Taskufeminist Greta Roosaar: mind häirib, et sõna “pere” on reserveeritud mingile kindlale mudelile

Feministeerium võttis ühendust oma viimase Instagrami-lemmiku, Taskufeministiga. Taskufeminist tutvustab kättesaadavas lühivormis feminismi põhiküsimusi ja kimbatusi teemadel näiteks “Miks iga nali pole naljakas?” ja “Kui naised on võimelised suurteks saavutusteks, siis miks kõik ajaloo suurkujud on mehed?” ning ta on lühikese ajaga kogunud juba hulga jälgijaid. Küsisime, kes ta on, mis kannustas teda Taskufeministi kontot looma ja mis on kõrgeimad müürid, mida ta ületada katsub. Küsis Aet Kuusik.

Palun tutvusta ennast Feministeeriumi lugejatele. Kes on see inimene Taskufeministi taga? 

Mu nimi on Greta Roosaar, töötan põhikohaga kommunikatsioonijuhina, hariduselt olen kultuuriteaduse taustaga.

Taskufeministi on hariduslik lühivormiline Instagrami konto, kust saab kiiresti kätte feminismi raamistikku puutuvat teavet. Kuidas tulid selle peale, et sellist kontot oleks vaja?

Ma kasutangi Instagrami hariduslikel eesmärkide, kõik kontod, mida jälgin, ongi kas võrdõiguslikkuse teemalised, teadusteemalised, poliitikateemalised. Sõprade pilte jälgin vähem, rohkem intellektuaalselt olulist materjali, ja selliseid kontosid on ingliskeelses maailmas hästi palju. Mõistsin, et eesti keeles ei olegi.

Teiseks – olen palju, liiga palju vaidlusi pidanud oma sõprade ja lähikondlastega – mis polegi kõige viisakamad arutelud, vaid vahel kisuvad ka vihaseks. Tihti on tunne, et tahaks öelda – mina olen 20 aastat lugenud, huvi tundnud, end harinud. Sinul on arvamus. Äkki sa loed enne midagi, kui arvad, et me arvamused on võrdsed. Samas ma ju tean, et inimesed ei lähe juurde uurima, kui neil on negatiivne arvamus teema suhtes. Niisiis tahtsin enda elu teha lihtsamaks, et mul oleks see koht, millele viidata. Et saan öelda, loe vähemalt see läbi, siis räägime edasi. Midagi, mis oleks hästi mõistetavas formaadis, selges keeles, lihtsate sõnadega. Et oleks see koht, kuhu viidata neile, kes tunnevad huvi, aga midagi ei tee.

Taskufeministi sisu mõjub põhjalikult kureerituna. Kuidas sa valid teemad, mida Taskufeminist kajastab ja kuidas sa nende kohta materjali leiad?

Hakkasin lihtsalt kirja panema mõtteid, mis mul lugedes ja argivestlustest silma-kõrva jäid, tegema märkmeid selle kohta, mida inimesed soo ja ebaõigluse kohta maailmas kogevad. Olen kajastanud endale väga isiklikke teemasid, aga ka kaugemaid ja sellevõrra minu jaoks keerulisemaid teemasid. On teemasid, mille kohta ma julgen sõna võtta ääri-veeri, kuna mul endal isiklikku kogemust nendega pole. Pean siin silmas näiteks erivajaduste teemat, nahavärvi teemat jne. Esitan endale ka küsimusi, et kui palju ma ühel või teisel teemal üldse sõna võtta tohin, kui teema mind isiklikult ei puuduta. Loomulikult püüan end pidevalt harida – olen näiteks terve see aasta ainult mustanahaliste autorite teoseid lugenud. 

Oled sa kogenud negatiivset tagasisidet? Kas selle pärast oled valinud senini anonüümsuse?

Olin valmis negatiivseteks kogemusteks, aga neid pole olnud. Aga ma pole oma nime ja näoga ka seepärast väljas olnud, et inimestel oleks võimalus suhestuda ideedega, millest ma räägin. Mulle tundub, et ideedega on lihtsam suhestuda kui mingi võõra inimesega, kes tahes-tahtmata tekitab eelarvamusi. 

Kust tuli Taskufeministi nimi? Kas see on rahvajutust “Tark mees taskus”, kes ei pea tingimata mees olema?

Tahtsin mängida taskuteatmiku formaadiga ja sealt see nimigi. Kui nimi lahti võtta, siis Task U Feminist annab ka mingi mõtte kätte inglise keeles, sõnamängu. Õ- ja ä-tähtedest soovisin loobuda juba alguses, nii et nimed, mis sisaldavad sõnu “õigused” ja “väärtused” ei sobinud. Sõna “feminist” ma kasutada ei kartnud, olgugi, et ma olen pidanud hulgaliselt arutelusid teemal, kas “võrdsed õigused” on laiem ja kaasavam kui “feminism”, kuid ma ei ole nõus, et see nii on. Nii palju on põhjendusi, miks feminist olla ja see, kui keegi on sellele iseseisvalt negatiivseid konnotatsioone külge mõelnud, ei saa olla põhjus, miks see sõna ei sobi. Kasutust tuleb rohkem juurutada ja selle sisu avada. Esiteks tulebki see sõna välja öelda.

Kas sa teed Taskufeministi üksi? Kas sul on kogukond ümber, kas sa tunned selle järele vajadust?

Olen ikka saanud inspiratsiooni mujalt. Olen kasutanud oma tuttavate kogemusi, argumente saan juurde ka loetavast kirjandusest ja ingliskeelsetest kanalitest, mida ma jälgin. Ma hakkasin teadlikuks feministiks 10-aastaselt, nii et ma olengi terve elu end nii identifitseeerinud. Samas põrkan iga päev ideede ja inimestega, kelle jaoks see maailmakäsitlus ei tundu miskipärast loogiline ja mõtted, mis teemadel postitusi teha, sünnivad nendest interaktsioonidest.

Millised on need arvamused, millega sa kokku põrkad?

Mind häirib hirmsasti keelekasutuse teema. Keel mõjutab kõiki protsesse, me elame keelelises maailmas. Feminismi mõistmisega on nagu lugemisoskusega: kui sa oled õppinud lugema, ei saa sa mitte näha silti, mis on sinu ees, ja mitte aru saada, mis seal kirjas on. Sa ei saa kuulata inimeste kogemusi ja mitte näha süsteeme, mis panevad neid nii ütlema või arvama. 

Praegu häirib mind igasugune lastekasvatamise teema, mul on 3-aastane laps. Kui palju talle igasuguseid stereotüüpe kaela määritakse! Mäletan, et ta sõitis 2-aastasena tänaval oma rattaga põõsasse, oli veidi õnnetu ja suvaline möödakäija ütles “No ole mees, mida sa nutad!”. Kaheaastasele lapsele! Ja seda on tõesti rohkesti. Näiteks olen kõrvalt kuulnud, et lasteaias öeldakse väikesele tüdrukule mingi ülesande või mängu kohta, et ära sina sellega tegele, see on liiga keeruline. Ma tahan, et mu lapsed kasvaksid maailmas, kus sellist soolist suunamist ei oleks nii palju. 

Me oleme partneriga otsustanud, et meil on lapse kasvatamisel võrdne tööjaotus. Siin on ebavõrdsus temale suunatud – aeg-ajalt teda lihtsalt ei arvestata lapsevanemana. Näiteks oleme pidanud palju lastehaiglas käima. Seal on ankeet, kus on ema andmed. Kõik. Aga kui lapsel polegi ema? Või kui mina lähen koju ja teine vanem jääb haiglasse, siis tuleb seda pikalt selgitada, et miks ema ei jää. Või kui laps on mõnes kollektiivis osalenud, siis sel teemal on mees olnud aktiivsem: registreerinud, ajanud dokumente korda jne. Aga kui lapsevanemate suunal suhtlus algab, siis see suunatakse ikkagi automaatselt mulle.

Teise teemana häirib mind see, kuidas perest räägitakse, kuidas üldse kasutatakse sõna “pere”. Kui räägitakse pere loomisest, siis see on tingimata laste tegemine. Miks? Perekonnad on nii erinevad, ma vana inimesena võibolla elan üldsegi koos ühe oma kindla sõbrannaga, keda ma tunnen juba lapsepõlvest peale. Ka see on pere. Ma arvan, et kui minu lapselt küsida, kes ta pere on, siis ta kindlasti nimetab, jah, mind ja teist vanemat, aga ka mu sõbrannat Merkat, minu ema jne. Mulle tundub, et me kõik panustame tema kasvatamisse palju. Ma tahaks, et perekonda saaks laiemalt vaadata. Mind häirib reserveeritus mingile kindlale mudelile.