a man’s world

Piret Karro küsib, et kas "Poor Things" ("Vaesekesed") pole mitte lihtsalt järgmine versioon USA ulmefilmidest tuntud troobist "seksikas eilane"?

Kuidas rõhub pisikese Pärsia lahe riigi naisi ja vähemusi konservatiivne, patriarhaalne, islamist mõjutatud valitsemiskord?

Joonas Kiik kirjutab, et pole vaja muretseda. Ka edaspidi võivad filmid valgetest meestest kandideerida parima filmi Oscarile.

Abordiõigus on maailmas mõnevõrra paranenud. Eestis aga toimub Elu Marss ja peapiiskop leiab, et aborti võib vaadelda kui lähisuhtevägivalla üht alaliiki.

Jüri Kolk kirjutab oma utoopias, et ta tahab lihtsaid asju. Selliseid, millest ise võidab. Ja muidugi ka selliseid, millest võidavad kõik ülejäänud.

Taolistele lahmivatele hinnangutele reageerimine, olgu need ilmunud anonüümselt lehesabades, sotsiaalmeedias või mujal oma nime all, tundub paljudele naiivne ja üliemotsionaalne. Sellised kommentaarid ja arvamused on naiste suhtes norm, mitte erandite jada.

Rünnakud on nii sagedased ja tavapärased, et ületavad küll uudiskünnise, aga ei too mitte mingisuguseid tagajärgi. Meid on lihtsalt tuimaks sõimatud.

Hariduse andmisel eelistatakse perekonnas poisse, kellelt vanemas eas oodatakse perepea kohustuste täitmist.

Naftamaskuliinsuse näol on tegemist teadlikult väljendatud paindumatusega, mille eesmärk on taaskehtestada kaduvat võimu.

Seda kirjatükki innustasid mind kirjutama arvukad artiklid peamiselt portaalides Objektiiv ja Uued Uudised, kuid ka mujal, kus targad ja vihased mehed sõna saavad.

Eelmisel nädalal kirjutati Delfis esimest korda teadlikult krüptofašistlikust ilmingust.

“Hetkel, mil sa hakkad humaniseerima oma vastast, hakkab sinu kogukond sind dehumaniseerima.