Saagu armastus ehk filmist “Carol”

Eesti kinodesse on jõudnud paljukiidetud ja auhinnatud film “Carol”, mis võlub oma sisulise ja visuaalse iluga maailma publikut. Kütkestava stiilitunnetusega kujutatud 1950. aastate New Yorgis kohtuvad kaks erineva looga tegelast. Jõukas abielunaine Carol (Cate Blanchett) üritab keset keerulist lahutusprotsessi oma tütre nimel tugevaks jääda, noor poemüüja ja fotograafiahuviline Therese (Rooney Mara) aga alles otsib teed selleni, mida ta elus tahab.

Kuna jõudsin kinosaali esimesena, leidsin end kõiki saabujaid jälgimas: filmi alguseks oli saalis 45 naist ja 10 meest. Mõned olid tulnud üksi, teised paaridena. Paljud neist olid kahe- ja kolmekümnendates eluaastates, kuid oli ka vanemaid. Mõnel oli jook, mõnel mitte.

Tähelepanekutest sai arvamismäng. Kas ta tuli kinno lihtsalt filmihuvilisena? Kas tal on teema vastu konkreetsem huvi või tuli ta pelgalt uudishimust? Tervest või ebatervest? Kas tuli armastatuga ja kas sellepärast, et kaaslane nõudis seltsi? Kas ta kirjutab arvustuse? Positiivse? Kas ta tunneb end ebamugavalt? Kas kannab südames saladust? Kas tunneb end ära?

Film polnud veel alanud.

Kas pole kummaline, et keegi võib tunda paratamatut vajadust analüüsida end ümbritsevaid inimesi enne, kui midagi on üldse toimunud? Teatud vaatepunktist elu vaadates näed, et kõik ei olegi iseenesestmõistetav. Nagu ei ole ka iseenesestmõistetav, et mittenormatiivne filmitegelane on õnnelik, mitte ei sure lõpus traagiliselt õilsal eesmärgil, et filmikunst saaks publikule edastada oh kui õpetlikku sõnumit: head inimesed surevad.

Muide, film räägib lesbidest. Liialdamata võib öelda, et on üllatav, kui südamlikult film neisse suhtub. 1950. aastate USA ühiskond ei olnud naiste suhtes soosiv ei koduses ega avalikus elus ning selles keskkonnas saavutatud iseseisvust ja enesekehtestamist võib pidada märkimisväärseks saavutuseks. Naistevahelist armastust nähti aga kui haigust, kui seda üldse nõustuti nägema.

Kahjuks on filmitööstuses kujunenud kombeks teha LGBTQ+ tegelaste elud traagiliselt raskeks. Ühelt poolt on see arusaadav lähenemine, sest päriselus kogeb see grupp diskrimineerimist ja vägivalda ning on oluline nendel teemadel üldsuse teadlikkust parandada. Küll aga oleks tore, kui inimestel oleks suurem valikuvõimalus ning nad saaksid ekraanil näha ka tegelasi, kelle õnnelike lugudega end samastada. Vaid traagiliste lugude kujutamine kinnistab kahjulikku arvamust, et ainult nii saabki olla.

Carol ja Therese peavad võitlema oma õiguste ja isikliku vabaduse eest ning nad võidavad. Nad ei pea end õigustama, nad ei tunne end süüdi, et on ausad enda ja teiste vastu. Nende lugu ei möödu valutult, kuid nad saavad olukorda arvestades õnneliku lõpu, ilma et peaksid reetma teineteist või enda tõekspidamisi.

Ka teistele tegelastele soovitakse head, olgugi, et kõik peavad siiski paratamatult haiget saama. Carol keeldub naasmast oma abikaasa juurde, hoolimata nii mehe palvetest kui ähvardustest. Therese murrab aga noore peigmehe südame. Armastus teebki tihti haiget. Ometi on antud juhul asjal eriliselt kibe maik – haiget tehakse justnimelt meestele, kes ju tavaliselt saavad, mida tahavad.

Meeskriitikud on filmi suhtunud kohati jahedamalt kui üldine publik. Küll ei mõisteta, miks Carol ei soovi olla nii nägusa abikaasaga, küll kurdetakse, et naistevaheline seksistseen tundus ebaloomulik. Eks neil etteheidetel ole ka põhjus, sest film jätab mehed teadlikult teisejärguliseks. Kui enamiku peavoolu filmide puhul aetakse näpuga järge, kas teos läbib Bechdeli testi ehk kas naised räägivad ka millestki muust kui meestest, siis “Carolis” ei suuda mehed mõelda muule kui oma naistele. Meestegelasi ei kujutata halbadena; vastupidi, oma vigadega on nad tehtud inimlikuks. Küll aga pole nende meeleheitlikud tähelepanunõudmised olulised kahele queer naisele, kes tahavad rahulikult koos olla, ning just see teeb filmi niivõrd värskendavaks.

Kuna tegu on draamafilmiga, eeldasin, et saan veidi emotsionaalse, veidi mõtlemapaneva kogemuse. Filmi vaadates vaheldus mu näol kaks ilmet: vesiselt värelevad pärani silmad ja malbe äratundmisnaeratus. Elasin kaasa, sest pingelisi hetki jagus, aga ma tundsin ära ka need pilgud, ma tean neid puudutusi, ma kannan seda elevust endas iga päev. Nägin ekraanil ennast ja äratundmisrõõm jäi veel kauaks südamesse. Mis võib olla ilusam kui armunud inimesed!

Loe samalt autorilt “Ütle mulle, kes on su voodis ja ma ütlen sulle, kes sa oled” ja “Mul pole vähemuste vastu midagi aga”