empaatia

Selle suve hakul oli mul klassikokkutulek – nimelt möödus põhikooli lõpust 20 aastat.

Iga inimene kannab endas kahte impulssi – ta on osa millestki üldisest ja samal ajal indiviid.

Öeldakse, et iga inimene peaks õppima kõigepealt iseennast tundma.

Emadusel võib olla eri tahke ning emadepäeval on kombeks neist ka kõnelda.

Optimist minus usub, et see kriis ongi kõige autentsem viis Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva tähistada. Me oleme justkui palutud osalema suhteliselt avangardses publikuosalusega kestvus-performance'is, kus auditoorium on ühtlasi osaline, kes saab käike ja keerde mõjutada ja valida.

Nii näebki suur osa Eesti inimestest, et ahistamisest rääkimine on nõiajaht. Valge mehe tagakiusamine.

Eesti Vabariigis võiks kodanikel olla õigus oma arvamust avaldada, petitsioone koguda, rahumeelseid meeleavaldusi korraldada jne ilma, et justiitsminister juhitavuse kaotaks.

Olulise punktina toodi välja, et paljudel juhtudel arvestatakse valesüüdistusteks ka need juhtumid, kus ohver vastu ei hakanud, mille lisamisel valesüüdistuste hulka tekitatakse tehislikult suurem mõju.

Igal inimesel on mingisugused moraalsed ootused maailma ja selle elanike suhtes – et maailm ei tallu meid jalge alla meie väljanägemise pärast, et inimesed ei suhtu meisse halvustavalt selle tõttu, kuidas me riietume. Et teatud valitsev rühm ei kasuta oma võimu meie pisendamiseks.

Mu voodi kõrval on üks korv, kuhu mul on halb komme loopida igasugu prahti – katkiseid kõrvarõngaid, kooliaegseid keeletundide konspekte, auklikke sokke… Eeldusel, et ühel õhtul kougin kraami välja, parandan ära kõrvarõngad, kordan üle uued sõnad ja nõelun sokid.

Mis põhjustel ei soovi paljud koolinoored pärast kehalise kasvatuse tundi kooli duširuumi kasutada?

Ausalt öeldes tahaks nüüd need ahistamisjutud ära lõpetada.