Riot Grrrl: näidates feministlikku pikkpeetrit

Jaanuaris toimus Tallinnas naiste marss. Nagu oodata võis, tekitas see negatiivset vastureaktsiooni, eriti pidevalt Facebookis istuvate keskealiste meeste seintel, aga seda tilkus ka ametlikku meediasse. Naised, kes oma selja sirgu ajavad, tekitavad ikka vastakat reaktsiooni. Ma saan aru, et üldsus läks pöördesse, kui Rosa Luxemburg ja Clara Zetkin leidsid, et vanamoodi enam ei saa, ent 2019. aastal?

Naiste õiguste teema tekitab siiamaani silmnähtavalt paksu verd, mis veelkord näitab, et naiste õigustega pole asjad kõik korras. Naiste õiguste eest annab mitut moodi võidelda ja eks see sõltub ka keskkonnast. On võimalus pidada akadeemilisi ettekandeid, teha plakatitega rongkäike, ent on olemas ka võimalus – kasutades moodsat eesti poliitžargooni – näidata pikkpeetrit. Ja toda keskmist sõrme on näidatud aeg-ajalt väga radikaalsel viisil. Minule tõi naiste marss silmapilk meelde ühe lühikeseks jäänud episoodi alternatiivroki ajaloos, mis paljudele ei ütle võibolla midagi, ent mis kõigest hoolimata on omalaadne verstapost feministliku pikkpeetri näitamisel.

Tüdrukud rootsi psühhokriminullist

See oli millalgi siis, kui Nõukogude Liit polnud veel kokku varisenud või oli see äsja juhtunud, kuid muutus polnud veel hoomatav. Üks uute aegade märk oli see, et mõningad Eesti inimesed võisid uhkeldada nende televiisorisse ilmunud muusikakanaliga MTV. Ja tol ajal oli MTV tõeline muusikakanal, kus mängiti ainult muusikavideoid. Ja no oli sel ajal saade “120 minutes”, mis näitas kaks tundi järjest lärmakat, kiiret ning agressiivset muusikat. Nii nagu mõned aastad varem, kui me kogunesime Tallinnas keset ööd ühe sõbra korteris, et kuulata BBC Radio 1-st legendaarse raadio-DJ John Peeli saateid, suundusime me Tartus ühe tuttava juurde, et vaadata kahte tundi meist kaugel asuva läänemaailma karmides alternatiivsetes rokiklubides esinevaid bände. Ja ma mäletan veel siiani seda külmajudinate tunnet, kui äkki oli ekraanil video, kus seisid kolm tüdrukut, riietatud kui nukud mingist eriti jubedast rootsi psühhokiriminullist (ma olen pärit Tallinnast ja tänu Soome televisioonile olin ma neid täiesti hirmsaid naissarimõrvaritest kubisevaid seriaale näinud), siis tuli paar trummi-kitarripõntsu ning äkki röökis erkpunaste huulte, blondeeritud juuste, lumivalgete hammastega ning tapja-mõrvar-Barbie-nuku välimusega laulja läbi hammaste “Yeeeeee!”. Edasi tuli terve laava agressiivseid kitarrikärinaid ja monotoonseid trummirütme. Tüdruk kriiskas, ulgus ja laulis millestki, millest meist keegi aru ei saanud. Me istusime sõber Toomas Eriksoniga ja vaatasime seda kui lummatud. Sellist brutaalset agressiivsust segatuna minimalistliku muusikaga, mis laadis su sekunditega kõrgepingelise energiaga, polnud me korralike nõukogude punkaritena eriti näinud. Siin puhkas The Exploited ja kogu tol ajal tuure koguv trash metal. Õnneks näidati MTVs nii videoklipi alguses kui ka lõpus bändi ja loo nime ja nii sain ma teada et tegemist on muusikakollektiiviga Babes In Toyland ja loo nimi oli “Bruise violet” See oli minu esimene tutvus nähtusega Riot Grrrl, mis oli teatud mõttes uue ajastu algus alternatiivmuusikas.

Sõjakalt soorolle ignoreerides

Kui vaadata Riot Grrrli ajalugu, siis see on väga segane ning kui ausalt öelda, siis täpsed detailid polegi nii olulised. Kunagi ammustel 1970ndatel kerkis ameerika ja briti pungis esile hulk naisartiste, kes väga sõjakalt ignoreerisid tolleaegseid soorolle. Ning asi polnud üldse selles, et naine ei tohtinud olla frontman. Neid gruppe ja artiste, kes eriti 1960ndail ilma tegid, oli palju. Piisab siinkohal nimetada Aretha Franklini ja souli supergruppi The Supremes. Naised on poppmuusikas alati olnud populaarsed, kui nad kehastavad naisi. Punk viis kogu asja uuele tasemele. Ühtäkki ilmus hulgaliselt naissoost artiste, kes ei kehastanud eksisteerivaid naisideaale. Nad olid sõna otseses mõttes teist moodi, sedaviisi, mida sotsioloogid nimetavad hälbeliseks. Nii kehastas tumedanahaline Poly Styrene briti punkbändis X-Ray Spex mässu mitte ainult soorollide, vaid ka rassistliku hierarhia vastu. Siouxie Sioux ja tema grupp Banshees kehastas mässu selliste soorollide vastu, kus meestel on domineeriv roll, tuues gooti esteetikat sisse underground-muusikasse. Ameerika artist Blondie mängis üksiku blondi tüdruku klišeega kui seksuaalse objekti kuvandiga ja läbi selle kuvandi saatis kõik pisikeste naiivsete tüdrukute noolijad pikalt.

Olgem ausad, see oli mäss kehtivate soorollide vastu, ent üksik feministlik laulja peamiselt meestes koosneva bändi liidrina on üks asi ja terve vihane laine tüdrukutebände hoopis teine asi. Ega pungis ka asjad päris korras ei ole, ka seal eksisteerib soolist diskrimineerimist ning ahistamist ja seda hoolimata sellest, et punk on justkui selle kõige vastu. Asjaolude kokkusattumise tõttu kasvaski välja Riot Grrrli liikumine. Väidetavalt just nemad hakkasidki kandma T-särke loosungitega “girl power” ja “support girllove”. Väidetavalt oli esimene Riot Grrrl bänd Bikini Kill, kes looga “Rebel girl” ka midagi liikumise hümnitaolist lõi. Kuulake seda lugu! See ei ole ilus ega poleeritud muusika. Väga minimalistlik ja monotoonne, aga täis kõrgepinget.

Tekkisid meestevabad festivalid

Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta. Nii või teisiti ilmus üle öö mass kriiskavaid ja lammutavaid tüdrukutebände, kelle nimed olid juba iseenesest big fuck off! Olemasolevale ühiskondlikule status quo’le. Lunachicks, Frightwig, L7, Babes in Toyland, the Nymphs, Hole, the Gits, Huggy Bear. Liikumine valgus ka poeesiasse, teatrisse ja kujutavasse kunsti. USAs hakati korraldama alternatiivmuusika festivale, kuhu mehi üldse sisse ei lastud.

Kõige tähtsam oli aga muusika kõrval stiil. Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love – Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega. Viimase puhul läksid käiku näiteks sitsist kittelkleidid. Reeglina kõik second hand. Oma sõnumilt oli see väga tugev – see oli feministlik mäss ja mäng seksuaalsusega, kus naine tõusis objektist subjektiks. Huvitaval kombel oli Riot Grrrli liikumine paari aastaga läbi, lõpudaatumiks peetakse 1994. aastat. Bändid on aga jäänud. Vaadake seda näiteks L7 kontserdilugu, keerake aga heli põhja!

Riot Grrrl on põrandaalune feministlik punkliikumine, mis algas 90ndate alguses USAs ning levis ka mujale. Tegemist on subkultuurilise liikumisega, eesmärgiga ühendada feministlikku teadlikkust pungi ja poliitikaga. Seda seostatakse tihti kolmanda laine feminismiga. (Toim)