„Oluline on teadvustada, et naised ja mehed on samaväärtuslikud!“ Intervjuu naistearstide Kai Pardi ja Made Laanperega

2019. aastal pälvisid naistearstid Kai Part ja Made Laanpere muutuste vedamise eest seksuaaltervishoius Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Üheskoos on nad innustanud naiste seksuaaltervishoiu kaasajastamist üle 25 aasta, ajendades tervishoiuteenuste ümberkujundamist, panustades seksuaalharidusse üldhariduses ja kõrghariduses, ametkondades ja ministeeriumides.

Feministeeriumi toimetaja Rebeka Põldsam vestles Kai Pardi ja Made Laanperega pikas intervjuus seksuaalsest nõusolekust, #MinaKa kampaaniast, seksuaalharidusest, soolistest stereotüüpidest, menopausist, seksuaaltervise aktivismist ja sõprusest. 

Olete juba aastakümneid töötanud ühiselt muutuste nimel naiste tervise alal. Millal saite tuttavaks ja hakkasite koostööd tegema?

Made: 1996. aastal saime tuttavaks, et hakata arendama noorte seksuaaltervise alast nõustamisteenust ja lõime Tartu noorte nõustamiskeskuse.

Kai: Tol ajal olid Eestis teismeliste raseduste näitajad hästi kõrged, nii abordid kui ka sünnitused, ja naistearstid hakkasid rohujuure tasandilt omavahel arutama, et mida selle asjaga teha. 

Made: Tookord oli üldine suur probleem riskikäitumisega, sh seksuaalkäitumisega. Nõukogude ajal polnud ei teadmisi ega vahendeid – beebipille, kondoome – , et riske maandada. Kui ühiskond liberaliseerus ja vahendeid sai hankida, ei osatud neid kasutada. Aga elus on kõiksugu juhuseid!

Kai: 1990ndatel kuulusime mõlemad Eesti Pereplaneerimise Liitu, mis hiljem nimetati Eesti Seksuaaltervise Liiduks, mis mängis noorte nõustamiskeskuste loomises tähtsat rolli.

Made: Meie olime IPPFi (International Planned Parenthood Federation) haru, mis tookord idabloki riikide vastu huvi tundis, et midagi sarnast luua. Õnneks sattusid tookord seal olema õiged inimesed. Jõudsime arusaamani, et me ei saa kõikide inimeste seksuaaltervist korraga parandada, peame valima prioriteedi. Otsustasime pühenduda noortele. Uut põlvkonda on lihtsam uuega harjutada.

Kai: Näiteks oleks võinud ju mõelda ka, et hakkame tegelema lapsevanematega, kes omakorda oskaksid lapsi harida, või keskendume rohkem õpetajatele. Need noorte nõustamiskeskused, mille lõime, pakkusid Eestis täiesti uutmoodi tervishoiuteenust. Üheks põhimõtteks oli, et need peavad olema eraldi suurtest tervishoiuasutustest, nii et sa juhuslikult ei kohtaks koridori peal vanaema või ema – noorte seksuaalsus oli ju tookord teema, millest peredes ja avalikkuses palju ei räägitud. Praegugi ütlevad teadusuuringud, et ühiskondades, kus noorte seksuaalsus on stigmatiseeritud, peavad noorte seksuaalterviseteenused olema eraldatud, aga kui noorte seksuaalelu võetakse loomulikumalt, võib ka perearst nõu anda.

Alguses olid noorte nõustamiskeskused projektipõhised ja meie töö oli Haigekassalt taotleda sellele projektile püsirahastus. Noorte nõustamiskeskuste viiendal tegutsemisaastal, 2000. aastal, saimegi rahastuse. See projekt tõesti kasvas rohujuuretasandilt ja minu arvates oli see küll üks kõva plusspunkt tolleaegsele noorele Eesti Vabariigile, et meil sellist asja käivitada sai.

Kas teie tööalane kokkuhoidmine tähendab ka seda, et teil on arstide seas olnud vastupanu või halvustamist?

Made: Ma olen selles sügavalt veendunud, et üksi me poleks nii palju teha jaksanud. Asi pole niivõrd selles, et kahe inimese töökäed teevad rohkem, vaid nii saad ennast välja elada ja peegeldada, kinnitada oma arvamusi. Et alati on keegi, kes rõõmustab sama mõtteviisiga ja samade asjade üle. Samas, ma ei saa öelda, et meie tegevusele oleks mingi suur vastuseis. 

Kai ja Made: Aga mõistmatust, arusaamatust on ikka küll. 

Kai: Vahel küsitakse: „Kas tõesti sulle meeldib see aborditeema? Kas õudne ei ole nende vägivalla ohvritega tegeleda?“

Made: Või väidetakse, et beebipille välja kirjutades mürgitame lapsi! Ei saada aru, et naistevastane vägivald ei saa kuidagi meeldida. Me kohtame mõnikord mingit imetluse ja mõistmatuse segu, kus meie tööle elatakse kaasa, aga distantseeritakse end naiste ebavõrdsuse temaatikast.

Kai: Oleme saanud üksteist hästi täiendada. Näiteks oleme mõlemad olnud Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuses, aga praegu meid seal enam pole: pidime valima, millele pühendume ja seal toimus ka põlvkonnavahetus. Aga õudselt hea on teineteise peal ideid katsetada, kas ikka olen õigel teel.

Made: Meil see asi toimib sellepärast, et pole vaja detailselt kokku leppida ega kontrollida, kas teine teeb selle asja ära või mitte. Kui midagi on kuskil ripakil, siis üks kahest ikka korjab selle üles. Ei pea kogu aeg mingit töö organiseerimise painet kandma.

Kai: Oleme koos kogenud ka toetust. Kui mõne aasta eest tuli seksuaalvägivalla kriisiabikeskused (SAK) viia väikese eelarve toel haiglatesse, tulid haiglate juhid ja osakonnajuhatajad hästi kaasa, sest pärast meie koolitusi mõisteti, et seksuaalvägivalla kannatanute jaoks tuleb teha tervishoidu ruumi. Kuigi juba enne COVID-19 epideemiat olid haiglad raskelt ülekoormatud ning oleks võinud olla ka rohkem vastuseisu.

Made: Tegelikult on meil selline poolehoid kõikides raviasutustes, isegi kui meie teemad tekitavad mõnedes kolleegides kimbatust. Minu suurim võitlus käib tegelikult naiste õiguste nimel, sest need on peamised ja vältimatud hea tervise garantiid. Ka ülemaailmne naistearstide organisatsioon ütleb, et naistearstide kohustus on olla naiste õiguste eestkõneleja. Ega ma eriala selle järgi ei valinud, aga tööelu jooksul on naiste õigused kujunenud minu töö põhiliseks eesmärgiks. Kolleegide seas ongi selles küsimuses erinevaid arusaamu, aga noorem põlvkond on avatum.

Kai: Nooremate kolleegide ja arstitudengite seas me juba näeme põlvkonnavahetust.

Olete mõlemad Tartu ülikooli õppejõud. Mida te õpetate?

Kai: Oleme lisaks erialateadmistele pidanud vajalikuks arstitudengeid harida ka üldistel seksuaaltervise eetilistel ja rahvatervise teemadel. Made, sina vead meie meditsiinieetika tandemi ideoloogiat! Juba esimese kursuse üliõpilastega räägime abordist kui eetikaküsimusest, surrogaatemadusest, steriliseerimisest, mis meil seal veel on?

Made: Räägime kõikidel seksuaaltervise teemadel, mis võivad kliinilises töös esile kutsuda eetikaprobleeme. Esimesel kursusel ei pruugi see tunduda kõige relevantsem, aga praktikas on see vajalik. Seksuaaltervise teemad kõnetavad tegelikult kõiki ja eetilisi probleeme saab näha ka läbi isikliku prisma. 

Kai: Teisel kursusel käsitleme lähisuhtevägivalda ja selle mõju tervisele. Eraldi räägime soostereotüüpide mõjust tervisele. Naiste ja meeste soostereotüübid on õudselt vähe teadvustatud teema, aga igasugune stereotüüpide järgi käitumine on tervise seisukohast halb. Teame, et mehed surevad Eestis 9–10 aastat varem ära kui naised. Aga me pole jõudnud ühiskondliku tõdemuseni, et need on enneaegsed surmad, mitte bioloogiline ettemääratus, et naised ja mehed erineval ajal surevad! On väga hästi teada, et paljudes riikides on meeste ja naiste oodatava eluea erinevus vaid paar aastat.

Meeste riskikäitumise taga on suuremalt jaolt soostereotüübid. Näiteks stereotüübid nagu „mehed peavad olema julged“ ja „mehel pole sobilik oma tundeid välja näidata“ ja „iga tühise murega ei maksa arsti juurde joosta“ häälestavad mehi autoga kihutama, kurbust alkoholiga leevendama, purjus peaga vette hüppama. Stereotüüpe tuleb teadvustada ja vaidlustada, sest need kahjustavad nii mehi kui ka naisi. 

Selleks on meil koolinoortele kohtinguvägivalla ennetamise programm, mille tarvis oleme nüüdseks viis aastat õpetajaid koolitanud. Viimases Tervise Arengu Insituudi 14–18-aastaste uuringus küsisime esimest korda, milliseid seksuaalhariduse teemasid on käsitletud. Selgus, et kõiki WHO seksuaalhariduse standardite kakskümmend neli teemat on käsitletud, kuid erineval määral. Näiteks tuleb välja, et kohtinguvägivalla soostereotüüpide teemasid juba käsitletakse. Mina usun sellesse, et kui 7.–9. klassis rullub lahti arutelu soostereotüüpidest, siis saavad asjad muutuda. Näiteks esitatakse aruteluks väide, et „Poiss ei peaks oma muret ja kurbust välja näitama“. Praegu viiendik 7.–9. klassi poisse nõustub sellega — nad on juba omandanud selle stereotüübi —, aga 85 protsenti tüdrukutest ei nõustu, vaid leiavad, et ikkagi tore ju, kui poisid ka näitavad kurbust, sest siis nad ei jää nii haigeks. Või kui arutada noortega väidete „Kui noormees teeb neiule välja, siis peaks neiu olema vastutulelik noormehe soovidele“ ja „Tüdrukute „ei“ tähendab tegelikult „võib-olla“ või „jah““ üle, hakkab tekkima võimalus hoiakute nihkumiseks. Jätkuks ainult neid õpetajaid, kes suudavad neid arutelusid läbi viia! Kui soostereotüüpe käsitleda ka suhtevägivalla kontekstis, siis on tõepoolest võimalik suhtevägivalda primaarselt ennetada. 

Veel oleme Madega võtnud oma südameasjaks, et seda arstiüliõpilastega läbi arutada, kuidas tervis ei ole kitsalt meditsiiniline, ainult kolesterool ja kõrge vererõhk. Meeste enneaegne suremus pole eriliselt rohkem domineeritud südameveresoonkonna haigustest – ka naised surevad kardiovaskulaarsetesse haigustesse. 

Made Laanpere: „Minu suurim võitlus käib tegelikult naiste õiguste nimel, sest need on peamised ja vältimatud hea tervise garantiid.“ 
Foto: Alana Proosa

Made: Naiste suremus kardiovaskulaarsetesse haigustesse on pärast menopausi suurem kui meestel! Meie missioon on arstidele nende töös ette seada soolised prillid. Üks tudeng, noormees, just eelmisel nädalal küsis: „Kuulge! Ma alles praegu saan aru, et soostereotüübid on nii oluline terviseteema. Kas sellest stuudiumi vältel ikka mujal ka räägitakse?“ Ma tegelikult ei tea, aga soovitasin tudengil need sooprillid iga kord ette panna ja märgata: kas soolist aspekti üldse käsitletakse või jäetakse kõrvale?

Kai: Tänased arstiüliõpilased õpivad suhtlemist kahel kursusel. Ühe suhtlemisseminari teemaks on patsiendi seksuaalsust puudutavad küsimused. Tuleb arvestada, et inimeste seksuaalsus ja seksuaalkäitumine ei ole ühesugune: on inimesi seksuaalsuse põhise identiteediga, samas kui mõned ei taha end üldse määratleda. Mitmekesist seksuaalharidust andes püüame arstidele õpetada, et patsientidest ei tohiks eeldada mingit ühte kindlat olemise viisi või käitumist. Õpetame patsiendiga seksuaalsusest rääkima – kas siis patsiendi poolt küsituna või arsti enda algatatuna. Õpetame nägema, kuidas patsientide võimalikud väärhoiakud seksuaalsuse kohta tõkestavad mõnikord ravimite kasutamist, rasestumisvastase meetodi kasutamist või oma elus ja suhetes rahulolu tundmist. 

Made: Noored arstid on toonud suure muutuse suhtumises vaimsesse tervisesse. Nad oskavad vaimset tervist väärtustada ja peavad seda oluliseks. Paraku on seksuaaltervis jätkuvalt vaeslapse osas ja loodetakse, et „sellega tegeleb kusagil keegi teine“. Meie eesmärk on, et arstid märkaksid, kui palju seksuaaltervis kõigi inimeste üldist tervist mõjutab, oskaksid sellest rääkida. Seksuaalsusest rääkimine ei tohiks olla tabu, samamoodi nagu vaimse tervise probleemidest. Inimesed, sealhulgas meedikud, aga ei oska sellest rääkida.

Kai: Me räägime ka seksuaalvägivallast. Juba mitmendat aastat õpetatakse kõigile arstiüliõpilastele, kuidas käsitleda seksuaalvägivalla ohvrit tervishoiusüsteemis. Meile lähevad need teemad korda ja oleme nende otsa maandunud. Paraku pole see naistearstide seas kuigi tavapärane, sest meditsiini klassikaline vaade on ikkagi see, et meie ravime haiguseid kirurgia või ravimitega. Meie aga räägime muu hulgas inimeste ootustest oma kehale, muutmissoovidest, näiteks mõnikord soovitakse oma genitaale kosmeetiliselt korrigeerida. Enamasti pole see vajalik ega aita patsienti, eriti kui selle taga on eneseobjektistamine, mida võib ka naistel ette tulla.

Teil on aastatepikkune ja pidev suhtlus üha uute arstitudengite lendudega ning suur kogemus Eesti tervisevaldkonnas uute struktuuride ülesehitamisega. Millisena näete selle kogemuse põhjal trans-inimeste soolise tunnustamise meditsiinilist lahendust?

