Reisik ja Suburg – Eesti esimesed feministid

1887. aastal toimus Eesti ajaloos kaks tähelepanuväärset sündmust, millest ei saa vaikides mööda minna. Täpselt täna 130 aastat tagasi veebruaris sündis Pärnumaal Kilingi-Nõmmel tulevane Eesti esifeminist ja poliitikategelane Marie Tamman (hiljem Reisik). Sügisel, oktoobris hakkas Viljandis ilmuma legendaarse tütarlastekoolijuhi, pedagoogi ja kirjaniku Lilli Suburgi toimetatud esimene eestikeelne naisajakiri Linda.

Lilli Suburgist on hulga artikleid kirjutanud Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja soouuringute ajakirja Ariadne Lõng peatoimetaja Eve Annuk. Samuti on tänuväärset tööd teinud üks varasematest naisajaloouurijatest – Aino Undla-Põldmäe. Justnimelt seetõttu ei vajagi legendaarne naisõiguslane Lilli Suburg paljudele meist enam lähemat tutvustamist. Samad autorid on ka Suburgi asutatud ajakirjast Lindast kirjutanud ridamisi artikleid, kuid ka näiteks ülevaateteosest “Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed” leiab Linda ühe peatüki. Soovitan huvilisel vaadata ajalehe digiteeritud väljaandeid või minna ja sirvida vanu Lindasid Rahvusraamatukogus.

Eesti esimese vabariigi aegse võimeka feministi Marie Reisiku elu ja tegevuse kohta allikate leidmisel on olukord keerulisem. Eesti Raadio arhiivi vahendusel võib kuulata 2008. aastal ajalooõpetaja Terje Hallikuga tehtud saadet Marie Reisikust sarjas “Eesti lugu”. Lühikese, kuid väga hea ülevaate Reisiku poliitilisest tegevusest saab Piret Viljamaa koostatud digiväljaandest “Eesti Naised Parlamendis”.

Esimese Linda esikaas (15. oktoober 1887)

Kuidas sünnivad suured tegijad ja suured teod?

Lilli Suburg ei asutanud ajakirja Linda üksinda, tal oli kaastöölisi ja kaasamõtlejaid. Näiteks toetas asutamise ideed tuntud Tartu koolijuht Hugo Treffner, kelle nimi ajakirja asutamisel dokumentide all seisab. Kaastööd tegi käsitöökooli juht, käsitööraamatu autor ja naishariduse eestkõneleja Natalie Johanson-Pärna.

Ajakirja Linda asutamisel avaldatud julgetele mõtetele ja üleskutsetele järgnes vihane vastureaktsioon, millest alates võib Eestis analüüsida naiste õiguste laiendamise püüete vastaste argumente, nende voolude ideoloogilist tausta ja tegutsemismotiive. Praeguseks teame, et osa naisi pidid Lindat lugema salaja, postkontor tõrkus Suburgi ajakirju või talle saadetud tellimuskirju edastamast ja ka Eesti Kirjameeste Selts unustas justkui kogemata Suburgi käsikirja aastateks sahtlipõhja. Naise teel oli alatasa tuhandeid väikseid ja suuremaid takistusi, mis tegid iga uue ettevõtmise põrgulikult raskeks ja paljude arvates täiesti võimatuks. Seda erilisemaks võib pidada Suburgi isiksust – ta suutis pidevast vastutuulest hoolimata käivitada uusi ettevõtmisi, leida liitlasi ja oma plaane teostada.

Ja tõesti, avalikest rünnakutest hoolimata kasvab Linda lugejate ja Lilli Suburgi kooli õpilaste hulgast teadlike ja iseseisvate naiste esimene põlvkond – täpselt nagu Suburg uskus ja lootis. Nende hulgas on Marie Reisiku ema Liisa ja kaasaegsed haritud avaliku elu tegelased, nagu Miina Hermann (Härma), Aino Tamm, Mari Raamot, Anna Haava, Helena Taar ja paljud teised.

Marie Reisiku kujunemises on Lilli Suburgil ja tema õpilastel kahtlemata tohutu mõju. Näide nende ühisest ajaloost on kasvõi fakt, et mõlemad õppisid Pärnu Kõrgemas Tütarlaste Koolis. 1895. aastal, kui Marie Tamman kaheksaaastasena kooli astus, muudeti kooli nimeks Pärnu Tütarlaste Gümnaasium ja saksa keele asemel sai õppekeeleks edaspidi vene keel.

Marie Reisiku lapsepõlves mängisid suurt rolli varajased kohtumised Miina Hermanni ja Aino Tammega. Mõlemad naised ööbisid ringreisil olles Tammanite Kilingi-Nõmme kodus ja esinesid kirikutes üle Eestimaa. Marie sai proovides kaasas olla ja imetles nende legendaarsete naiste julgust ja erilisi võimeid üsna lähedalt, isegi põlve peal istudes, nagu ta kogumikus “Miina Hermann. Anna Haava. Aino Tamm: 70 sünnipäevaks” ise on meenutanud.

Feminist Marie Reisiku enda saavutused on samast klassist Lilli Suburgi omadega, kui neid kahte julgeda omavahel võrdlema hakata. Juba 1907. aastal on ta osaline Tartu Eesti Naisseltsi asutamises, 1911. aastal asutab ta seltsi juurde naiste ajakirja Naisterahva Töö ja Elu, mis järgnevatel aastatel muutub eesti naiste emantsipatsiooni keskseks areeniks ja suudab kaastöölistena mobiliseerida enamiku kaasaegsetest haritud kirjutajatest, kes ajakirjanduse veergudel suutsid naisküsimust avada. 1917. aastal, kui naised võitlevad välja meestega võrdsed poliitilised õigused, on Marie Reisik naiste kongressi idee algatajate hulgas ja üks selle vedajatest. Ta valitakse Asutavasse Kogusse ja ta on üks seitsmest naisest, kelle allkiri on Eesti Põhiseaduse all. Asutava Kogu naissaadikute eestvedamisel asutatakse 1920. aastal Eesti Naisliit, mille juhatajaks ta valitakse.

Ja see on alles algus. Iseseisvusaastate vältel avaldab Reisik julge feministina hulgaliselt artikleid ja tegutseb kahe naisajakirja peatoimetajana, naisliidu eestvedajana, mitme uue idee ja kampaania algatajana ning hiljem saadikuna kahes riigikogus. Tema toetajate arv oli suurem kui Jaan Tõnissonil!

Marie Reisiku CV on sedavõrd imponeeriv, et tundub võimatu teda mitte mäletada. Kuid ometi on ta Eesti misogüünses ajalookirjutuses rahva mälust sujuvalt välja tõrjutud ja pea täiesti unustatud. Tema tasakaalukas, väärikas ja aastakümnete pikkune sihipärane töö Eesti naiste õiguste laiendamisel on jäänud arhiivisügavustesse.

Lilli Suburgi haud Vändras. Evelin Tamme erakogu

1923. aastal, kohe peale Lilli Suburgi surma, pandi Naisliidu juhtimisel käima korjandused üle Eesti ja 1926. aastal avati Vändra surnuaial Lilli Suburgi haual mälestusmärk. See mälestusmärk on tänini alles ja Lilli Suburg on meie mälus saavutanud legendaarse staatuse kui Eesti esimene feminist.

1941. aasta augustis Marie Reisik suri. Samal ajal käis II maailmasõda ja sakslaste väed olid juba Ülemiste all. Reisiku juhitud Eesti Naisliit saadeti juba 1940. aastal jõuga laiali, siseasjade rahvakomissari algatusel kinnitatud uus juhatus asus kohe naisliidu varasid likvideerima. Arhiiv hävines või viidi Venemaa tagalasse ja kadus.

Marie Reisiku kodus säilitatud kirjavahetus jõudis Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivi tänu tema arstile James Raukasele, kes sajad armastuskirjad, fotod ja muu isikliku kirjavahetuse 1942. aastal Tartusse tõi. Sealt edasi me seda Eesti Vabariigi aastate julget feministi enam ei mäleta. Reisikule ei ole püstitatud ausammast, temast pole aastate jooksul avaldatud ühtegi mahukamat artiklit, saati siis veel tervikteost.

Üheks võimaluseks Marie Reisikust rohkem teada saada on tulla 8. märtsist kuni 30. aprillini okupatsioonide muuseumisse, kus on avatud Marie Reisiku juubelinäitus. Lilli Suburgi kohta annan feministlikul festivalil Ladyfest loengu ja teemat käsitletakse ka õpitoas “Naised vikipeediasse”, mis toimub 9. märtsil kell 16 rahvusraamatukogus.