Ultrabeib ehk igapäevane seksism akadeemia turundamisel

Minu ülikool, Tartu Ülikool, sai eile hakkama sotsiaalmeediapostitusega, mis jahmatas lisaks minule paljusid kaasmõtlejaid ja kolleege, selle sama ülikooli kasvandikke ja töötajaid, kes nägid, kuidas ülikool tõmbas endale tähelepanu kohatu ja seksistliku kampaaniaga.

Soolised stereotüübid on ühiskonnale kahjulikud ning nende võimendamine, mida ülikool oma postitusega tahtmatult tegi, toetab muuhulgas kaudselt ka seda, et Eestis on jätkuvalt ELi suurim palgalõhe, naiste esindatus avalikkuses, poliitikas ja ettevõtete juhtkondades on äärmiselt madal (millest tulenevalt ka naiste vaesuse oht kõrgem), meedia kajastab arvamusliidritena enamjaolt mehi ning maskuliinsed väärtused ühiskonnas rikuvad laiemas plaanis rahva vaimset ja füüsilist tervist (mõeldes edukultusele, sooritussurvele ja sellega seotud stressikäitumisele). Sooline ebavõrdsus on Eesti ühiskonnas probleem ja selle ees silmi kinni pigistada või seda naeruväärseks pseudotemaatikaks tembeldada on lühinägelik ning akadeemiliselt organisatsioonilt kahtlemata ootamatu käitumine.

Postituse eemaldamisele järgnes ülikooli nonapology ehk mitte-vabandus, millel ei ole vabandusega mingit pistmist, vaid mis pigem õigustab solvangut, mitte ei kahetse seda. See oli prognoositult “me tegime nalja ja teil pole huumorimeelt” stiilis selgitus, mis jättis täiesti tähelepanuta, et oma postitusega, kus naisi oli kujutatud misogüünses võtmes dekoratiivsete lollikestena, solvati 66% oma üliõpilastest (jah, just nii palju on Tartu  Ülikoolis naisüliõpilasi) ja poolt Eesti elanikkonnast. Taoliselt on varem naisi alandavaid kampaaniaid kommenteerinud ka Tartu Linnavalitsus.

Kui ülikooli turundusosakond ei saa sellisest möödalasust aru, tasub kaaluda seda, et kaasata uute turunduskampaaniate väljatöötamisse rohkem ülikooli tudengeid ja õppejõude. Püüame nüüd ette kujutada, kuidas ultrabeibe pildi peale oleks reageerinud soouuringute doktorant, kommunikatsiooniprofessor või näiteks majandus- või õigusteaduskonna dekaan. Ilmselt oleks neilt tulnud nii mõnigi asine kommentaar ja fopaa oleks jäänud olemata. See, et sihtgrupiks olid 1718 aastased noored, näitab veelgi enam turundusmeeskonna sotsiaalset vastutustundetust. Nimelt, taolist stereotüüpi taastootes normaliseerib ülikool institutsioonina seda, et naistel ülikoolis ei ole teadlaseperspektiivi (mis tähendab ennekõike tööd ja pühendumust) vaid nad võivad kõrghariduse omandamist kasutada kas hõlpsa elu hüppelauana või kui kunagist TTÜ reklaami meenutada, normaalse mehe otsimise jahimaana.

Seni, kuni väärikad organisatsioonid lubavad endale taoliste sõnumite edastamist avalikku ruumi, ei saa me rääkida kaasaegsest ja võrdsest ühiskonnast. Seni, kuni ülikool nimetab oma õigus- ja majandusteaduskonnas õppivaid naisüliõpilasi ultrabeibedeks ega näe selles midagi halba, ei saa ülikooli pidada kaasaegseks haridusasutuseks. Seni, kuni ülikool ei vabanda taolise reklaamikampaania pärast otse kõigi oma naistudengite ees, vaid kasutab umbmäärast kõneviisi ega tunnista oma teo kohatust, ei soovitaks ma ühelgi abituriendil valida õpinguteks Tartu Ülikooli.

Mulle jääb mulje, et ülikooli turundusosakonna meeskonnal, kes sellise kampaania välja mõtles, tellis või erinevate pakkumiste seast välja valis, puudub võime näha laiemat konteksti – mis juhtub siis, kui avalik-õiguslik ülikool endale taolisi “nalju” lubab.

Meenutagem nobelisti sir Tim Hunti mõne kuu tagust sõnavõttu naisteadlaste kohta, kus ta viitas neile väidetavalt naljaga pooleks kui häirivatele teguritele, kes meeskolleegidesse armuvad, kriitika peale nutavad ja üleüldse teaduse tegemist pigem segavad. Selle peale tegid maailma naisteadlased sotsiaalmeedias kampaania, kus postitati märksõnaga #distractinglysexy oma igapäevaseid töösituatsioone. Sel moel andsid nad näo Hunti viidatud inimestele naisteadlastele, kes moodustavad tänapäeval juba suure osa ülikoolide üliõpilastest ja teadustöötajatest. Näidati nende saavutusi, igapäevaseid tegevusi laboris, uurimispiirkondades ja välitöödel.

Ka Hunt ütles, et tegi nalja. Selle nalja üle maailm aga ei naernud ning nali ise läks sir Huntile kalliks maksma – laiem üldsus, seal hulgas ka Royal Society (Inglismaa Teaduste Akadeemia), Euroopa Teadusnõukogu ja mitmed ajakirjandusväljaanded andsid sellele hinnangu kui halvale maitsele ja kohatule käitumisele ning Hunt oli sunnitud tagasi astuma oma ametipostilt University College Londonis. Lool on siiski ka positiivne noot – Hunt ütles samas kõnes hiljem ka seda, et teadus siiski vajab naisi ja naised peavad jätkama teaduse tegemist hoolimata kõigist takistusest ning šovinistlikest koletistest nagu tema.

Loodan, et taolised turundusosakondade ja avalike suhete onu Heinod ja Tim Huntid õpivad nägema probleemi selles, kui ülikool seksistlikke väärtusi propageerib, seda mingil moel naljakaks või avaldamiskõlbulikuks peab ning tagatipuks ka seda õigustab. Minu usku toetab see, et esialgse postituse all oli valdavas enamuses inimeste kommentaarid, kes leidsid, et taoline kommunikatsioon ja avaliku kuvandi loomine ei ole aktsepteeritav. Ilmselt  tuleks siinkohal kasuks, kui ülikool võtaks eeskuju näiteks Sotsisaalministeeriumilt ning korraldaks oma administratiivtöötajatele koolitusi, tõstmaks nende teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest ja vajalikkusest, mis parandaks nende kompetentsust oma töös taolisi puutepunkte ära tunda ja arvestada.

Ehk tagab  taolistele postitustele reageerimine ning igapäevastele seksismijuhtumitele tähelepanu juhtimine ka selle, et ülikoolid ei tulista endale turunduslikus mõttes jalga mõne järjekordse soolisi stereotüüpe toitva beibekampaaniaga, mis lõppkokkuvõttes süvendab soolist ebavõrdsust ühiskonnas.

Toimetas Brigitta Davidjants

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka