mehed

Natsionalismi ja ksenofoobia suurenenud levikule nüüd ja praegu on hoogu andnud palju nähtusi.

“Hetkel, mil sa hakkad humaniseerima oma vastast, hakkab sinu kogukond sind dehumaniseerima.

Я была «студенткой», и это никого не смущало, но кем бы я стала после этого? «Ученая»? Возможно. «Преподавательница»? Справедливо. Но даже моей уверенности в себе не хватает, чтобы использовать наиболее очевидное «историчка» вне иронического контекста.

On hetki, mil ma tunnen end mõistliku kiisuna – saad kõigest küll aru, ent ometi peetakse sind ajutuks olendiks, kelle saatus on olla vaid diivanikaunistus või püüda hiiri.

Valimised on läbi ning juba me elamegi uues reaalsuses, mis ühest küljest oli ennustatav, ent teisest küljest tundub ikka veel hirmutav.

Tallinnas tegutseb sellest sügisest täiskasvanud nähtamatu lapse kogemusrühm.

2018. aasta lõpus kuulis avalikkus sellest, kuidas mittebinaarne transsooline naine Julia Savinovskih kolis koos perega Venemaalt Hispaaniasse.

Ma püüan mõista, kas mulle ainult tundub nii või on tõepoolest kätte jõudnud hetk mu partnerist lahku minna.

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt: Afganistan.

Mu igapäevaelu on väga feministlik ja mugav, ma tunnen end hästi ja enesekindlalt.

Me sünnime maailma, kus miski ei püsi iial paigal ning muudatused saadavad paratamatult meie elu, peegeldades inimsilmale märkamatut evolutsioonikulgu.