mehed

Enne kultuurüritusele minekut püüan ma alati natuke tausta uurida.

Karukultuurifestival Tallinn Bearty tuleb jälle, sedapuhku 19.

Ärevad ajad vajavad kainet mõistust, diskussiooni ja eelkõige peeglisse vaatamist.

Kui sõjaväeteenistus kunagi mõlema soo üldiseks kohustuseks saab, on ilmselt jõukohane aeg see patriootliku mesijutu ja ehtsa sundimise najal püsiv etendus ära lõpetada ja millegi ratsionaalsemaga asendada.

Kui hakkasin üheksakümnendate keskpaigas tegema Siberis antropoloogina välitöid, oli mul tunne, et Nõukogude Liit sai otsa eelmisel päeval.

Märkame vast vähem, et need arengusuunad on tegelikult paisutanud ka meeste vabadust.

Patriarhaat rajaneb teatud kitsastele mehelikkusestereotüüpidele, mida ühiskond peab tähtsateks ja väärilisteks.

Lähen poodi. Minu ees järjekorras seisab mees.

Sellest annavad tunnistust legendaarse Gunnar Grapsi surm üksinduses ja vaesuses, Alo Matiiseni nn keeruline lugu, Jaak Joala absoluutne eraldumine, Tõnis Mäe religioossed eneseotsingud Rootsis jne.

Viimasel ajal kirjutatakse palju selliseid apologeetilisi tekste, milles küsitakse, kas meestele omane agressiivsus pole mitte bioloogiline – või vähemalt osaliselt bioloogiline – probleem.

Feministlikus kõnes kuuleb tihti tõdemust, et patriarhaalsed struktuurid tuleks murda.

Ma olen üks teie seast. Täitsa asjalik mees – käin tööl, tarbin kultuuri, tegelen arvukate hobidega, maksan makse, toimetan veel erinevate projektide kallal ja muidugi võtan osa elukestvast õppest.