mehed

Hetkel Eesti kinodeski linastuv dokumentaalfilm “Rocco” on ühtaegu paeluv ja häiriv vaatamine, sest kvaliteetkino ei urgitse just liiga tihti pornostaaride hingeelus.

Suhetes naistega peaks mees domineerima, seksuaalpartnereid võiks olla nii palju kui võimalik ja homoseksuaalsuse suhtes tuleks väljendada põlgust.

Eestis on mehed onanismiga tegeletud mustmiljon korda ja iga päev lisandub tuhandeid uusi onanistidest eluseemne mõrvareid.

Suhtenõu ja uusi ennekuulmatuid vaateid elule võib inimene mitmelt poolt saada. Sõpradelt ja südamest-südamesse vestlustest oma emaga.

Kuidas tegeleda rahvaloominguga, ilma et see jääks rabelema konservatiivsusesse ja vabastaks enda ka sellega seotud eelarvamustest, näiteks sellestsamast konservatiivsusest?

Oli tihe aasta. Mis siis täpselt juhtus?

Pärast Kölni uusaastaööd võis Saksamaa feministlikes foorumites kohata kolme reaktsiooni.

“Ma käisin selle Florianiga lõpuks deidil ära,” rääkis mulle sõbranna Julieta.

Kui tulnukas jälgiks planeedil Maa toimuvat, märkaks ta üsna kiiresti, et peamised võimu ja staatuse eristused (ja välistamised) liiguvad sugu ja etnilisust ja klassipidi.

Meestel on vaja seksuaalset ärakasutamist endas läbi elada sageli teisiti kui naistel, arvab sellega kokku puutunud Jan Gunnar Sørbø. 

"Seksuaalsus on nii tabudesse mähitud. Eriti eneserahuldamine ja eriti veel selle tegemine porno saatel. Asjad, mida on nii lihtne teha!"

Miks tunnevad valged heteroseksuaalsed mehed, kelle käes on endiselt valdav osa maailma rikkusest, et nad on ohvrid?