Sanna Marin ja häbistavad võltspuritaanid
Pidutsemine on inimlik, tants on eneseväljenduse viis, häbi on ühiskondliku kontrolli vorm.
Häbistamist, sedasama aastasadu naiste kammitsemiseks kasutatud võtet püüavad mõned igipõlised poliitikud ja niisama incel’id taas appi võtta, et üht naist kontrollida. Naist, kes juba oma tausta poolest ülbematel mehepoegadel tea-oma-kohta-meeleolusid tekitab (meenutame toonase EKRE esimehe Mart Helme kögisemist kõikide töötavate inimeste suunas, kui talle ei sobinud, et ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister). See naine, kes toona Helmel pinnuks silmas oli, on juhtinud üht ja sama valitsust praeguseks 986 päeva, eesti populistid pidasid riigitüüri juures vastu vaid kaks kolmandikku sellest. Midagi näitab see Sanna Marini juhtimisvõimekuse ning konservatiivide võimetuse kohta kindlasti.
Raev ja põlgus, mida Sanna Marin on pidanud seoses tantsuvideo levimisega taluma, viitab ühiskonna vildakatele võimusuhetele. Põhjus, miks Soome noore ja tegusa peaministri vaba aja veetmise viis ja aktiivne seltsielu konservatiividele hambusse jääb, on see, et Sanna Marin on kõrgel võimupositsioonil olev naine. Kui palju vastutustundetumaid ja suisa illegaalseid seiku andestab ühiskond meespoliitikutele! Meenutagem või meie enda külmkapiahistajast endist peaministrit või telefonivargast eurosaadikut.
Vähem märgiline pole ka see, et kibestunud osatajatele ei näi pähe mahtuvat, kuidas keegi suudab ilma droogideta elu nautida – eks iseendaga rahulolematus ongi peamine ajend, miks kellegi teise elu ja valikud inimesi ärritavad. Sanna Marini käitumine ja töö poliitikuna on mõjutanud soomlaste elu igati positiivselt ja suurimat rolli mängib siinjuures tema eeskuju kõikidele tüdrukutele, kes kasvavad üles teadmisega, et naise koht on poliitikas.
Sanna Marin ja Kaja Kallas Helsingis. Foto: Fanni Uusitalo, valtioneuvoston kanslia / Flickr CC
Aga kui Kaja oleks …
Kuidas Eesti oleks reageerinud, kui Kaja Kallas oleks pidutsemisega silma jäänud? Muidugi, miks peaks üldse arvama, et Kaja ei pidutse? Kõik, kes on korra kätte võtnud tema raamatu „MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis“, on lugenud, et Kallas on oma seelikukeerutamise seiku küllalt avanud. Ju siis ei sattunud ta tol hetkel piisavalt väiklaste inimeste sekka, kes oleks pidanud vajalikuks seda filmida või filmi pärast lekitada.
Ukse taga on sõda. Kaja Kallas on meie rahvusvahelisi suhteid juhtinud väga pädevalt. Kui Eestis midagi sarnast toimuks, oleks poliitilise opositsiooni, kasulike idiootide ja traditsiooniliste võltspuritaanide seas mõistagi neid, kes püüaks sellest punktivõitu väänata. Aga igasugune pseudoteemadel tolmu üles keerutamine nõrgestab riiki. Sama käib Soome kohta – vahutatakse nii siin- kui ka sealpool lahte.
Kõikvõimalikke hinnanguid andvatel inimestel soovitan mõelda, kas neid valdaks samasugune pahameel ka meesjuhte puudutavate kõmulugude puhul. Kui ei, siis on tegemist täiesti tavalise (ning sageli omaksvõetud) misogüüniaga. Inimesed võiks üle saada väiklasest vihast või kaugete aegade ihalusest, mil juht oli vaid hallis ülikonnas onu. Vaadake, kuhu selline juhtimine on maailma viinud.
Seega – elagu elu ja elagu poliitikud, kel soontes jää asemel veri ja puusaoperatsioonini veel mõned kümnendid aega.
