu), või siis kannatanu süüdlasest sõltuvuse ärakasutamine (karistusseadustiku §-s 143 sätestatud suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine).

Euroopas on nõusolekuseadus 2024. aasta veebruari seisuga vastu võetud 20 riigis. Osaliselt on nõusolekuseadus käibel Austraalias ja USA erinevates osariikides. Väljaspool Euroopat kehtib see veel Uus-Meremaal ja Kanadas ning 2023. aastal lisandus nende riikide hulka ka Jaapan. See nimekiri pole ammendav. 

Mõnes Euroopa riigis, nagu Suurbritannias ja Iirimaal, on nõusolekupõhisel käsitlusel pikk ajalugu, suuremjagu riike on oma lähenemist muutnud aga pärast Istanbuli konventsiooni jõustumist 2014. aastal.

Nõusolekut määratletakse järgmiste tingimuste kaudu: inimene on andnud nõusoleku siis ja ainult siis, kui see on antud vabast tahtest, on selgelt väljendatud (ei pea olema verbaalselt) ning on füüsiliselt ja vaimselt võimeline nõusolekut andma.

Eesti õiguspraktikas on nõusoleku mõiste olemas ning selle sisu ka lahti kirjutatud. Seaduse näide on KarS § 175¹. Lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine (1):

“Lapspornole teadvalt juurdepääsu taotlemise eest või noorema kui kaheksateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku jälgimise või noorema kui neljateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise või erootilise etteaste teadliku jälgimise eest, välja arvatud juhul, kui see toimub lapspornos kujutatud või pornograafilises või erootilises etteastes osaleva noorema kui kaheksateistaastase isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult, selle eest ei anta rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning nende omavaheline suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei ole kuriteona karistatav, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.”

Seaduse seletuskirjas (lk 16) on avatud vabatahtliku nõusoleku tähendust:

“Vabatahtlikkus tähendab seda, et alaealist ei mõjutata ebakohase sunni või pettusega, samuti et ta oli piisava arusaamisvõimega, et saada oma käitumise sisust aru. Siiski eeldab omavahelise vastastikusel nõusolekul põhineva suhte tuvastamine, et on toimunud teadlik ja vähemalt teatud intensiivsusega kahe-, mitte ühepoolne, kommunikatsioon, mis ulatub kaugemale pelgast nõusolekust või võõra toimepanija poolt ettepaneku tegemisest.“

Niisiis ei ole nõusoleku mõiste eesti karistusseadustikus midagi ennekuulmatut.

Ei. Riikide varieeruv õigusruum võimaldab ka seda seadust mitmel viisil sõnastada, jättes alles seaduse tuuma, et igasugune nõusolekuta suguühe on vägistamine. Nõusolekuseadused jagunevad laias laastus kaheks põhiliseks mudeliks: jah-mudel ning ei-mudel. Eesti peab enda jaoks valima ühe neist mudelitest. Erisusi leiab ka sama mudeli raames, näiteks jah-mudeli puhul võivad riigiti erineda tingimused, mis välistavad vabast tahtest antud nõusoleku.

Jah-mudeli puhul tuleb seksuaalse tegevuse osalistel väljendada oma nõusolekut seksiks ning seda saab teha kas sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil. Nõusolek puudub, kuni seda pole väljendatud. Enne teise inimesega suguühtesse astumist tuleb veenduda, et suguühe on ka teise osapoole jaoks vabatahtlik. Jah-mudel on käibel enamikes Euroopa riikides, kus nõusolekuseadus kehtib (16 riiki 20-st) ning on ühtlasi mudel, mida Istanbuli konventsioon nõusolekupõhisuse all silmas peab. Selle mudeli juhtmõte on “Vaikimine pole nõusolek!”