Kai: Trans-inimestega tegelemine tähendab tegelikult uue tervishoiuteenuse loomist, nii nagu need on loodud Helsingis, Stockholmis, mõnel pool Inglismaal. Trans-abikeskused on niivõrd multidistsiplinaarsed, et nende tegemine võib olla päris keeruline võrreldes isegi meie seksuaalvägivalla kriisiabi keskuste ehk SAKidega. Sinna tuleb tiimiks kokku tuua ja tööle panna vaimse tervise pool, endokrinoloog, naistearstid, kirurg jne. Au nendele, kes on seda Põhjamaades teinud! Ma saan aru, et Inglismaal on selline teenus haigekassasüsteemi jõudnud. 

Made: Mina ei ütleks, et trans-abikeskuse loomine tervishoius oleks raskem kui SAKi ülesehitamine. Probleem on pigem muudes võimu- ja seadusvaldkondades. Olen kaua vaadanud selle pilguga, et kas keegi tudengitest võiks äkki olla huvitatud. Mulle paistab, et sellise üksuse ehitamiseks peab inimene olema kuidagi isiklikult puudutatud trans-inimeste temaatikast, mida ma seni pole naistearstide seas näinud.

Kai: Üliõpilased tunnevad hästi elavat huvi LGBTQ temaatika vastu, kui õpetame loengus, kuidas terminoloogiat kasutada, et nad ei eksiks selle koha pealt ja mõistaksid, mis laadi mured võivad üldse LGBTQ inimestel meditsiiniga seonduda. Tudengid on öelnud, et neile pole LGBTQ inimestest viiendaks õpinguaastaks veel midagi räägitud, aga nende huvi lubab loota peatseid muutusi. 

Made: Ma ütlen, et see, kes trans-abikeskust tegema hakkab, see teeb tõelise kangelasteo! 

Sügisel möödus viis aastat #MeToo ehk #MinaKa kampaania algusest. Selles laines tekkis suur arutelu seksuaalsest ahistamisest, vägistamisest tööl, eraelus, igal pool. Võib öelda, et arusaam seksuaalsest ahistamisest muutus: inimesed said teadlikumaks. Mis teie arvates on muutunud, mis mitte? Mida olete arstidena täheldanud? Ja mis võiks veel kiiresti muutuda?

Kai: Viis aastat tagasi, kui #MeToo algas, väljendati suurt uskumatust ja pilati, et kas nüüd on iga asi ahistamine, et tänapäeva naised olevat ikka väga tundlikuks läinud; nalja ka ei või enam teha jms. Ja siis veel kõik need jutud valesüüdistustest ja ahnest kompensatsiooni välja pumpamisest. Tõsiasi aga on, et seksuaalse ahistamise kohtujuhtumeid ei ole ju juurde tulnud ja tähenduslikud juhtumid, mis oleks võinud olla pretsedendiks, on lõppenud õigeksmõistmisega.

Made: Inimeste teadlikkus on muutunud, aga Eesti seadused tõesti pole järele jõudnud, kui need räägivad endiselt ahistamisest ainult füüsilise kontakti raames. On ka ahistav jälitamine, mis ei pea seksuaalse alatooniga olema, aga see, kui sind keegi jätkuvalt sõimab ja alandab, kuid ei patsuta tagumikule, ei lähe praegu ahistamisena kirja.

Kai: Näiteks seksuaalne ahistamine kõrgkoolis on teema, millest ikka veel liiga vähe räägitakse. Minu ülikooliaegne kogemus on selline, kus õppejõud ütles, et need (nais)üliõpilased, kes mulle põse peale musi teevad, saavad ühe palli võrra parema hinde. Ja siis need tüdrukud, kes tegid, need saidki ühe palli võrra parema hinde. Või suvise praktikahaigla juht, kes keeras ukse lukku, valas konjaki klaasidesse ja hakkas noori naisüliõpilasi vägisi musitama. Hakkasime ükshaaval sellest rääkima, ja tuli välja, et mitmel on sama kogemus. Tol ajal oli paljudel ahistav ja piinlik, aga siis ei osatud neid olukordi õige nimetusega nimetada. Oleks huvitav seda uurida — kas seksuaalse ahistamise kogemused kõrgkoolides on ikka samasugused või siiski erinevad tänapäeval?

Made: Kellelgi ei tulnud pähe nimetada seda seksuaalseks ahistamiseks. Nüüd küll! Olen koolitustel märganud, et ahistamiskultuuri üle mõeldakse päris palju. Üha rohkemad inimesed lasevad endal silme eest läbi kõikvõimalikud kogetud juhtumid. Näiteks kord, kui poe ees istusid purjus mehed, kes karjusid möödujale: „Vaata, mihukese jäleda tagumikuga eit siit mööda läheb!““. Tundsid küll, et on vastik, aga tookord ei osanud seda ahistamiseks nimetada. Nüüd on aktsepteeritud ka see, kui inimene ütleb tagantjärele, et ta tundis end halvasti. Minu arvates on tähtis, et inimene ei ole mingi objekt, vaid meil kõigil on enesemääramise õigus — nüüd tuleb julgust ja võimalust juurde ja sellega ka enesekindlust. Enam ei aktsepteerita tagumikule patsutamist, olgu need vanemad või nooremad inimesed. Ei saa ju ometigi öelda, et 20 aastat tagasi tundsid inimesed ennast hästi, kui neid seksuaalselt ahistati. Nad tundsid end samamoodi halvasti. 

Uuringute järgi on Eestis umbes pooled inimesed kogenud seksuaalset ahistamist — ma arvan, et tegelikult veel palju rohkemad. Hakatakse järjest enam aru saama, et ahistamist ei defineeri ahistaja, vaid ahistatu ja sinu tunne, mis maksab. Aga nagu Kadi Viik on kirjutanud, pöördub Eestis võib-olla üks protsent inimesi isegi vägistamise puhul politseisse ja ohvriabisse, kui sedagi. Kuigi meie juurde jõuab järjest rohkem inimesi, siis ega meie vastuvõtule ei tulda rääkima, et keegi sõimab hommikust õhtuni, ka ahistamise puhul ei tulda.

Möödunud suvel saadeti Feministeeriumisse taas seksuaalse ärakasutamise lugusid. Neis lugudes võttis ohvritel pisut aega, et endaga juhtunus ära tunda vägistamine ja mürgitamine korgijoogiga, aga abi ei saanud nad ei politseist, meditsiinisüsteemist ega kohtust. Kuidas seda olukorda mõtestada?

Made: Vägistamise definitsioon seaduses ja inimeste keskel on kaks eri asja. Aga see, et inimesed ei tunne ära, mis on vägistamine, on üpris suur probleem. 

Kai: Siin tulevad jälle mängu soostereotüübid. Näiteks see, kuidas keegi näeb oma rolli algavas suhtes. Kas ta peaks olema alistuv ega julgema öelda, et ma ei soovi seda lähedust praegu? Allumine on ju tegelikult puhas rollikohane käitumine: kui mind on nii kasvatatud, siis käitungi ennastkahjustavalt. Ei ütle kunagi teisele inimesele „ei“. Ma võin olla võimeline rääkima ja isegi sõnumitele vastama, ega suuda ka tagantjärele öelda, et midagi on halvasti, kuigi tegelikult on paha, ahistav tunne, üldse mitte toreda suhte mulje. Sellises olukorras ei pruugi vägivalla toimepanija aru saada, et ta on vägivaldselt seksuaalvahekorda peale surunud.

Made: Jah, kõik need stereotüübid ja müüdid a la „naised ei tohi öelda ei“ või „seksuaalvahekorda alustavad alati mehed ja ja naise kohus ongi alluda“ on suur probleem! Müüdid meeste suurematest ja kontrollimatutest seksuaalsetest vajadustest, mis naiste omadest erinevad, on kahjulikud.

Kai: Kõik sellised vaated mehelikkusele-naiselikkusele seksuaalsuhetes on kahjulikud. Näiteks see, et mehed ei peagi suhetesse panustama. Nad võivad olla aktiivsed väljaspool käimasolevat suhet, nad ei pea oma laste eest nii palju hoolitsema, nende mehelikkust suurendab see, kui on hästi palju partnereid. „Naiselik naine“ ei tohi selgelt öelda „jah“ ning parem on, kui sa ütled „ei“, isegi siis kui sa mõtled „jah“. Või et, et naised on emotsionaalsed ega suuda otsustada mitte millegi üle, kaasa arvatud selle üle, kas nad tahavad või ei taha seksuaalvahekorras olla. 

Made: Küll aga oskavat mehed otsustada. Eestis tehtud uuringud müütide kohta näitavad, et jahmatamapanevalt suur osa meestest arvab, et naistele meeldibki vägivaldne seks. 

Kai: Või arvatakse, et mehed ei pea kondoomi kasutama, kui nad ei taha. Enamik seksuaalvägivalla üleelanutest seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes ütlevad, et toimepanija ei kasutanud kondoomi. Samuti on tavavastuvõtul naisi, kelle partner ei luba kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Ja naine siis lepib sellega, kuigi võib-olla tal on sellest juba mitu raseduse katkestamist selja taga, mis ei ole talle kerged olnud. Nii realiseeruvad soostereotüübid seksuaalsuhetes. Siin ei aita hoobilt ka nõusolekuseadus.

Made: Siin on tõesti küsimus, kas inimene tunnetab, et mind on ära kasutatud, kas see on vägistamine. Kuigi probleeme on igas vanusegrupis, siis noortel on vähem elukogemust ja võibki minna 25 aastat, et jõuda arusaamani, et mind vägistati 16-aastaselt. Aga 16-aastasena ei saa veel olla kuigi suurt pilti seksuaalsuhetest ega inimestevahelistest suhetest.

Kai: Vanematel inimestel on rohkem seda tüüpi uskumusi, et kui mehel on erektsioon tekkinud, siis ei sobi enam ei öelda. Nooremad saavad aru, et erektsioon tuleb ja läheb, sellega ei pea midagi tegema.

