Kuidas tegeleda rahvaloominguga, ilma et see jääks rabelema konservatiivsusesse ja vabastaks enda ka sellega seotud eelarvamustest, näiteks sellestsamast konservatiivsusest? Rahvuslikkus on tugevalt seotud hegemoonilise maskuliinsusega, üksteist vastastikku taastootes hoitakse mõlemat alal. Nii et üht õõnestades saab õõnestatud tõenäoliselt ka teine, aga veel tulemuslikum on nende sünergia käsitluse alla võtta, näiteks tantsulavastuses.
Alpi külakesest pärit Simon Mayeri “Sissy poegades” näeb laval kohmakavõitu olemisega, aga samas jõulist ja hingestatud kvartetti. Mehed mängivad kontrabassi, akordioni ja kahe viiuliga ansamblis veatult Austria rahvamuusikat, traditsiooniline pala jätkub joodeldamisega ja kulmineerub nüüdismuusikaeksperimendina, kohati asendab laulu hoopis inim- või akordionikopsude lõõtsutamine.
Lavastuses on hullumeelset hoogsust, tantsu, aga nihkega, soorollivabalt. Tantsupartner võib olla ka muusikariist või käe alt läbi keerutav ansamblikaaslane. Või kasvõi tantsija puusadel hästi istuv ratas-klošš seelik, mis liigutades tantsija keha võimsalt järgib. Selles elemendis on korraga nii drag’i kui ka viidet kõigile meesteseelikutele rahvarõivatraditsioonis. Ega siis šotlased pole ainsad, kes seda riietuseset kanda on saanud või seda praegugi teevad.
Etendust saadab Austria schuhplattler’ist inspireeritud ratatat-tatatat-tatatat-rütm, mis saavutatakse liikumise ja kehalöökidega. Kohati muutub tants rituaalseks šamanistlikuks kestuskeerutamiseks, mis tekitab südamepööritust juba vaadates, aga nagu on tantsukunstnik ja õppejõud Cid Pearlman öelnud: “Kui sa muudad selle sundimatuks, siis kaotab see oma võimu.” Idee, koreograafia, muusika ning esitus Simon Mayer Muusika ja esitus Matteo Haitzmann, Patric Redl, Manuel Wagner Veel jõuad 15. jaanuari etendusele. Algus kell 19, järgneb vestlus trupiga.
Vaba Lava kuraatoriprogrammi ühe kuraatori Thomas Franki sõnul pole folk Viini kaasaegses teatris praegu moes, kuigi sellel võiks olla suurepärane lõimumispotentsiaal. Eesti otsib kohalikku, aga kindlasti rukkilillevaba kuvandit. Aga selle tüki vaatamine on korraga rõõmus ja veider. Traditsioon on dekonstrueeritud, seejuures mitte ära lõhutud või narritatud.
1
