Quo vadis, vabadus, võrdsus, õvedus*?

2014. aastal ütles sotsioloog Zygmunt Bauman Tallinna Ülikooli avalikul loengul, et sotsiaalmeedia on lõks, mis ajab meid kõiki iseenda kõlakambris lõpuks ummikusse, kuna see on üles ehitatud algoritmidele, mille eesmärk on kasutajale meeldida. Bauman ennustas olukorda, kus me ei pea enda arvamusi enam eriliselt põhjendama, sest kõik on ümbritsevatele niigi selge: aga selline olukord tekitab eri rühmade vahel sügava arusaamade lõhe ja uut tüüpi ebavõrdsuse, kus teistsugust ei suudeta enam mõista ja keegi ei tea, kust ühiskonna sidumist alustada.

2016. aasta intervjuus rõhutas Bauman, et sotsiaalmeedia kasutajad pole süüdi, et veebikeskkond on individuaalselt meeldiv, ühiskondliku kollektiivse kimbatuse loob ühismeedia platvormide süsteemi läbipaistmatus: “Enamik inimesi ei kasuta sotsiaalmeediat koondumiseks ega teadmishorisontide laiendamiseks, vaid vastupidi, selleks, et luua endale mugavustsoon, kus kuulda ainult oma enda hääle kaja ja näha oma enda näo peegeldust. Sotsiaalmeedia on väga kasulik, pakub naudinguid, aga ajab nurka.“

Loeb emotsionaalne surumine, mitte argument

Ja tõesti, praegu – kui Google on toiminud ja algoritme tõhustanud 22 aastat, Facebook 16 aastat, Instagram 10 aastat – ajalehti lugedes näeme hästi, kuidas sotsiaalmeedia võimaldab sellist eneseväljanduslaadi, kus eeldatakse, et sõbrad ja grupikaaslased mõistavad postitajat poolelt sõnalt, ja kui kohe ei mõista, saab jooksvalt selgitada kommentaarides või postitust muutes. Ajakirjanduses sõna võttes sellist usalduslikkust eeldada ei tohi ning selguse huvides tuleb oma arvamusartiklites, erinevalt sotsiaalmeediafoorumist, iga hinnangut argumenteerida ja seisukohavõtte siduda konkreetsete näidetega, olgu selleks uuringud, sündmused või nähtused. Vastasel juhul pole võimalik teistsuguse meelsusega inimestel ütleja sõnumit mõista, aga avaliku ruumi sõnavõtud peavad olema arusaadavad kõigile, sõltumata nende igapäevasest taustasüsteemist.

Praegu aga ilmub iga päev päevalehtedes, ühismeedias ja veebiväljaannetes arvamusavaldusi ja intervjuusid, mis jätavad mulje, et kõige olulisem on peale jääda emotsionaalse surumise, mitte selge argumentatsiooniga. Aga mida siis teha? Muidugi võib näpuga näidata toimetajate suunas, kes ei saada artikleid autoritele tagasi, kui argumentide tõepõhi on tõestamata, ja ajalehtede omanike suunas, kes vastutavad oma väljaannete sisu eest. Näppu võib näidata ka valitsusliikmete poole, kes teadusele kitsilt raha annavad, sest kus mujal kui ülikoolis õpitakse ajakohase teaduse põhjal selgelt argumenteerima, rääkimata riigipidamiseks hädavajalike uuringutegijate väljaõppest? Kõige rohkem vastutavad emotsioonidele rõhumise eest kirjutajad, kes toetuvad täielikult oma isiklikule kogemusele ega vaevu seda isegi lahti seletama. Veel hullem on valitsevate poliitikute ja ametnike komme jätta ajakirjanike küsimustele selgelt vastamata või üldse küsijaid osatada ja solvata, mis süvendab riigi läbipaistmatust ja usaldamatuse õhkkonda. (Vt suvi-sügis 2020 intervjuud Jüri Ratas, Martin Helme, Kaja Kallas, Urmas Reitelmann, Talvo Rüütelmaa)

Lahkhelide ühiskond

Teisisõnu: kõlab on suur ühiskondlik lahkheli, mis kajab – nagu alati – enamuse ja vähemuse, noorte ja hiliskeskealiste, meeste ja naiste, heteronormatiivsete ja kvääride, kõrg- ja keskharitute, liberaalkonservatiivide ja marurahvuslaste, edukate ja pinnalpüsijate jpt vahel, aga selle erinevusega, et praegu on kõik erinevused väiksemate kogukondade sees samuti võimendatud. Kusjuures, põhiharidusega inimesed nendes debattides silmapaistvalt ei osale, olgu põhjuseks ajakirjanike huvi- ja kontaktide puudus või grupi prioriteet võimuvõitluse asemel leiba teenida – aga esindmata hääli võibki üles lugema jääda, millele viitab ka Tõnis Saarts demokraatia kriisi lahkavas artiklis.

Kas see süvenev ühiskondlik lõhestumine on ühismeedias klikistunud mõttemaailmade võimetus mõista teistsuguseid argumente, nagu Bauman ette kuulutas? Ehk võimetus mõista seda, et sotsiaalsed lõhed süvenevad mööda sissetuleku piiri? Või käib praegu hoopis avalik revanš, kus neoliberaalse kapitalismi (jah, Reformierakonna koalitsioonide juhitud poliitika) ohvrid naudivad vastulööki 15 aastat kestnud niinimetatud eduka keskklassi ideaali propagandale, mis väikest sissetulekut patologiseeris ja vaatas rahvastiku mitmekesisuse sisulisest tähendusest mööda? Vastulöök on kahtlemata magus, aga sellele mõeldes meenub mulle miskipärast kujundlik lugu vangis istuvast naisest, kes on oma mehe – kes teda aastaid muudkui käsutas, peksis ja mõnitas –, panniga maha löönud. Võib uskuda, et naine kahetseb tehtut, aga küllap valdavad teda mitmesugused tunded.