2019. aastal autasustati teid Punase Risti IV klassi teenetemärgiga vägistamisohvrite abistamise ja seksuaalvägivalla kriisiabi keskuste loomise eest. Mida need keskused endast täpsemalt kujutavad?

Kai: SAKi teenus on kujundatud, tuginedes uuringutele, mis näitavad, et seksuaalvägivalla ohvrid – kui nad üldse abi järele pöörduvad, eelistavad pöörduda pigem tervishoiuasutusse kui politseisse. See tervishoiuasutus peab 24 tundi lahti olema, sest seksuaalvägivalda toimub ööpäev läbi. SAKis pakume ühe pöördumise käigus kogu vajaliku abi, isegi kui inimene veel ei tea, kas ta kavatseb minna ka politseisse või mitte. Keskuses saame koguda tõendmaterjali: vigastused üle vaadata, pildistada, DNAd koguda, nii-öelda fikseerida ja kappi hoiule panna, kuni inimene endas selgusele jõuab. Muidugi me usume ja toetame pöördujat, aitame tal leida abi. Me ei taasohvrista, nagu me oleme seda lõpmatuseni oma koolitustel korrutanud. Pakume ka suguhaiguste testimist, mõnel on vaja HIV ennetavat ravi, kohe anname tasuta ravipaki kätte. Mõnel on vaja SOS-pille soovimatu raseduse vastu. 

Made: Meil tekkis arstidena vajadus sellise teenuse järgi, sest meie juurde tulid inimesed, keda me ei osanud aidata, nagu vaja. Aga maailmas olid juba sarnased keskused olemas ja Norra rahastuse toel viisime end kurssi selle süsteemiga. Ka Istanbuli konventsioonis on ette nähtud sellised raviasutused, mis annavad seksuaalvägivalla ohvrile abi ühes etapis. Vaatasime WHO juhendeid, SAKe Rootsis, Norras, Inglismaal ja võtsime selle kontseptsiooni üle, kohandades seda Eestis igale haiglale pisut erinevalt. 

Kai: Kui Norra fondid lõppesid, olime SAKi teenuse juhise juba kirjutanud, palju inimesi koolitanud, nii meditsiinitöötajaid kui ka juriste. Et see niisama ära ei lahtuks, oli vaja riiklik rahastus leida, milleks on haiglad, haigekassa ja Ohvriabi. Teenust pakuvad haiglad, mis tagavad sooja ruumi, osa personalist ja sisseseade. Ohvriabi poolt tuleb arendusraha ning vahendid, et muu abi käigus kogutaks meile pöördujatelt kohtumeditsiiniline tõendmaterjal.

Kai Part: „Nõusolekuseaduse eesmärk pole rohkem inimesi vangi panna, vaid anda naistele hääl ja selle kaudu muuta üldist ühiskondlikku hoiakut.“ Foto: Alana Proosa

Mis muutuks SAKi töös ja ohvrite jaoks, kui vägistamisvastane seadus muudetaks nõusolekupõhiseks?

Made: SAKi igapäevatööd see ei mõjutaks. Meie töötame hoolimata sellest, milline seadus parasjagu kehtib. Aga seksuaalvägivalla üleelanute elu mõjutab see vägagi.

Kai: Kui inimene meil käib, siis ta tuleb kolme nädala ja kolme kuu pärast suguhaiguste kordustestidele, mõnikord veel. Iga kord küsime, kuidas sul läheb, hindame, kas on kujunenud posttraumaatiline stressihäire ja kuidas tal menetluses läheb. Me aitame tal olukorraga kohaneda, kui menetlus otsustati lõpetada.

Made: Mina küll ei ole osanud sageli sellest ei aru saada ega ka ohvrit aidata mitte kuidagi. Kui ikkagi inimene tajub, et ei saa oma riigile loota, siis on ka minu käed lühikesed.

Kai: Aga mõnikord näeme ka patsiente, kes ütlevad, et politseiuurija väga ilusti seletas mulle ära, miks menetlus lõpetati. Lihtsalt pole tõendeid, millega abitusseisundit kinnitada. Enamik patsiente on saanud paragrahve täis kirja, et menetlus on lõpetatud, ja nad ei saa täpselt teada, miks. 

Made: Sageli menetlust ju ei alustatagi. Mina küsin sellistel juhtudel, kas politsei palus avalduse kirjutada? Ja tihtilugu ei paluta!

Kai: Näeme tohutut ebaõigluse ja arusaamatuse tunnet, mis inimesi valdab. Näeme, et see halvendab tema paranemisprotsessi. Meie psühhoterapeudid on öelnud, et niikaua, kuni menetlus kestab, nad lihtsalt stabiliseerivad patsienti ja likvideerivad seda lisakahju, mida menetlus võib tekitada. Seksuaalvägivalla endaga saab töötama hakata siis, kui menetlus on lõppenud. Ja menetlus võib mõnikord võtta mitu aastat. Nõusolekupõhine seadus muudaks menetlust.

Made: Seksuaalvägivalla üleelanut painavad segadus, süütunne, häbitunne. Kui nendele tunnetele ei saa mingit selgitust, vaid politseis, prokuratuuris või kohtus öeldakse hoopis: kuule, miks sa läksid sinna? Miks sa siis ei öelnud selgelt „ei“? Miks ei hakanud vastu, ei küünistanud? Siis ei saa inimene paranema hakata, isegi kui psühhoteraapia on maailma parim. Nii et seaduse muutuse mõte ei ole see, et tuleb lihtsalt üks sõna seadusse juurde, vaid teadmine, et mul oli õigus öelda „ei“. See, et mind ei kuulatud, oli minu enesemääramisõiguse rikkumine ja vägivald minu vastu ja mul on õigus seda öelda ja riigilt tuge oodata. Küsimus on õigluses, mis on inimestele väga oluline, et eluga edasi minna. Peab olema võimalus harjuda abi saamisega.

Kai: Nõusolekuseaduse eesmärk pole rohkem inimesi vangi panna, vaid anda naistele hääl ja selle kaudu muuta üldist ühiskondlikku hoiakut. Teiste riikide kogemusest teame, et nõusolekupõhine vägistamisseadus toob kaasa rohkem menetlusi ja süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Aga me saame ka aru, et see pole mingi võluvits, mis menetlust kohe kergendab või toob tõendeid juurde.

Meil on ka üksikuid mehi SAKis käinud, keda me aitame samamoodi, nagu teisi – mingit vahet me abiandmises ei näe. Mehi pöördub vähe, meeste süü- ja häbitunne on veelgi suurem ja selles kontekstis tõrjutud. Nii et kui me ütleme „naised“, siis mõtleme ka neid mehi, kes on seksuaalvägivalla all kannatanud.

Missuguseid materjale kasutate koolitustel, et paremini vägistamise teemasid selgitada?

Made: Mina olen näidanud nõusolekut tee pakkumise kaudu selgitavat videot.

Kai: Amnesty International tegi Norras väga mõjusa videolavastuse tüüpilisest peovägistamisest, kus tüdruk ütleb seitse korda ei, aga kuna tal vigastusi nähtavasti ei teki ega mälulüngani purjus pole, siis tema „ei“ ei loe ning kohtus taandub sõna sõna vastu. Kui seadus on vanamoodi nagu praegu Eestis, ei ole võimalik vägistamist tõendada.

Aga kui seadus on nõusolekupõhine, peab menetleja uurima toimepanija käest, kuidas toimepanija aru sai, kas talle öeldi „ei“ või „jah“. „Kas te küsisite seda sõnadega või oli mingi kehakeel, mis teile tundus, et ta on nõus? Kas te rääkisite ja leppisite kokku kondoomi kasutamises või rasestumisvastaste vahendite kasutamises? Kas pärast veetsite aega mõnusasti koos või lahkus ta imelikul põhjusel sõna lausumata, haaras oma riided? Või teid haaras pärast seda hirm?“. Feministeeriumi sõnastikku kirjutasin õpetuse, mille abil harjutada seksuaalset nõusolekut küsima.

Made: Praegu ma ei näe meie õigussüsteemis inimest, kes mõistaks tegelikku olukorda ja sooviks olla eestkõneleja.

Kai: Novembris ilmunud GREVIO ehk Istanbuli konventsiooni hindamisraporti põhipunktis Eestile oli kirjas, et vägistamise definitsiooniga seaduses tuleb kiiresti edasi liikuda. Samas on teavituskampaaniad ja haridus äärmiselt olulised, sest need aitavad inimestel jõuda arusaamani, et see on vajalik. Kui võtta seadus väga avangardselt vastu, ei hakata seda mõistma ega täitma.

Made: Praegu oleme Euroopas kõige viimased selle seaduse muutmisega. 

Kai: Nii nagu olime Istanbuli konventsiooni, soolise võrdõiguslikkuse seadusega.

Stereotüüpide ja nõusoleku kõrval on oluline teema kehaline autonoomia, mis tekitab küsimusi kõigis vanusegruppides. Kas teie silmis on menstruatsioonitabu nihkunud?

Kai: Menstruatsioonist võiks rohkem rääkida, sidemed võiksid nähtaval kohal olla ja kättesaadavad. Naistearstidena saame teadust appi võtta, et aidata neid, kes menstruatsiooni all kannatavad. Näiteks neid, kellel on menstruatsioonivalu või endometrioos.

Made: Võiks ka lõpetada menstruatsioonitsükli glorifitseerimise, nagu see oleks mingi naiseksolemise kese või veritsus puhastaks organismi.

Kai: On ka naisi, kes ei taha menstruatsiooni, ei taha neid sidemeid ja tampoone kasutada loodushoiu nimel, vaid tahavad ilma menstruatsioonideta elada. Jah, võib küll nii valida! Menstruatsioone ei pea olema. See on täitsa suur mõtteviisi muutus. 

Nägin, et Made, pidasid 2022. aasta alguses loengu menopausist. Miks menopausist nii vähe räägitakse? Mida võiks menopausist teada? 

Made: Menopaus viib meid veel kord sooliste stereotüüpide juurde, mille kohaselt naise väärtust hinnatakse tema välimuse ja viljakuse järgi. Vanusesurve ehk vanuse tõttu diskrimineerimine on naistel palju suurem just nende elukaarel toimuvate füsioloogiliste muutuste tõttu, mida meestel ei ole. Ärge tulge mulle rääkima andropausist. Sellist asja pole olemas. Aga menopaus on päriselt olemas, kuna see muudab väga olulisel määral naiste elu.

Me tuleme nõukogudeaegsest ühiskonnast, kus naised läksid 55-aastaselt pensionile, kadusid ära kappi ja ilusaks peeti ainult noori inimesi. Seni kui kõige oodatum kompliment on „Oi, kui noor sa välja näed!“ — aga miks mitte kaunis, stiilne, enesekindel? — ja kui elutarkus ei anna naistele midagi juurde, tahavadki naised nooremad välja näha. Kui palju vanemaid naisi ja mehi laiatarbemeedias ja avalikus ruumis näha on? Võiks rohkem olla!

Aga perimenopausi kaebustest ei räägita Eestis tõesti peaaegu üldse. Mõnel pool Euroopas on hakatud rääkima, et tööandjad peavad arvestama, et perimenopaus võib inimese muuta ajutiselt töövõimetuks või ta vajab eritingimusi. Kuumahoogude puhul näiteks ei pruugi perimenopausiga naist panna ametisse, kus ei saa vabalt võtta pause. Seda tuleb ikkagi arvestada. Samas ei pea lootusetult kannatama sümptomite all, mida saab raviga leevendada. Menopaus on normaalne elu osa.

Kai: Menopausi on meditsiinis alaväärtustatud, kuna kaua levis suhtumine, et kui eelmised põlvkonnad kannatasid ära, siis tuleb seda ka edaspidi teha. Muidugi inimeste eluiga muudkui kasvab. Sadakond aastat tagasi olid paljud naised juba surnud selleks ajaks, kui neil tänapäeva mõistes menopaus algas, mehed ka. See ongi uus küsimus, kuidas sa elad neid pikki eluaastaid. See pole ükskõik! Näiteks hormoonasendusravi lükkab edasi ka luude hõrenemist, mis omakorda kahandab luumurde kukkumistel ja seega parandab üldist elukvaliteeti. Mõni ütleb, et mul pole mingeid kaebusi, aga pärast tuleb välja, et ta juba kaks aastat kannab sidemeid tahtmatu uriinilekke pärast. Aga ta ei pea seda piisavalt tähtsaks, et arstile kaevata. Levinud on mõttemall, et naised elavad kauem, aga kehvemini kui mehed. See peegeldab soostereotüüpi, et mehed surevad oma riskikäitumise tõttu varem, aga naiste elu on üldse vähem väärt ja nad võivadki kannatada menstruatsioonide või hiljem menopausist tulenevate muutuste tõttu.

Made: Paljud naised ei väärtusta oma elukvaliteeti piisavalt! Näiteks kui kuumahood ja öine higistamine hakkab päris tõsiselt nende elu segama, on paljud valmis enne kaotama partnersuhte ja hambad ristis tööl edasi käima, kui et abi otsida.

Kai: Meil on neljanädalane e-kursus perimenopausist, kuhu ootame nii naistearste kui ka perearste ning viimastel aastatel on olnud üllatavalt palju osavõtjaid. Ilmselt nõudlus suureneb, kui patsiendid küsivad. Nii et loodetavasti paraneb ka abi kättesaadavus.

„Asi pole niivõrd selles, et kahe inimese töökäed teevad rohkem, vaid nii saad ennast välja elada ja peegeldada, kinnitada oma arvamusi. Et alati on keegi, kes rõõmustab sama mõtteviisiga ja samade asjade üle.“ Foto: Alana Proosa

Kas lõpetuseks on midagi, mida naised võiksid oma tervise ja heaolu kohta meeles pidada?

Made: Oluline on teadvustada, et naised ja mehed on samaväärtuslikud. Emad, ärge rääkige oma lastele, et poisid on väärtuslikumad kui tüdrukud, ärge rääkige tütardele ja poegadele erinevat juttu. Tüdrukud vajavad praeguste stereotüüpide pärast rohkem võimestamist. 

Kai: Ka poisid vajavad võimestamist. See on ikka kahe poolega medal. PÖFFil oli just Sarah Polley film „Naised räägivad“ (2022), mida soovitan. Filmis arutlevad kinnises kogukonnas elavad naised demokraatlikel põhimõtetel sarnaste küsimuste üle, millest meiegi siin intervjuus.