Kuidas mõelda seksuaalsest nõusolekust? 1. osa. Mis üldse on nõusolek?

nõusolek nõusolekuseadus seksuaalne nõusolek

Käesolev artikkel on seksuaalset nõusolekut tutvustav õppematerjal. Iga teema järel leiad tekstist paar kordamisküsimust, mis aitavad loetut kinnistada ja nõusoleku üle mõtiskleda. Artikleid võiks lugeda sellises järjekorras, nagu need on nummerdatud.

Kujutle, et oled arstikabinetis. Lähed sünnimärki eemaldama, mandlioperatsioonile või lihtsalt ennast vaktsineerima. Sulle antakse infoleht ja nõusoleku vorm. Sul palutakse lugeda läbi protseduuri kirjeldus ning sellega kaasnevad riskid. Peale lugemist on sul võimalus anda allkiri, et oled protseduuriga nõus või sellest keelduda. Lisaks on lehe lõpus ka täpsustatud, et nõusolekut saab vahetult enne protseduuri algust tagasi võtta. Sa loed vajalikud dokumendid läbi ning kirjutad neile alla. Sellist tegevust nimetatakse informeeritud nõusoleku kirjalikuks andmiseks.

Nõusolek on midagi universaalset, mida anname mitmeid kordi iga päev.

Sageli hakkamegi nõusolekuga seoses mõtlema peamiselt lepingutest, allkirjadest ja steriilsetest kontorikeskkondadest. Tegelikult on nõusolek aga midagi palju universaalsemat, mida anname näiteks kehakeeles, mõnd spetsiifilist tegevust tehes või ka verbaalselt – ja seda mitmeid kordi iga päev. Kehakeeles nõustume näiteks siis, kui ema meid kallistada tahab ja me talle sammu lähemale astume, tegevuse kaudu, kui maksame poes ostetud kaupade eest, või verbaalselt, kui vastame jaatavalt küsimusele, kas soovime veel ühte tassi teed. Harjumuspäraste tegevuste puhul anname neile nõusoleku tavaliselt vaikimisi ning eeldame seda ka teistelt. Nii ei küsi me iga kord eraldi luba, et sõbrale või partnerile kink teha, ega oota, et meilt koolis küsitaks eraldi nõusolekut, et kas meile ikka võib koduseid ülesandeid anda.

Millest nõusoleku andmine sõltub?

Kombed ja hoiakud muutuvad ajas. Mõnedele tegevustele eeldatakse nõusolekut vaikimisi, kuid mõne puhul küsitakse seda verbaalselt. Millest see sõltub? Lähemal vaatlusel selgub, et täpset mustrit on keeruline leida. Näiteks on Eestis täiesti tavaline, et kohtumisel küsitakse, kas keegi soovib kohvi, mitte ei sokutata inimesele tassi nina alla ootuses, et ta selle ka ära joob. Teisalt ei küsi tipptunnil bussis sinult ilmselt keegi, et kas nõustud nelja inimese vahele litsutud saamisega. Sageli küsitakse meilt, kas istekoht meie kõrval on vaba, kuid nõusolek jäetakse küsimata seal, kus isegi seadus seda nõuab. Näiteks arvutit parandusest kätte saades võid leida sealt uue tasuta viirusetõrje, mis sinu andmeid kellelegi edasi saadab, rääkimata telefonimüüjatest, kes sulle helistades nõusolekuta sinu isikuandmeid töötlevad. 

Üha rohkem on hakatud informeeritud nõusolekut tähtsustama meditsiinis. Suhtumine, kus patsient ei peagi teadma, mida temaga tehakse või mis täpselt toimub (vt paternalism meditsiinis), oli veel 20 aastat tagasi täitsa tavaline, kuid nüüd on õnneks juba erand. Niisiis näeme, et komme kelleltki tema nõusolekut küsida ei ole tingimata seotud teo kaalukuse või juriidilise nõudega, vaid kujuneb välja läbi harjumuste ja kommete, mis aga sotsiaalse surve kaudu muudetavad on.

K: Mõtle oma elus juhtunud olukordade peale, kus oleksid tahtnud, et keegi sinult nõusolekut küsib, ent seda ei tehtud. Miks ta seda ei teinud? Miks sa arvad, et ta oleks pidanud?

Illustratsiooni autor on Kadri Nikopensius.

Nõusolek kui hoiak

Vaatame esmalt, mis laadi nähtus nõusolek täpsemalt on. Eelnevatest näidetest loeme välja, et kõige lihtsamas vormis on tegemist millegagi, mida üks inimene teisele annab selleks, et teine tohiks teha mingit tegevust, mis lubajat mõjutab. Nõusolek on selliselt vaadatuna hoiak. Näiteks saame nõusoleku andmise olukorrast mõelda kui kolmnurgast, mille tippudeks on nõusolekut andev osapool, nõusolekut saav osapool ning tegevus ehk nõusoleku objekt. See tegevus pole aga niisama mingi suvaline liigutus, vaid selline, mis mõlemaid osapooli otseselt mõjutab. Nõusoleku küsimist eeldatakse tegevuse algatajalt. Tema puhul on enamasti selge, et ta tahab tegevust teha ja seega on oma tegevusega juba eelnevalt endamisi nõustunud. Osapoolel, kes nõusolekut annab, on moraalselt transformatiivne roll: tema otsusest sõltub, kas tehtav tegu on tema tahte vastane ehk moraalselt lubamatu või mitte.

Nõusoleku andjast sõltub, kas tehtav tegu on tema tahte vastane ehk moraalselt lubamatu või mitte.

Üha rohkem aktsepteeritakse ühiskonnas hoiakut, et kui tahtevastase teo tagajärjed on ühele osapoolele selgelt kahjulikud, näiteks riivatakse mõnd inimese põhiõigust, olgu selleks õigus kehalisele puutumatusele või eraelu privaatsusele, siis seda jõulisemalt tuleb normaliseerida nõusoleku küsimist, muuhulgas ka seadustega. Näiteks reguleerib füüsiliste isikute andmete igasugust töötlemist Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (tuntud kui GDPR), kus aktiivne nõusolek (affirmative consent) on norm. Kui andmete lohakas töötlemine võib tõsiselt rikkuda eraelu puutumatust, näiteks teha inimese haavatavaks küberkiusamisele või kahjustada tema heaolu, siis vägistamise ja muu tahtevastase seksuaalse kontakti tagajärjed võivad inimese jaoks laastavad olla elu lõpuni. Seetõttu näeme kaasajal eri riikides ka seksuaalset vägivalda puudutavate seaduste reformimist nõusolekupõhisteks.

K: Mõtle olukordade peale, kus oled alguses mingi tegevusega nõustunud, aga hiljem endamisi mõelnud, et sa tegelikult ikka ei taha selles olukorras olla. Mis mõjutas sind nõustuma?

Illustratsiooni autor on Kadri Nikopensius.

Kas iga antud nõusolek on võrdse kaaluga? Allpool on ühe väljamõeldud sündmuse kaks kulgemisviisi. Loe need läbi ja vasta teksti lõpus olevatele küsimustele.

1. Henri ja Oskar on olnud suhtes ühe aasta ja nad on teineteisesse väga armunud. Oskar on algaja tätoveerija ning ta tahaks väga oma kallimale tätoka teha. Henri kahtleb, sest tätoveeringut pole kunagi võimalik täitsa olematuks teha ning poisil pole varasemast kehal ka ühtki teist pilti. Ta ei tea veel, kas ta üldse tahab nahka tindiseks teha. Oskar kinnitab Henrile, et ta ei suru kallimale midagi peale. Jah, see oleks küll miski, mis ta hästi rõõmsaks teeks, kuid peale sel teemal aeg-ajalt kõva häälega mõtlemist jätab ta Henri rahule. Ta on nende suhtes edasi samasugune inimene, nagu ta siiani olnud on: hoolitsev, kuid aeg-ajalt veidi melanhoolne. Henri näeb Oskarit ühel õhtul kavandit tegemas ning see meeldib talle nii väga, et nõustub laskma end tätoveerida.

2. Henri ja Oskar on olnud suhtes ühe aasta ja nad on teineteisesse väga armunud. Oskar on algaja tätoveerija ning ta tahaks väga oma kallimale tätoka teha. Henri kahtleb, sest tätoveeringut pole kunagi võimalik täitsa olematuks teha ning poisil pole varasemast kehal ka ühtki teist pilti. Ta ei tea veel, kas ta üldse tahab nahka tindiseks teha. Oskar kinnitab Henrile, et ta ei suru kallimale midagi peale, ent rõhutab, et Henri tätoveerimine teeks ta hästi õnnelikuks. Ta toob teema aeg-ajalt üles ja küsib, miks kallim sellega ikka nõus ei ole. Ta uurib, kas Henri ei soovi tätoveeringut sellepärast, et ta Oskarit ei usalda või ehk ei usu poiss enam nende suhtesse. Aja möödudes tundub Henrile, et Oskar on kuidagi tusasem kui muidu. Püüdes teda rõõmsamaks teha, nõustub Henri enda tätoveerida laskmisega.

K: Kas märkate erinevust Henri motivatsioonis? Kuidas kirjeldaksite Henri esimesel juhul antud nõusolekut ja kuidas teisel juhul antud nõusolekut?

Kokkuvõte

Artikli 2. osa “Seksuaalse nõusoleku mõtestamise mudelid” ja 3. osa “Kuidas nõusolekut küsida?”.

Käesolev artikkel on keskkooliõpilastele seksuaalset nõusolekut tutvustav õppematerjal, mis valmis koostöös Progressiivse Liikumisega ning “Projekt X – nõusolek ja teised asjad, mida sa koolis ei õpi (I osa)” raames. Projekti toetas Haridus- ja Noorteamet.