Toiduõigluse ja protestitoiduga rõhumise vastu

Foto: Unsplash

Aktivist Ireene Viktor luges kahte raamatut toiduõiglusest ja kirjutab, kuidas loomatööstus üleüldisesse, kõiki puudutavasse ebaõiglusesse panustab ning kuidas argivalikud saavad poliitilised olla.

„Toiduõiglus on uskumus, et toit on kõikide inimeste põhiõigus. Toiduõigluse liikumine on võitlus seda õigust säilitada ning kindlustada, et kõigil inimestel on sellele ligipääs, sõltumata rassist, soost, religioonist, seksuaalsest orientatsioonist, sotsiaalmajanduslikust olukorrast või mis iganes muust tegurist ja tunnusest.“ Toiduõigluse alla kuulub peale eelmainitu ka toidusuveräänsus ehk populatsiooni õigus otsustada, kuidas neid toidetakse. Toiduõigluse raames tegeletakse veel tööliste ja naiste õigustega, maa ja selle omandi- ning toidukasvatamise õigustega, toidujagamise, -raiskamise ja -tehnoloogia küsimustega. Kõigest sellest saab lähemalt lugeda 2018. aastal ilmunud kogumikust “Toiduõiglus: alustuseks” („Food Justice: A Primer“).

Toiduabi pakkumine võib olla keelatud

Kuigi võib kõlada loomuliku ja loogilisena, et kõikidel inimestel võiks olla ligipääs toidule, selgub raamatust, et nii lihtne see polegi. Kui jätta kõrvale sotsiaalmajanduslikud jms aspektid, mis takistavad ligipääsu heale toidule, lisanduvad sinna mõnel pool ka keelud (kuni kriminaliseerimiseni välja) toiduabi pakkuda või toiduraiskamise vältimiseks toitu jagada. Näiteks on USAs 22 linnas keelatud kodututele toitu pakkuda. Kogumiku autorid rõhutavad, et praeguses maailmas toodetakse toitu piisavalt palju, seega keegi ei peaks näljas olema, kuid probleem on pigem massilises toiduraiskamises ning selles kuidas ja kellele toitu jaotatakse. 

Toidu kättesaadavuse teemade kõrval on olulised ka tööliste, kes on reeglina haavatavamad grupid (nt naised, lapsed, immigrandid), õigustega seotud teemad. Pikad töötunnid, väike palk ja tervistkahjustav töö ühendab pea kõiki farmide ja tapamajade töölisi, kuid põllumajandussektoris töötavad naised langevad tihti ka seksuaalse ahistamise ja isegi vägistamise ohvriks, ning lapsi kasutatakse sisuliselt orjadena. Raamatus keskendutakse eelkõige Lõuna- ja Põhja-Ameerika olukorrale. See aga ei tähenda, et meie peaksime oma silmad kinni pigistama – nendest piirkondadest imporditud toit jõuab ka Eesti inimeste toidulauale. Ja ilmselt pole ka kohalike tööliste olukord kiita, meenutagem kasvõi mõne aasta tagust Rakvere lihatööstuse tapamajatöötajate streiki

Kogumikus lähtutakse seisukohast, et loomatööstus on üks toiduõigluse takistajatest, sest sellega panustatakse mitmel viisil sotsiaalsesse ebaõiglusesse, see hävitab keskkonda ja inimeste tervist, väärkohtleb ja tapab massiliselt tundevõimelisi indiviide ning süvendab ülemvõimuideoloogia kaudu erinevate gruppide vastu suunatud rõhumist. Kogumiku üks autoreist Julia Feliz toonitab, et loomade ja inimeste vabastamist ei saa enam eraldiseisvana vaadata. Ta soovitab omaks võtta nn tervikliku rõhumisvastase (consistent anti-oppression) lähenemise, minna rõhumisvormide juurte juurde ning leida üles ühenduslülid, mis on sõltumata liigist eri gruppide rõhumise alus. Kui jätkame mõne grupi (olgugi, et selle liikmed on teisest liigist) järjekindlat madaldamist, ei jõua me iial teiste gruppide vabastamiseni, sest rõhumist soosiv ideoloogia säilib. Seetõttu leiab kogumikust ka artikleid, mis tutvustavad veganpõllumajanduse võimalusi ja eeliseid ning räägivad taimse toidu tarbimise keskkonnaeelistest. 

Foto: Ireene Viktor

Toiduvalikud kui poliitiline protest

Raamatus „Protestiköök“ (“Protest Kitchen”, 2018) rõhutavad autorid Carol J. Adams ja Virginia Messina lisaks süsteemsetele muutustele vajadust muuta ka meie isiklikku toidulauda. Nad näevad igapäevaste toiduvalikute tegemist poliitilisena ning võimalusena protesti avaldamiseks vägivaldsete ja rõhuvate süsteemide vastu (sh näiteks misogüünia, rassism ja keskkonna hävitamine). Igas peatükis antakse teoreetiline ülevaade konkreetse teema kohta, millele järgneb praktiline tegutsemissoovitus ning ridamisi taimseid retsepte. Jah, just taimsed retseptid, sest siingi peavad autorid sotsiaalse õigluse raamistikus oluliseks märgata ohvreid, kes ei ole inimesed, ning näidata, kuidas eri rõhumisvormid ning nende vastu võitlemine on omavahel seotud. Seejuures on oluline ka tervisliku toitumise võimestav mõju, mis annab jaksu aktivismiga tegelemiseks. 

