Pragmaatilise ja idealistliku aktivismi puutepunktist

Sotsiaalset muutust esile kutsuda ei ole kunagi lihtne. Isegi ei ole vahet, mis teemast me räägime – naiste õigused, keskkonnakaitse, loomade õigused, rahvusgruppide õigused või mõni muu algatus, mis mõne ühiskondliku grupi struktuursetele probleemidele tähelepanu pöörab. Muutuste aeglus tuleb ühiskonna omadusest olla väga jäik ja amorfne, mistõttu igasuguste initsiatiivgruppide suuremat mõju näeb kas alles pika aja pärast või mõnel juhul üldse mitte.

Reaktsioonina sellele, et muutused on aeglased ja meie valikud sõnumi edastamisel võivad muutusi kas kiirendada või hoopis veel aeglasemaks muuta, on viimastel aastatel pead tõstnud efektiivse aktivismi liikumine. See keskendub tulemustele ja esitab strateegiate ja tegevuste planeerimisel küsimusi maksimaalse efektiivsuse kohta. Kommunikatsioonis ja strateegiate planeerimisel keskendutakse sellele, mis tõestatult kõige enam tulemusi saavutaks ja kõige enam probleemi lahendusele lähemale liiguks. See tähendab, et võib-olla mõnel juhul ei ole tegevusväljund moraalselt täpselt see lõpptulemus, mida südant valutava aktivistina küll tahaks hüüdlausena välja öelda, aga samas võib see leebem valik siiski kõnetada suuremat hulka inimesi, kes teemaga tuttavad ei ole, aga probleemi peale mõtlema hakkavad.

Läbimõeldum ja mitmekesisem tegevus

Kuna minu taust on loomaõiguste liikumises, toon artiklis näiteid just sellest vallast, aga sarnased küsimused ja teemapüstitused puudutavad ka muid sotsiaalse õigluse teemasid. Loomaõiguste globaalse liikumise kontekstis on efektiivse aktivismi ja pragmaatilise lähenemise ilminguid näha väga tugevalt. Lähenemine põhineb asjaolul, et loomaõiguste liikumine on ca 45 aastat aktiivselt tegutsenud, et levitada infot farmiloomade tööstusliku kasvatamise ja julmade süsteemsete praktikate kohta, mida lihatööstuses loomadega tehakse. Samal ajal on pakutud välja täisväärtusliku alternatiivina taimetoitlust, kutsudes üles mitte panustama ja toetama loomade julma kohtlemisse, mis loomatööstustes toimub. Paraku on selle sama aja jooksul loomade arv tööstuslikus süsteemis järjepidevalt kasvanud ning tänapäeval oleme olukorras, kus igal aastal tapetakse toidutööstuses üle maailma umbes 70 miljardit tundevõimelist looma. Seega tuleb senised strateegiad ümber vaadata ja läheneda teemadele läbimõeldumalt.

Oluline on sõnumite mitmekesisus. Foto: Michael Gil / Flickr CC

Oluline fookus näiteks Eesti pragmaatilises aktivismis on loomaõiguste liikumise sõnumite mitmekesistamine, et teadlikult kõnetada suuremat hulka elanikkonnast. Kõigile ei toimi samad sõnumid – seega oleme targad ja räägime keskkonnast huvitatutele keskkonnaargumentidest, tervisest huvitatutele terviseteemadel ning loomasõpradele loomade heaolust. Me ei saa sõrmenipsuga muuta seda, et inimesed loomi rohkem väärtustama hakkasid ja muudaksid oma suhtumisi üleöö. Küll aga on võimalik ka teisi argumente kasutades leida ühine keel ja põhjused, miks kohendus oma tarbimisharjumustes tunduks hea mõte ka neile, kes veel loomade õigustega ei nõustu.

