Toimetaja soovitab. Bruno Latour kliimakriisist, absurd ja armumine Rumeenias ning Eesti LGBT ajalugu
Et aidata lugejaid läbi pimeda oktoobri, soovitab Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik üht raamatut elust Rumeenias, teist kliimakriisipoliitikast ja peale selle võid seada sammud ühe märkimisväärse ajalooraamatu esitlusele.
Raamatuesitlus. “Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist”
Eesti soo- ja seksuaalvähemuste ajalugu on hakatud akadeemiliselt uurima viimase kümne aasta jooksul. Nüüd ilmub Rebeka Põldsami, Vahur Aabramsi ja Andreas Kalkuni toimetatud 12 autori uurimusi koondav populaarteaduslik kogumik, mida võib pidada Eesti kvääriajaloo uurimise üheks oluliseks verstapostiks. Raamatus on lugusid alates aadlipäritolu meestest 19. sajandi Kuressaares kuni esimeste inimesteni taasiseseisvunud Eestis, kel õnnestus läbida ametlik soo tunnustamise protsess.
Eesti LGBT Ühing kutsub tähistama selle ajaloolise raamatu „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20 sajandi Eestist“ ilmumist neljapäeval, 27. oktoobril Vabamus.
Esitluse kavas on arutelu raamatu autoritega ja muusikaline etteaste Kaisa Ling Thingilt. Raamatu saab ka kohapealt soetada.
Raamatuesitlus toimub neljapäeval, 27. oktoobril kell 18 Tallinnas Vabamus
Eesti Kunstiakadeemia kirjastus 2022
Bruno Latour “Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas”
Selle aasta 9. oktoobril suri prantsuse filosoof, antropoloog ja sotsioloog Bruno Latour. Ta on eelkõige tuntud oma raamatuga “Me pole kunagi olnud modernsed” (1991, eesti keeles 2014), milles ta selgitab, kuidas vastandustele ülesehitatud modernne maailmapilt soodustab lihtsustavat ja põhjendamatult kategoriseerivat mõtlemist, mida ekslikult peetakse inimesele loomuomaseks.
Latouri viimane eesti keelde tõlgitud teos, essee “Kuhu maanduda?”, aitab mõista ja sõnastada süvaökoloogilise poliitika tähtsust. Latour ütleb, et viimase kümnendi ebavõrdsuse põhjus on peaasjalikult kliimamuutus ja esitleb raamatus mudelit, millel on visioon eemalduda jätkusuutmatust, ebareaalsest tulevikust ning vanadest vastandumisviisidest – sest määratlused nagu parem ja vasak ning lokaalne ja globaalne – ei toimi enam.
Ta kirjutab: “Kas olete tähele pannud, kuidas tundetoon muutub, kui teid kutsutakse üles kaitsma loodust − te haigutate igavusest, − või oma territooriumi − ja kohe olete ärgas ja teovalmis. Kui loodusest on saanud territoorium, siis pole enam mõtet rääkida ökoloogilisest kriisist, keskkonnaprobleemidest või biosfääri taasavastamisest, säästmisest või kaitsmisest.“
Oma territooriumi ehk kasutuskõlbliku maa kaitsmiseks tuleb ühendada eri klasside vaated, millel veel üldse on kokkukuulumise lootust (ja jätta kõrvale need hüperrikkad, kes näevad pääseteena mõne muu planeedi koloniseerimist – neil kliimakatastroofi vältimise huvi enam pole). Seejuures tuleb riigipiiride asemel tähtsustada maad jalge all, mida kõigil elusolenditel on elamiseks tarvis. Maisus ei ole Latouri mõttes rahvuskonservatiivne põlgus põgenike suhtes, vaid püüd säilitada maa pinda selle vanadele ja uutele elanikele.
Petrone Print 2022
Tiina Sööt “Minu Rumeenia. Absurdi armunud”
Tiina Sööt on etenduskunstnik ja Feministeeriumi kaasautor, kes elab juba ammu Eestist eemal ja alates 2017. aastast Bukarestis. Äsja ilmus Söödi Rumeenia-elust “Minu”-sarja raamat. Rumeeniasse kolis Sööt Viinist ehk linnast, mis ta lõpuks ära kurnas: idaeurooplasena ei leidnud ta valdavalt jõukuses ja stabiilsuses kasvanud kolleegide kõrval oma kohta, ületöötamine viis depressiooni ning elus tuli muutusi teha.
Väljaspool Eestit elavaid eestlasi kujutav pilt kipub üldjuhul olema kahesugune: talent, keda tuleb koju meelitada või palgavaesuse eest parema sissetuleku juurde põgenenud tööline. Tiina Sööt kirjeldab end kui introvertset inimest, kellele ei meeldi reisida ja kellele on uued kohad pigem proovikivi kui energialaeng, kuid kes kõigest hoolimata ei suuda Viini-taolises “erakordsalt mugavas ja turvalises kirstus” elada.
“Minu Rumeenias” annab Sööt ülevaate Bukaresti ajaloost, poliitikast ja oludest – raamatus leidub nii arhitektuuri- ja loodusekirjeldusi kui ka feministlikku kriitikat tänavaahistamise ja lähisuhtevägivalla, romade vastase rassismi ja 1966. aasta abordikeelu aadressil. Samas on Tiina Söödi raamat ka sissevaade autori eneseleidmisrõõmu: katsetamisest BDSMi ringkondades, polüamoorsest suhtemudelist ja sellest, kuidas kohata ja hoida oma inimesi.
Tiina Sööt “Minu Rumeenia. Absurdi armunud”, Petrone Print 2022