Ei-mudeli puhul tuleb seksuaalse tegevuse osalistel väljendada selle tegevuse osas oma tahtevastasust. Nõusolek on olemas, kuni üks osapool väljendab, et ta ei ole toimuvaga nõus. Ohvril tuleb põhjendada, et ta keeldus seksist selgelt ja arusaadavalt, või demonstreerida, miks ta seda teha ei suutnud. Ei-mudel ei vasta Istanbuli konventsioonis silmas peetud nõusolekupõhisuse tõlgendusele, kuid riikidelt ei ole selle mudeli muutmist otseselt nõutud. Ei-mudelit on kritiseeritud, sest see annab vähem kaitset neile kannatanutele, kes tardusid ega hakanud vastu, millele juhtis tähelepanu ka GREVIO. Ei-mudelit leiab Euroopast vähem ning see mudel on vastu võetud Saksamaal, Luksemburgis, Austrias ja Šveitsis (4 riiki 20-st). Selle mudeli juhtmõte on “Vaikimine on nõusolek!”

Riikide täieneva loetelu leiad siit.

Naiste õigustega seotud konventsioonid (Istanbuli konventsioon ja CEDAW), millega Eesti on juba ühinenud, on Eestile kohustuslikud. Siseriiklike õigusaktide vastavusse viimine konventsioonides sätestatud põhimõtetega ei ole valikuline. Novembris 2022 leidis GREVIO Eesti kohta avaldatud raportis, et riik peab muutma kõik karistusseadustiku seksuaalvägivalla definitsioonid nõusolekust lähtuvaks ja et seda tuleb teha kiiresti.

1. Seksuaalvägivalla ohvrid kogevad justiitssüsteemis taasohvristamist ning nõusolekuseadus on käivitanud selle vastu võtnud riikide justiitssüsteemides laiaulatuslikud ümberõpped, mis lähtuvad seksuaalvägivalla nõusolekupõhisest käsitlusest. Nende koolituste eesmärk on muuhulgas harida ka politseinikke ja prokuröre, et milliseid tõendeid uue seaduse valguses koguda, kuidas kaotada ohvrit taastraumeeriv menetlemise stiil ning mõista seksuaalkuritegude psühholoogilist spetsiifikat.
2. Eesti ennetab seksuaalvägivalda tõhusamalt. Üks nõusolekuseaduse vähem välja toodud positiivsetest tagajärgedest on see, et suurem hulk ohvreid pöördub politseisse, mis omakorda võimaldab riigil koguda täpsemaid andmeid selle kohta, millised vanuserühmad enim seksuaalvägivalda kogevad ning millised situatsioonid selleni viivad. Nende andmete alusel osatakse riigi ressursse suunata targemalt nendeni, kes seda enim vajavad. Skandinaavias, täpsemini Rootsis ja Taanis selgus, et vägistamine oli teismeliste ja noorte täiskasvanute seas suurem probleem, kui varasemalt arvati. Ilmnesid korduvad tüüpjuhtumid, kus vägistajaks oli sõber või tuttav, kellega kohtingul käidi ja keda ohver usaldas.
3. Nõusolekuseadus eemaldab ebakõla seaduste ning kaasaegsete (teaduspõhiste) arusaamade vahel seksuaalsest läbikäimisest. Kaasaegses seksuaalkasvatuses on nõusolekupõhine käsitlus intiimsusest ja seksist vaieldamatult esikohal, mida rõhutavad ka Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitajad ning riiklik õppekava. See tähendab, et nõusolekut ei eeldata partnerit vaikimisi, vaid keskendutakse enda ja teiste piiride austamisele ning nende kommunikeerimisele ja märkamisele. Küll aga annab riik noorele inimesele vastuolulise signaali, kui ühelt poolt oleme ühiskonnas jõudnud koolides ja popkultuuris nõusolekust lähtuva seksuaalkultuuri juurde, aga teiselt poolt ei ole meie seadused nende arusaamadega vastavuses.
4. TÜ õppejõud ning naistearstid Kai Part ja Made Laanpere toetavad samuti nõusolekuseadust, tuginedes oma meditsiinilisele kogemusele ohvrite aitamisel – praegune seadus ei arvesta seksuaalkuriteo läbi elanud ohvri psühhofüsioloogiliste eripäradega. Iseäranis annab jah-mudel tõhusamat kaitset neile ohvritele, kes polnud uimastatud, aga ei hakanud vastu. Taani seksuaalkriisiabikeskuste statistikast selgub, et pooled vägistatutest ei hakanud verbaalselt ega füüsiliselt vastu, mida teadlased peavad täiesti oodatavaks hirmureaktsiooniks. Eriti kõnekas on aga leid, et naistel, kes hakkasid verbaalselt vastu, esines suurema tõenäosusega ka füüsilisi vigastusi, kuid korrelatsioon suguelundite vigastustega puudus. Vägistamise sätted, mis eeldavad ohvrilt verbaalselt või füüsilist vastuhakku, eeldavad ohvrilt ta elu ja tervist ohustavat käitumist.

Arutelud nõusolekuseaduse teemal on tulnud Eesti naistevastase vägivalla ennetamise diskussiooni ennekõike Istanbuli konventsiooni kaudu, kuid oluline on rõhutada, et nõusolekuseadus kaitseb kõiki kodanikke, sest vägistamise ohvriks võivad langeda nii mehed kui naised, nii lapsed kui pensionärid. Näiteks 2022. aastal registreeritud vägistamisjuhtumitest oli ohver 70-l juhul täisealine ja 82-l juhul alaealine. Õigus seksuaalsele enesemääramisele on inimõigus ja väärib seaduslikku kaitset.

Süütuse presumptsiooni ei rikuta, sest süüdistatu ei pea ka edaspidi enda vastu ütlusi andma. Ta ei pea üldse tõendamisprotsessis osalema, kui ta seda ei soovi. Õigusteadlased Stina Holmberg ja Christoffer Wong on kinnitanud, et süütuse presumptsiooni nõusolekuseadus ei riku. Sellest annavad ka tunnistust kõik need õigusriigid, kes seaduse vastu on võtnud. Turu Ülikooli kriminoloog, üks Soome nõusolekuseaduse analüüsi autoritest Daniela Alaattinoglu on samuti rõhutanud, et nii kaua, kui tõendamiskoormis on endiselt prokuratuuril – ja just nii see nõusolekuseaduse vastu võtnud riikides on! –, on süütuse presumptsioon kaitstud.

Christoffer Wong Lundi ülikoolist, kes pidas Rootsi nõusolekuseaduse teemalise ettekande juristidele (toimus 16.12.22, Feministeeriumist osales Kadi Viik), vastas, et väga tõenäoliselt (teadlasena ei saa ta öelda, et millegi võimalus on rangelt 0%) selline vaid ütlustele tuginev juhtum kohtusse ei jõua. Nõusolekuseaduse kohaselt loevad endiselt tõendid, mille hulka kuuluvad teiste seas näiteks sõnumid, tunnistajate ütlused, vägivald, uimastamine ning muud relevantsed asjaolud.

Ka Rootsi õigusteadlane Stina Holmberg nentis, et vägistamise tõendamine on nõusolekuseadusega endiselt keeruline protsess, kuid selle mõju õiglasele õigusemõistmisele on nende riigi põhjal siiski selgelt demonstreeritud. Teaduskirjandusest leiab, et “sõna sõna vastu” kaasused ei ole reeglipärased – tõendid ilmnevad, kui neid otsitakse, st kui alustatakse menetlust. Samuti mõistetakse “sõna sõna vastu” kaasuste tähendust erinevalt. Toetume siin viidatud teaduskirjandusele, et kuniks “sõna sõna vastu” olukorral puudub täpne tähendus, ei saa selle tõusu ka objektiivselt mõõta.

Ei. Nõusolekupõhisus selliselt, nagu ta on teistes riikides vastu võetud, rakendub kõikidele seksuaalkuritegudele, mida nõuab ka Eesti poolt ratifitseeritud Istanbuli konventsioon. Kui oleme ühe mudeli kasuks otsustanud, tuleb töötada selle suunas, kuidas täpsemalt nõusolekuseadus meie õigusruumi tuua. See, mil viisil sätteid vormistatakse ning millised saavad olema iga sätte all olevad karistused, on õigustehniline küsimus. On riike, nagu Hispaania, mis muutsid seadust vaid ühe lausega, ning riike, nagu Horvaatia või Rootsi, mis tegid oma sätted põhjalikult ümber.

Jah, teatamiste arv on suurenenud riikides, kus seadus jõustus. Seda on mõjutanud muuhulgas järgmised asjaolud: kui mitmeid sätteid korraga muudeti, kas toimusid üldsust teavitavad kampaaniad ning kui suur muutus vägistamise definitsioonis seadusemuudatusega aset leidis.

Valeütluste protsent seksuaalkuritegude puhul on samamoodi imeväike nagu see on ka teiste kuriteoliikide puhul: 2–10%. Hirm valeütluste ees on aga rohkem levinud just seksuaalkuritegude puhul. Sellel on mitmeid keerukaid põhjuseid, mis on teadlaste sõnul seotud nii popkultuuris laialt levinud stereotüüpide kui ka väärarusaamadega seksuaalkuritegude olemusest. Spetsiifiliselt nõusolekuseaduse puhul puuduvad tõendid, et sellel oleks valeütluste sagedust suurendav mõju. Seda on uuritud näiteks Suurbritannias ja Iirimaal, kus nõusolekupõhisus on pikalt käibel olnud.

Küsimuste detailsus ei muutu, küll aga muutub küsimuste fookus. Praxise 2024 uuringust selgub, et praegu kuulatakse ohvrit sageli üle mitmeid kordi. Näiteks vastab üks politseinik intervjuu käigus, et ohvrilt küsitakse väga detailseid ja intiimseid küsimusi, minnes vajadusel ka ohvri seksuaalsesse minevikku. Seda tehakse põhjusel, et ohvri ütlusi süüdistatava narratiiviga kõrvutada. Feministeeriumile on antud ka infot, et lisaks seksuaalsele minevikule on kohtus arutluse all olnud ka ohvri seksuaalne orientatsioon. Koosseisu tunnuste väljaselgitamise käigus küsitakse kohtus samuti väga detailseid küsimusi, näiteks väidetava penetratsiooni hetke kohta. Kokkuvõtvalt on küsimuste detailsuse aste seotud nii juhtunu detailide, uurija kompetentsi kui ka süüdistatava väidetega.

Tuginedes Soome kogemusele, kus uue seaduse valguses juurutatakse taasohvristamist vältivat küsitlemislaadi, on politsei meedias välja toonud, et ohvreid küsitletakse senisest detailsemalt. Tegemist on nii-öelda õppimisfaasiga, kus ohvriga on nüüd kaasas ka Ohvriabi töötaja.
Ootuste juhtimise eesmärgil on tervitatav, et Soome politsei teavitab üldsust, et võime ohvrit senisest detailsemalt küsitleda. Sellegipoolest peame oluliseks rõhutada, et nii Praxise kohtueelse menetluse uuring, Feministeeriumile laekunud vihjed kui ka puhtloogiliselt tuletatav vajadus küsida kuriteo koosseisutunnuste välja selgitamiseks väga ebameeldivaid küsimusi annavad aluse väita, et senisest praktikast detailsemaks enam minna ei saa. Siin on oluline rõhutada, et ainuüksi detailsuse aste ei mõjuta ohvri ebaväärikat kohtlemist või taasohvristamist, vaid kuidas küsimused on esitatud. Meenutame lisaks, et Istanbuli konventsiooni järgi ei tohi küsida ohvri seksuaalse mineviku kohta, kui selleks pole väga selget vajadust.

Trende saab mõnede ekspertide hinnangul objektiivselt hinnata alles siis, kui seadus on vähemalt viis aastat töös olnud. Täiendame loetelu järk-järgult:

• Rootsis jõustus jah-mudel 2018. aastal ning võrreldes 2017. aastaga on süüdimõistvad otsused nüüdseks kahekordistunud. Viimati märkis seda 75-protsendilist tõusu 2020. aastal ilmunud Brå raport. Uus raport on valmimas. Rootsis on kriminaliseeritud ka ettevaatamatusest vägistamine.
• Taanis jõustus jah-mudel 2021. aastal. Taani uudiste kohaselt mõisteti aastatel 2018-2020 ehk enne nõusolekuseaduse jõustumist vägistamises süüdi 178–255 inimest aastas. 2022. aasta esimeses pooles, poolteist aastat peale uue seaduse jõustumist oli süüdimõistvaid otsuseid 309. Uudis järelvalve raporti kohta nendib, et seadus töötab ootuspäraselt. Tõusnud on nii teatamiste kui ka süüdimõistmiste absoluutarv, kuid proportsioon nende vahel on jäänud samaks.
• Islandil jõustus jah-mudel 2018. aastal. Neli aastat hiljem ehk 2022. aastal välja tulnud GREVIO raporti kohaselt ei ole nõusolekuseadus mõjutanud ei teatamiste ega ka süüdimõistmiste määra. Teatamiste määr on peale seaduse jõustumist suure amplituudiga kõikunud. Islandi ja nõusolekuseaduse kohta lähemalt teada saamiseks soovitame lugeda Feministeeriumi intervjuud endise prokuröri ning praeguse parlamendi liikme Þorbjörg Gunnlaugsdóttiriga.
• Saksamaal jõustus ei-mudel 2017. aastal. Eelnevalt oli neil käibel Eesti omast kitsam vägivallapõhine definitsioon. 2022. aasta GREVIO raporti kohaselt on nõusolekuseaduse vastuvõtmise järgselt vägistamistest teatamiste arv 2020. aastal kahekordistunud võrreldes reformieelse ajaga aastal 2015. Raport nendib, et kuigi on ebaselge, kas tõus tuleneb nõusolekupõhisusele üleminekust või sellega kaasnenud ühiskondlikust debatist välja kasvanud paremast teadlikkusest, on muutus üheselt positiivne. Praktikud raporteerivad, et nad märkavad uut tüüpi kaasuste jõudmist kohtusse, kus mõni päädib ka süüdimõistva otsusega.
  Teiselt poolt arutleb Maximiliani Ülikooli professor Ralf Kölbel enda kriitilises artiklis, et uued teatamised ei ole veel jõudnud varaste 2000. aastate tasemele ning teatamiste tõusu statistika korreleerub hoopis immigrantide arvu suurenemisega riigis.
• Horvaatias jõustus jah-mudel 2020. aastal. 2023. aastal avaldatud horvaatiakeelsest raportist selgub, et kolme aasta lõikes ei ole sealne reform viinud stabiilse teatamiste tõusuni, vaid esialgsele tõusule on 2023. aastal järgnenud langus. Küll aga nähtub, et lähisuhtes toime pandud vägistamisi raporteeritakse peale reformi vastu võtmist keskmiselt rohkem.
  2023. aasta GREVIO raporti järgi on Horvaatias endiselt sügav probleem väga aeglase menetlemisega, sest keskmine ajakulu teatamisest kohtuotsuseni on 41 kuud ehk peaaegu 3 ja pool aastat. Justiitssüsteemis püsib kannatanute taasohvristamine ning vägistajaid väljavabandav suhtumine. Näiteks käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse ombudsmani kohaselt vägistamise karistust leevendavate asjaoludena seda, et vägistaja on abielus või et ta osales Horvaatia iseseisvussõjas.
• Sloveenias jõustus jah-mudel 2021. aastal. GREVIO 2023. aasta raportis märgitakse, et muudatus vägistamise sättes toimus alles hiljuti ja selle mõju pole raporti valmimise ajaks veel kommenteeritud. Sellegipoolest on raporti koostajateni jõudnud kaebused, et on juhtumeid, kus kohus tõlgendab abitut seisundit selle kaudu, et ohvril polnud objektiivselt võimalik vastu hakata, mitte läbi selle, et ohvri vabatahtlik nõusolek on sellises seisundis välistatud. Küll aga ei ole võimalik öelda, kas tegemist on üksikjuhtumite või laiema trendiga. 2023. aastal ilmunud OHCHR artiklist nähtub, et reformijärgselt on vägistamistest teatamine politsei sõnul natukene tõusnud ning prokuröridelt nõutakse vägistamiste uurimist kohe, kui neist on teatatud.