Teine tasand sõnumiseades on arvestamine, et enamik inimesi ei ole valmis suurteks muutusteks. Siin tuginevad efektiivsed aktivistid psühholoogiauuringutele – mida väiksemat asja inimeselt paluda, seda suurem on tõenäosus, et ta seda teeb. Loomaõiguste liikumise laiem üleskutse ühiskonnale eeldab praegustelt tootmisviisidelt väga suurt muutust. Loomi kasutatakse ju toiduainetööstuses ja kosmeetikatoodete koostisosadest kuni meelelahutuseni välja, nende kasutamine (tihti ka otsese eesmärgiga neid tappa, hankimaks mõnda tapasaadust) on ühiskonnakorraldusse tugevalt sisse kirjutatud. Seega tuleb raskusega nentida, et loomaõiguste üks oluline tööriist – veganlus – mis aitab liikuda ühiskonna poole, kus ka loomade õigustega arvestatakse, on praegu veel midagi, mis eeldab indiviidilt väga suurt praktilist muutust oma elus. Olgugi, et veganlus on tänapäeva ühiskonnas moraalsest vaatevinklist igati põhjendatud, mõistlik ja vajalik lähenemine, ei saa arvestamata jätta, et praegu on selle rakendamine raske, kuna elame ühiskonnas, kus loomsete toodete tarvitamine on tugev norm.

Hinnata tuleks iga sammu

Sellest lähtuvalt on pragmaatilisem lisaks kõik-või-mitte-midagi lähenemisele kutsuda üles inimesi loomsete toodete tarbimist vähendama leebematel ja mõistvamatel viisidel. Kutsuda üles olema „nii vegan kui võimalik” ehk siis näiteks kodus valmistama vegantoitu, aga kui sõbra juures peolaual sellist toitu ei ole, poleks hullu ka muud süüa. Oluline on edasi liikuda binaarsusest, mis paneb inimesi mõtlema, et kui ma 100% vegan ei saa olla, siis pole mul mõtet üldse pingutada ega lihatarbimist vähendada. Praeguses kriitilises olukorras tuleks hinnata iga sammu, mis inimesed paremate valikute poole teevad. Psühholoogiast on teada ka positiivse võimestamise lähenemine – kedagi heade sammude eest kiites jõuame alati paremate tulemusteni kui keskendudes sellele kõigele, mida nad oma elus muuta jõudnud ei ole. 

Foto: Sandeep MM /Flickr CC

Sarnast lähenemist saab kasutada ka teiste sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise teemade puhul. Timmida saab kommunikatsiooni ja sõnumeid, et arvestada vestluspartneri hetketeadmisi – ja mitte mõista teda hukka, et ta pole veel jõudnud tutvuda kogu võrdõiguslikkust puudutava kirjanduse ja erinevate lähenemistega, vaid kasutada võimalust, et neid teemasid sõbralikult tõstatada. Aktivistina on väsitav ja tüütu sattuda pidevalt sarnastesse vestlustesse, kus inimesed, kes pole teemaga tuttavad, esitavad samu argumente, mis põhinevad ebapiisaval informeeritusel.

Samas näen ka enda puhul, kuidas mu suhtumine neisse olukordadesse on totaalselt muutunud. Kui ma suhtun empaatiliselt ka nende inimeste elukogemusse ja mõistan, et nad ilmselt ei olegi varem kokku puutunud vastava infoga, näiteks feminismi mitmesugustesse seisukohtadesse sooteemal, siis tundub palju raskem olukorda kohe tüütuks kuulutada. Samamoodi – olen pea 11 aasta jooksul veganina saanud oma toitumise kohta väga mitmekesise nõmedusastmega kommentaare, aga nüüd need ei kõiguta mind enam. Pigem näen olukorda positiivses valguses – on lootus, et pärast vestlust on nii mõnelgi veganitest parem mulje, kui ma teadlikult üritan psühholoogiast tuntud backfire effect’i teket vähendada. 

Ehk aitab teoreetilist käsitlust selgitada üks praktiline näide

Hiljuti tuli meessoost sõpradega vestluse käigus teemaks tüüpiline kirgi küttev teema ehk karvakasv inimeste kehal. See teema on naiste puhul üsna suure tabu all, mistõttu levivad kummalised müüdid, mis vestluse käigus samuti jutuks tulid. Samas ei saa väita, et ka meeste puhul nende karvakasv totaalselt enda otsustada oleks – sotsiaalsed normid sekkuvad kindlasti ka siin. Igatahes meessoost sõbrad, kes muidu on väga tolerantsed, hakkasid rääkima naissoost kassapidajast, kel kasvasid näol karvad ja väljendasid oma seisukohta väga konkreetselt: „Ajagu ära, miks ta käib nii!”. Lisaks tuli neile suure üllatusena, et leidub hulk naisi, kes on otsustanud näiteks jalgu või kaenlaaluseid mitte raseerida, sest ei tunne vajadust vastata ilunormile, mis eeldab, et naised on alati siledad ja raseeritud. Feministina toetan iga naise otsustusõigust ise valida, mida oma keha, karvade ja väljanägemisega peale hakata ja kindlasti ei eelda, et karvaeemaldus on miski, mida naiste puhul iseenesestmõistetavalt võtma peaks. 

Samas selles vestluses sain aru, et vestluspartnerid ei olegi kursis, kui harilik on naiste kehal karvakasv. Nende tutvusringkonnas on naised väga põhjalikult ennetanud olukorda, kus keegi võiks nende “loomulikku olekut” näha. Ja olgugi, et kommentaarid kassapidaja näokarvade kohta tundusid mulle nii kohatud, et oleks tahtnud ehk teravalt vastata, ei ole see õige lähenemisviis, kui eesmärk on avardada sõprade arusaama sellest, et kõik naised ei lähtu samadest iluideaalidest. Tänu rahulikule ja selgitavale lähenemisele, mis algas nende jutu avatud ja sügava kuulamisega, eesmärgiga mõista nende seisukohti, oli selle vestluse käik tunduvalt efektiivsem, võrreldes sellega, kui oleksin esimestele emotsioonidele voli andnud ja nad naiste valikuvabadust alandava suhtumise eest pikalt saatnud. Selle tulemusena poleks nad ilmselt mõistnud, mida ma üleüldse taunin.

Ma ei ütle, et selliseid olukordi alati vältida saab, mõneti on need olemuslik osa elust – aga emotsionaalne intelligentsus ja avatud kuulamine on kindlasti oskused, mille arendamisel iga aktivist tulemuslikumaid vestluseid endale kordaminevatel teemadel pidada saab. Eeldus on muidugi, et vestluspartner on samuti rahulik.

Fookuseks sotsiaalse liikumise tulemuslikkus

See tähendab teaduspõhist lähenemist sihtrühmadele, kellele kampaaniaid ja sõnumeid suunatakse, ning järelhindamist, kas soovitud tulemused saavutati. Mõnes olukorras ei ole hea mõte käia välja ideed, mis võivad olla küll tõesed, aga mõju poolest pigem valavad õli tulle ja ei aita paremuse poole areneda.

Loomaõiguste teema puhul on samuti heaks praktikaks mitte esimese asjana kõik lipulaused loomade ekspluateerimise ebaeetilisusest lauale lüüa. Sellega küll esitaksime moraalselt igati põhjendatud argumendid, mis on kooskõlas loomade õiguste põhiideedega, aga teisalt on nii kaugel enamike inimeste tavaarusaamadest loomade ja eluvaldkondade suhtes, kus neid kasutatakse, et tekitaks vestlusesse pigem lõhe, kui et juurutaks ühist arutelu. Pigem on efektiivne leida ühised arusaamad ja keskenduda vestluses korraga vaid ühele arutlusteemale. Avatud kuulamine ja sõbralikkus on olulised väärtused, sest meist ja meie teemast jääb hea mulje ja sellega tekivad positiivsed assotsiatsioonid. Olgugi, et ei ole ratsionaalne ühe inimese põhjal kogu maailmavaate üle otsustada, teeme me seda paraku kõik ja see on osa inimpsühholoogia hakkamasaamisvõimest. Seega tundub tulemusrikkam oma tegutsemises seda omadust lihtsalt arvesse võtta. 

Kunagi pole kõigile piisavalt hea

Pragmaatilist lähenemist ja efektiivset kommunikatsiooni saab loomulikult kritiseerida. Rõhutud grupid ja nende esindajad kogevad oma ühiskondliku seisundi tõttu pidevalt teatud emotsioone. Nende allasurumine ei ole vaimset tervist silmas pidades hea mõte. See on midagi, milles nii veganid, feministid, rassismivastased kui ka LGBT kogukonna liikmed oma kogemusest mingil määral sarnaselt teavad – see tunne, et sa pidevalt ei ole piisavalt hea või normaalne.

Oma vaimse tervise eest hoolitsemine, kuuludes ühiskonnas marginaliseeritud või alavääristatud gruppi või olles selle grupi õiguste eest aktiivselt tegutseja, on äärmiselt oluline teema, millest ei ole piisavalt räägitud. Küll aga näen siin teatud kompromissivõimalusi – kui mul näiteks peekoninaljad ja „miks sa ainult muru sööd” või pidev vahelesegamine kohtumisel, sest noort naissoost liidrit ei võeta tõsiselt, üle viskavad, tahan ma samamoodi oma emotsioonid välja elada. Seejuures olen aga otsustanud seda teha koos mõttekaaslastega ehk rääkides teise pragmaatilise vegani või feministiga. Kui ma elaks need emotsioonid välja inimeste peal, kes mu maailmavaadet ei jaga, kaotaks päeva lõpuks me kõik. Teine inimene tunneks end halvasti, minu seisukohad saaks halva maigu ja mul endal oleks ka ilmselt piinlik, et rahuliku arutlemise asemel vihal või muudel lõhkuvatel emotsioonidel võimust võtta lasin.

Olulised on reaalsed valikud

Nii pragmaatilist lähenemist, efektiivset kommunikatsiooni mõtteviisina kui ka minu esitatud seisukohti on kutsutud tone policing’uks, ehk siis olen saanud kriitikat, mis ütleb, et lõpeta mulle ütlemine, kuidas ma käituma peaksin. Ma ei jaga seda seisukohta. Mu isiklikud maailmamuutmise eesmärgid ja tegevusplaan ülejäänud elu jooksul on fokusseeritud efektiivsusele ja selle üks lähtekohti on pidev õppimine, lugemine, enesearendus. Seega isiklikult lähenen tagasisidele avatult, suunaga õppimisvõimele, et oma kommunikatsioonioskuseid ja strateegiaehitamist veelgi läbimõeldumaks teha. Loomade olukorra parandamise puhul tuleb tõele otsa vaadata – tegu on üleilmselt ülimastaapse teemaga, mille lahendamine peab seega seda enam ühiskonna hetkeseisuga arvestama. Olukorra kriitilisuse tõttu on oluline valida tööriistad, mis aitavad olukorral paraneda tõhusalt ja reaalselt.

Kõige lõpuks on oluline, et sotsiaalsete teemade käsitlus ühiskondlikul tasandil paraneks ja kuvand võrdõiguslikkusega seotud teemadest oleks tõsiseltvõetavam. Teadlikkuse paranemisega peab ka reaalsete valikute langetamine muutuma levinumaks ja hõlpsamaks. Selleks, et ühiskond saaks paremaks kohaks nii mitmesugustele inimgruppidele kui ka loomadele, on võimalik ise iga päev targemaid valikuid langetada. Olles teadlik heast kommunikatsioonist ja uurides emotsionaalse intelligentsuse kohta, saame ilmselt kõik oma aktivismi parandada.