Mida tähendab sotsiaalmajanduslik erinevus?

Või vahest ongi meil jõutud võrdõiguslikkusega nii kaugele, et osale ühiskondlikult rõhututest on tagatud enneolematult võrdsed õigused võimu A ja O ehk niinimetatud keskealise valge mehega? (NB! Keskealine valge mees on termin igas vanuses naise või mehe, hetero- või homoseksuaalse, eestlase või mistahes rahvusest inimese kohta, kes teistele midagi tõestada püüdes lähtub oma valikutes ja seisukohtades iseenda privileegidest möödavaatamisest (nii ei pruugi vastandada omavahel tibisid ja jõmme, nagu suvel tegi Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski).) 

Klõpsa pildile, et kuulda, kuidas Eesti majandus ahastab

Seda mõtet illustreerib hästi näiteks instakonto @heterokringel erinevate gruppide vastandlikku soovmõtlemist kujutav meem, kus maksumaksjad-geid otsustavad riigist lahkuda, mille peale valitsus rõõmustab, aga Eesti majandus ahastab. Iseenesest kogevad neoliberaalses ühiskonnas peaaegu kõik inimesed mõnel eluperioodil ilmajäetust, kuna ei vasta ühel või teisel viisil keskklassi ideaalile olla keskmisest kõrgema püsiva sissetulekuga ilma (sissetulekut märkimisväärselt hõlmava) pangalaenuta ühepereelamus elava pere noor või keskealine liige. Nii on ka geide, lesbide, transsooliste meeste, naiste ja teiste seas neid, keda mõni minister ei pruugi sallida, aga majandussüsteem eelistab rohkem kui maksab ühe erakonna sõna. Ükskõik kust küljest vaadata, majanduslik seisund määrab meie sotsiaalsed võimalused sünnist surmani, st ligipääsu või selle puudumise heale haridusele, vaba aja tegevustele, vaimsete võimetega vastavale tööle, tervishoiule jne. Et aga riigile on kõiki inimesi tarvis, tuleb kõigi sotsiaalmajanduslikku positsiooni arvesse võtta ja võrdselt kohelda nii seadustes kui ka argielus.

Seepärast väidan, et üheks lahkhelide ühiskonna põhjustajaks on puudulik arusaam sotsiaalmajanduslikust ebavõrdsusest, mida näitlikustab kolumnist Kaire Uuseni vastus Sveta Grigorjeva Roosiaia kõnele:

“Tajutavat klassiprobleemi meil minu meelest pole. […] Ilmselt vähendab mujal riikides inimeste, eelkõige vähemuste esindajate pahameelt või ebaõigluse tajumist see, et seal makstakse suhteliselt head töötasu (ka lihttöö eest) ja sotsiaaltoetusi. Kui sa elad oma sissetulekust üsna hästi ära, ei tundu paljud probleemid enam nii teravad. […] Seega on kõigi ebaõiglust tajuvate inimeste probleem eelkõige väike sissetulek. Kõiges muus on meil teiste riikidega võrreldes palju suuremad võimalused võrdselt elada ja töötada. Olenemata rahvusest ja vähemusest.”

Selle lühikokkuvõtte põhjal paistab, et autor ei saa täpselt aru, mis asi on klassipõhine ebavõrdsus. Ta argumenteerib õigesti, et vähemuste vastupanu puudumine või olemasolu on sõltuvuses sissetulekust, aga samas väidab, et klassiprobleem pole tajutav. Selline argumentatsiooniviga, kõnealusel juhul selgelt välja joonistatud klassierinevuste eitamine, ongi iseloomulik Baumani kirjeldatud sotsiaalmeedia kõlakoja probleemile: Uusen tahab öelda, et Eesti on vaene riik ja sellepärast on vähemuste vajadused tihtilugu kõrvaliseks jäänud. Aga selle asemel jõuab ta äraspidisele järeldusele, et palgavaene Eesti on heaoluriikidest sotsiaalselt võrdsem ühiskond. 

Palun, lepime ära!

Heaoluriikide kultuurilised hierarhiad võivad ju erineda Eesti omadest, aga võrdse kohtlemise printsiip on mõeldud kõigile, sõltumata nende sissetulekust ja sotsiaalsest positsioonist, riiklikest teenetest või iseloomuomadustest. Neoliberalismivastaseks ideaaliks on veendumus, et kõiki tuleb võtta ühtmoodi moraalselt võrdsetena, mitte panna võrdsuse edetabelitesse, nagu Uusen püüab ilma mingisuguste viideteta Eestit heaoluriikidest võrdsemana esitleda.

Sellepärast tuleb ühiskondliku leppimise esimese sammuna kindlasti tuua tagasi argumenteerimisnõue, et otsused ja lubadused oleksid läbipaistvad ja et inimesi võiks nende sõnade põhjal usaldada. Tuleb teadvustada, et Eestis elavad erineva sissetuleku ja sotsiaalse kindluse, hariduse ja oskuste, pere ja päritolu, võimete ja veendumustega inimesed, kes on kõik moraalselt võrdsed ning avaliku arutelu kõik osapooled peavad seda oma tegude ja ütlustega arvestama, mitte laskma sotsiaalmeedia algoritmidel riike üle võtta.

*Õved: ühendi õed-vennad sooliselt neutraalne vaste, nagu inglise keele siblings