Raamatu üks autoritest Carol J. Adams on ilmselt üks tuntumaid veganfeministe, kelle klassikalise ökofeministliku patriarhaalsuse ja lihatarbimise vahelisi suhteid uuriva teose „The Sexual Politics of Meat“ väljaandmisest möödub tänavu 30 aastat. Kui viimane on akadeemilisema kallakuga tekst ning nõuab rohkem süvenemist, siis „Protestiköögis“ antakse sarnased teemad lugejale edasi n-ö seeditavamas ja napimas vormis, lihtsas keeles koos praktiliste nippidega. Seepärast sobib raamat pigem algajale, kellele veganluse seos teiste õiglusliikumistega on senini veel võõras teema. 

Raamatu esimeses peatükis saame ülevaate nn loomavabrikute levimisest peale teist maailmasõda, kui tundevõimelisest loomadest said tootjate ja tarbijate silmis masinad, kelle heaolu jäi tootlikkuse ja kasumi huvides tahaplaanile ning on seda praeguseni, mil loomadest tehtud toodete tarbimine aina suureneb*. Kannatajateks pole seejuures pelgalt loomad. Loomatööstus ja massiline loomade tarbimine mõjutab meid kõiki, eriti aga haavatavamaid ühiskonnagruppe. Seetõttu ongi raamatu järgmised peatükid pühendatud näidetele, kuidas vegantoitumine aitab sotsiaalse ebaõiglusega võidelda. 

Kliimamuutused on seotud inimõigustega, inimõigused loomaõigustega

Ilmselt pole kellelegi enam üllatuseks, et loomatööstus on üks kliimamuutuste ja keskkonnahävingu võtmetegur. Ja samas on taimsete toiduvalikute tegemine üks reaalseid samme, mida igaüks meist saab iga päev juba praegu keskkonna heaks ära teha. Autorid selgitavad, et kliimamuutused on tihedalt seotud inimõigusega, sest suurimateks kannatajateks saavad olema just vaesemad riigid, keda toidu ja puhta joogivee puudus tabab esmajärjekorras. Samal ajal kasutatakse suuremat osa maailma mageveest põllumajandusloomade jootmiseks või neile toidu kasvatamiseks ning igal aastal võetakse loomasööda ja nn lihakarjade pidamiseks maha üha rohkem vihmametsi. 

Kuid „Protestiköögis“ arutlevad autorid veenvalt, et keskkonnakriis pole ainus negatiivne loomade ekspluateerimisega kaasnev mõju. See aitab süvendada ka teisi sotsiaalse ebaõigluse väljundeid. Näiteks rajatakse USAs loomavabrikud tihti vaestesse piirkondadesse, kus elavad pigem need inimesed, kes pole valge nahavärviga ning kus loomade väljaheitest moodustatud laguunid reostavad pinnavett ning eraldavad tervisele ohtlikke gaase. Ka on tapamajatöötajad enamasti vaesed immigrandid, kellel pole valikut muud tööd teha. Kuid töö tapamajas on nii füüsilises kui ka vaimses mõttes üks ohtlikemaid ja tervistkahjustavamaid.

Autorid rõhutavad, et meie suhtumine loomadesse peegeldab ka meie suhtumist inimestesse ning suurendab muuhulgas misogüüniat ja rassismi. Näiteks nn loomaks madaldamine annab meile justkui mugava alibi teiste gruppide rõhumiseks ning rassistlikeks või seksistlikeks tegevusteks. Kui valgest erineva nahavärviga inimene on pelgalt ahv või prussakas, pole tema elu enam oluline. Kui naine on pelgalt lihatükk, pole ta enam austust väärt. „Veganluse eetika hõlmab praktikat, mis eemaldab teisesuse tõkked ning näeb kõiki olendeid austusega,“ lausuvad autorid. Seetõttu on ka meie toiduvalikute näol tegemist enama kui pelgalt isikliku valikuga, vaid protestivormiga, millega anname märku, et me ei toeta teiste rõhumist. 

*Viimasest Eesti kohta tehtud statistikast selgub, et 2018. aastal söödi Eestis 115 000 tonni liha, mis on 11% rohkem kui sellele eelnenud aastal. Inimese kohta teeb see 84 kg liha aastas, mis on kaugelt üle tervisliku tarbimissoovituse. Kümnendiku võrra suurenes 2018. aastal ka muna tarbimine (252 muna elaniku kohta aastas).

Kasutatud allikad

Adams, Carol J., Messina, Virginia. 2018. Protest Kitchen: Fight Injustice, Save the Planet, and Fuel Your Resistance One Meal at a Time – with Over 50 Vegan Recipes and Practical Daily Actions. Conari Press

Rodriguez, Saryta. 2018. Food Justice: A Primer. Sanctuary Publishers

Lisauurimist 

A Well-Fed World (näljahäda vastu võitlev organisatsioon)

Food Empowerment Project (tööliste, toidu kättesaadavuse ja loomade õiguste eest võitlev organisatsioon)

Food Not Bombs (liikumine, kus jagatakse tänavatel tasuta toitu)

vegan.ee (põhjalik infoportaal veganlusest ja vegantoitumisest)

Jah, see on vegan! (veganretseptidele ja -toodetele pühendatud Facebooki grupp)

Foodsharing Tartu (info toidujagamise kohta Tartus)

Foodsharing Tallinn (toidujagamise Facebooki grupp)

Foodsharing Tartu (toidujagamise Facebooki grupp)

Metsik Aed (keskkonna- ja loomasõbralik toidukasvatamine)

Eesti Toidupank 

Õunastop (algatus jagada tasuta õunu)

Mustamäe Aed (kogukonnaaed)

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka