Kes väärivad õiglust ja halastust?

Mina, nagu paljud teisedki, lugesin eile hommikul Eesti Vabariigi justiitsministri avaldust. Jah, mitte salaja lindistatud ja kuskilt pahatahtlikult lekitatud emotsionaalset pursatust, vaid riigitegelase enda vabatahtlikult saadetud mõtisklust.

Kui seda esimest korda lugesin, pidin oma silmi unest korduvalt puhtaks pühkima, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et üks enam-vähem kogenud poliitik niimoodi ämbrisse astuks. Aga mine võta kinni, nüüd on kõigi maailma macho-poliitikute innustavaks eeskujuks Donald Trump ja tõenäoliselt on nii mõnigi neist järeldanud, et poliitilise edu valem ongi ilma mingi filtrita lihtsalt pritsida, mida iganes sülg suhu toob. Ehk on Reinsalul Eestis kuskil see baas, seltskond tavalistest Onu Heinodest kõvasti krapsakamaid vendi, kelle heakskiitu ta loodab saada. 

Passiiv-agressiivsed klišeed

Mainin igaks juhuks, et ka minu poole pöörduti kõnealuse petitsiooni allkirjastamiseks ja kuigi ma nõustun petitsiooni põhiteesiga, jätsin selle seekord allkirjastamata. Aga küsimus pole selles, kas mina allkirjastasin või mitte, ja kas ma isegi nõustun kõigega selles kirjas või mitte; küsimus on hoopis selles, et Eesti Vabariigis võiks kodanikel olla õigus oma arvamust avaldada, petitsioone koguda, rahumeelseid meeleavaldusi korraldada jne ilma, et justiitsminister juhitavuse kaotaks. 

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Privilege is never having to think about it.”

Andrea Gibson

Keegi pole tal palunud petitsiooniga nõustuda, küll aga oleks asjalik, kui justiitsminister ei langeks passiiv-agressiivsesse klišeesse ja nimetaks täiskasvanud naisi (ja mehi), kes temaga erineval arvamusel on “kullakesteks”. Ja eriti mõistlik oleks, kui ta loobuks kodanikuaktiivsuse ülesnäitamist “kanakarja kambakaks” ja “hüsteeriaga vabariigi aastapäeva solkimiseks” nimetamisest. Arvestades loo temaatika ja suure osa allakirjutanute sooga, on need ilmselgelt seksistlikud väljendid ja kuigi usutavasti nende kasutamine pani Reinsalut ennast hetkeks paremini tundma, tuletan meelde, et naisi on Eesti Vabriigis üle poole ja naistel on täpselt samasugune õigus oma arvamust avaldada kui meestel. Muuseas, mul on tunne, et see tõsiasi tasub eraldi mainimist, sest Eesti meediat jälgides see küll sugugi nii iseenesestmõistetav pole: naisarvajaid annab teinekord tuletikuga ostida. Kui ei teaks, küsiks tõsimeeli: kas Eestis on vähem naisi? Või on naised meestega võrreldes nii kõvasti madalama haridusega, et nende arvamus lihtsalt pole kuulamist väärt?

Justiitsministriks võiks olla küps ja empaatiline inimene

Seega, kui tegelikult järele mõelda, Reinsalu artikkel arvamust omavate ja -avaldavate naiste vaigistamise või demoniseerimise poolest Eesti meedias just ei üllata, aga see vihane impulsiivsus on kõrgel kohal töötava poliitiku sulest päris murettekitav. Ma isiklikult tahaksin, et Eesti Vabariigi 100. sünniaasta ajaks oleks justiitsministriks küps ja empaatiline inimene, kes suudaks rahulikult reflekteerida ja katsuda aru saada, miks mõned naised (ja mehed) nii valulikult reageerivad sellele konkreetsele (Ojasoo) juhtumile. Ja, kuna #metoo-teema nii oluliselt nimetatud artiklis figureerib, siis selle asemel, et katastroofi üles puhuda ja enesetapujuhtumitega hirmutada, küsida, miks mõned naised (ja mehed) üle kogu maailma nii valulikult reageerivad seksuaalse vägivalla ja väärkohtlemise temaatikale? Panen tähele, et minister ei maini kusagil seksuaalvägivallaohvrite surma- ja enesetapujuhtumeid. Tegelikult tahaksin, et Eesti Vabariigi justiitsminister suhtuks tõsiselt seksuaalvägivalda, lähisuhtevägivalda ja seksuaalsesse ahistamisse, selle asemel, et solvunud teismelisena lajatada: “Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin.” Mida see tähendab? Naistevastast vägivalda tasub hukka mõista ainult siis, kui naised käituvad “nagu vaja” ja see, et minister mõistaks vägivalla hukka on präänik, mille naised peavad ära teenima?

Väikelapsetaktikad

Peaaegu koomiliselt mõjub Reinsalu kohmakas katse asi ümber keerata ja petitsioonikirjutajad lähisuhtevägivalla naeruvääristamises süüdistada. Sellist hoopis-ise-oled reaktsiooni ootaks väikelapse käest, suhteliselt kogenud poliitikult on see pigem pead kratsima panev.

Reinsalu räägib oma vihapursatuse lõpus õiglusest ja halastusest. Vägisi jääb mulje, et enne #metoo-liikumist, feministide petitsiooni ja üleüldse “kanakarja kaagutamist” oli Reinsalu maailmas õigluse ja halastusega asi korras. Kuid õiglust ja halastust tahavad muide ka need, kes protesteerivad ja kellel on tunne, et nad pole seda aastakümneid saanud.

 

57
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka