Utoopiasari. Reisikirjad düstoopiaga ümbritsetud utoopiast

Käisin eelmise aasta kevadel vahetusõpilasena Kalifornias Santa Cruzis ja sattusin hoopis teistsugusesse maailma, utoopiasse, millest saatsin aeg-ajalt kodustele reisikirju. Valiku kirjadest kohandasin utoopiasarja.

2. aprill

Maandusin USAs Oaklandis otse peole, kus tähistati juudi püha Purimi kvääritud etendusega kuningas Ahasveerusest, Vashist ja Estrist, kus kõigis rollides mängisid lesbid ja binaarsusest hoidujad. Kuigi oli megakülm, kõige rohkem 10 kraadi, siis näitlejaid ei takistanud miski peaaegu paljalt olemast. Kuningas oli niisiis mõnusalt nahkne stone butch Judy, kelle kehastatud Ahasveerus põdes raskekujulist heteroseksismi. Vashi oli “tõeline” orientaalne naine, kelle seksuaalsus voolas igalt poolt üle. Aeg-ajalt küll kasukat kandes oli tema rolliks olla pitspesus kaunitar, kelle suur hambavahe kutsub iga elavat inimest enda poole. Kui Vashi kuninga maha jättis, otsiti üle kuningriikide Ahasveerusele uut naist. Naisekandidaate, kes end ritta seadsid, oli igasuguste oskustega: mõni tegi kätekõverdusi, teine jällegi pritsis rindadest piima (kuna tal oli kodus 9-kuune laps, keda ta päevast päeva toidab), näha võis igasugu tantse, igasuguseid sugusid. Lõpuks valiti välja Ester, kes kandis alukaid, nahktagi ja kingi, aga rohkem mitte midagi. Ester oli avatud suhtes ühega kõrvalejäetud kaksikutest, kes omakorda kandis Estriga sama kostüümi, aga tal olid jalas bum chums’id, millest paistsid kannikad kui kannikesed. Igatahes, mingil põhjusel Ester ja Vashi lähenesid teineteisele, lõpetasid kääripoosis ja võtsid sellest mõnekümne vaataja silme all parima! Muidu oli peo teemaks tarokaardid, mille järgi võis mõistatada kõikvõimalikke esoteerilisi sõnumeid. Pilti ma ei julenud teha.

Majapeolt väljudes vaatas kohe otsa Ränioru karm tegelikkus: maja ees seisis kellegi vagunelamu ja taamal järgmine. Esmalt tundus see mulle naljakas ameerikalik stereotüüp, aga mu sõbrad ütlesid kohe, et naerda pole siin midagi: San Francisco lahe piirkonnas on USA kõige suurem kodutuse määr ja inimestel pole mujal kui vagunelamus, autos või telgis elada, paljudel pole sedagi. Järgmist ulmehetke kogesin pühapäeva lõunal kanepibutiigis, kus muidugi kontrolliti passist vanust ja kodakondsust, aga kõige suuremat muljet avaldas see, et tudengitele pakutakse kõigilt ostudelt 5% soodustust.

25. aprill

Mul saab siin kohe kuu täis ja asi hakkab ilmet võtma. Täna on päriselt palav ilm, mu tuppa tungib magusat lillelõhna. Siin kõik puud ja põõsad õitsevadki aprillis, Santa Cruzi ülikoolikampus on metsas mäe otsas. Eile just rääkisin kitsedega meetri kauguselt. Sellised nad siin on! Kotkaid, koolibriisid, rähne, tihaseid, ritsikaid, mardikaid, nugiseid, jäneseid, metskalkuneid, oravaid, pesukarusid, koiotte, kiirroomavaid banaaninälkjaid näen peaaegu iga päev kodu- ja kooliteel. Ookean paistab ka mäe otsast väga kaugele ja laialt. Vaalu pole veel näinud, aga hülgeid poegadega nägin hästi palju. Noored sajaaastased punapuud on 30-meetrised, vanad, kahetuhandeaastased on 100-meetrised. Punapuude põlemist ma veel näinud pole, aga need isesüttivad paljunemise eesmärgil ja põletavad ümbruse ära, nii et puu ise ei hävi. Ma pole kunagi varem nii selgelt aru saanud, et mitmekesine inimeste ja looduse kooslus tekitab nii suurt heaolutunnet ja teovõimet. 

Koolipäevad on teisipäeviti ja neljapäeviti, ülejäänud päevadel võib raamatukogus õppimas käia, ja avalikel seminaridel. Näiteks teadusõigluse uurimiskeskuses võib täitsa vabalt kohata Donna Harawayd, Karen Baradi, Julie Guthmani, Dion Farquhari, TJ Demost — ülikooli kõige mõjukamaid mõtlejaid. Ladina-Ameerika uuringute keskus peab sotsiaaltöötajate ja humanitaarteadlaste ühiseid ettekandepäevi, kus räägitakse, mis vajadused on Ladina-Ameerikast pärit erinevates eagruppides inimestel, LGBTQ+ Lionel Cantu keskuses on tasuta asjade pood, kus turvaliselt oma soolist identiteeti kompida või lihtsalt soojad riided selga saada, seal on tasuta saadaval nii binder’id kui ka rinnahoidjad, seelikuid, säravaid jakke ja muud sellist. 

Äge on siin feministidega, kus iga uus kursus algab tutvustusega, millist asesõna sa soovid, et sinule osutamiseks kasutataks – kas he/she/they. Just lugesime ühel kursusel Platoni “Riiki” ja “Seaduseid”. No mida tüütut värdjat diktaatorit! Käin pooleldi abiõpetajana bakalaureusetudengite seminarides, nad nõuavad, et räägitaks ladina-ameerika, mustanahaliste ameeriklaste, lääne-aafrika, hiina, india ja indoneesia ja vene feminismist ka enne 1960ndate perioodi. Miks meil valjuhäälselt niisugust asja ei nõuta? Need tudengid tekitavad tunde, nagu oleksin vaimselt koju jõudnud.

Ja igal pool käib nullkulukampaania, kogu kampus on sigaretivaba, v.a eelmisel nädalal, kui peeti 4/20 ehk osariigi kanepipäeva ja siis oli suur tossupilv üleval. Tasuta söögi kohvikus on üks ilusamaid vaateid kogu kampuses. Toitumisest on iga nurga peal juttu, sest Kalifornias on lihtsalt väga viljakas pinnas ja väga suur majanduslik ebavõrdsus, mis kihistab inimesed toitumise põhjal klassidesse.

Ma pole vist kunagi õnnelikum olnud, kui ma siin olen. Samas olen siin kui isoleeritud mullis, kus need Bolsonarod ja poolakad ja ungarlased ja Trump ja ekretiinid – nad on siit vaadates kõik nii hämmastavalt naeruväärsed. Praegu võib neil ju võim olla, aga keegi ei võta neid tõsiselt. Keegi ei jäta ju seksimata, kuna mingile ihnele mehele see ei meeldi. Selliste sündmuste ajalugu on varem juba läbi tehtud ja kirjutatud. Kui Bolsonaro Brasiilias filosoofia ja humanitaarteaduste programmid kinni paneb, siis midagi ta võib saavutada muidugi, aga mida? Tont seda teab! Võib-olla saab siis kõigi koduks Taiwan, kes lubab üha uutele inimestele asüüli.

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

6. juuni

San Francisco, Oakland ja Berkeley olid nii intensiivsed, et kui täna kell 18 koju jõudsin, sõin ja duši all käisin, siis tundsin, et olen täiesti toss. Nüüd võtan hoogu, et vetsugi minna ja pesu kuivatisse panna. Homme lähme lastega kanuutama, et linde vaadelda, ja ookeani äärde. See kulub pärast viimast kolme konverentsipäeva ära küll. Tee peal ja linnades nägin nii palju kodutuid, telkidega ja ilma, et mõistus päris ei võta, kuidas see on võimalik. Kodutuse vastu tegutsevad suured aktivistlikud liikumised, aga mõistusega raha vastu ei saa. Teisipäeval sõitsin pärast viimast loengut San Franciscosse, queer’ide arhiivide infotundi kuulama. Päris põnev, et Lõuna-Kalifornias on suurem hiina kvääriarhiiv kui Hiinas. See üritus mõjus väga hubaselt, kasvõi kuna paar vanemat legendaarset lesbiaktivisti otsisid, millisele organisatsioonile oma elulooarhiivid annetada ja siis veidi hooplesid oma avalikult elatud eludega. Ma olin neid ainult ajalooalbumites varem näinud! Minu meelest on Tartus Kirjandusmuuseumis vahel sarnane vaib. 

Kolmapäevast tänaseni toimus konverents, kus esinesid vaheldumisi programmeerijad, käitumisuurijad, sotsioloogid, filosoofid, arstiteaduse antropoloogid, ökonomistid ja õigusteadlased. Üsna all-stars üritus, nii et kõik olid tipptasemel, aga mustad naised lihtsalt olid oluliselt vägevamad, sest nad rääkisid arusaadavalt ja olid oma öeldu väga sügavalt läbi mõelnud, valged mehed ajasid kõige iganenumat juttu ja võisid vahel isegi segast peksta veidi või lihtsalt stereotüüpi langeda, majandusinimestega oli natukene samamoodi. Aga äge, et esinejate seas oli nii 1970ndate mustanahalisi häkkereid, erinevaid aasia päritolu inimesi, paar võimsat lesbit ja binaarsusest hoidujat aga ei puudunud ka kõigi vähemuste õiguseid kaitsev jurist ja õigusteadlane Issa Kohler-Hausmann, kes oleks just nagu filmist välja astunud. Tema ettekanne oli kogu glamuuri taustal üsna igav, aga muutis ta veidi inimlikumaks – kuskil peab ju see täiuse piir ometi olema! Lõpeks ei suutnud täna enam mitte keegi mingit kriitilist distantsi oma mõtetest võtta. Ma pole elu sees nii kõrgetasemelisel, sisulisel, mitmekesisel konverentsil käinud. Mitmesugust sisu oli kokku toodud niivõrd palju, et ma pean nüüd mitu aastat seda kõike seedima. 

Siiski, selle konverentsi ettekannete põhjal võiks Stanfordi ülikooli siiski kinni panna – sealt ja üle tee jäävast Palo Altost tuleb silmapaistvalt palju kurjust ja tühisust. Aga esinejatest meeldis kõige enam Ruha Benjamin, kes rääkis veidi ka kunstist ja tõi kaasa ajakirja Science For The People, mis sullegi võiks meeldida. Harriet Washington on kirjutanud sellest, kuidas raskmetallid mõjuvad aju arengule halvasti ja sellepärast on marginaliseeritud gruppides rohkem hulle, nagu ka sellepärast, et mustanahalistele emadele ei öelda, et kui oled rase, ära suitseta ja söö rohkem kala – arstide põhjendused selle kohta, miks nad seda valgetele ütlevad, aga mustadele ei ütle, on lihtsalt lollid. Ameerika rassism on nii nõme, et sellel ei olegi piire. Alondra Nelson sai kahjuks liiga vähe sõna, aga üldiselt võikski rassismist rääkida rohkem rassismi pidevalt kogevad inimesed. Muidugi on see kahepoolne suhe, aga siiski! Ma olen USAs siiski tavaline valge, kellele omistatakse igasugu eriomadusi, erinevalt Lääne-Euroopast, kus kõik saavad aru, et ma olen mingi kehv ida-eurooplane.

Seekord olin ööd hoopis sõprade sõbra juures, kelle vanavanemad olid iirlased, kes tulid 1960ndatel San Franciscosse, nii et tema on eluaeg siin elanud. Teised, keda ma tean siin, on NYCis või maal üles kasvanud. Igatahes, C-l on koer nimega Coyote, kellega oli väga mõnus õhtuti tagaaias istuda ja mängida. Kolmapäeval sõime suurema kambaga õhtust. Pooled külalised töötasid ametiühingutes või teevad iga päev aktivistlikku tööd. Üks naine töötab vabanenud vangide meditsiinilise tugiisikuna. Ta rääkis, kuidas üks mees on 43-aastane ja vangis olnud 26 aastat ehk ta läks vangi 17-aastasena – see mees küsis, mida üldse kohtamas käimine tähendab? Selline elulugu pole haruldane ja seepärast on minu siinses ringis üsna palju vanglavastaseid, sest inimesed pannakse siin kinni absurdsete asjade eest ja vanglatingimused on päris õudsed – Alcatraz on nüüd muuseum. USA statistika näitab praegu, et kuritegevus on läbi aegade väikseim, aga 100 000 inimesed peale on ligi 4000 vangi. Mujal maailmas, v.a Venemaa ja Brasiilia, on see arv alla 100 ja 1000 vahel, aga USAs on asi kreeni viidud, kusjuures majanduskuritegijad on nn mugavusvanglates. Üks teine naine jällegi töötab õigusbüroos, mille töötajad kontrollivad, et võrdõiguslikkuse toetusi saavad firmad ka võrdseid õiguseid oma ettevõttes rakendaks, mitte lihtsalt ei teeskleks ühiskondlikku heatahtlikkust. Sama büroo aitab suuremates ettevõtetes pidada läbirääkimisi, et töötajad saaksid ettevõtte endale osta ja kooperatiiviks muuta, kui omanik müüma hakkab. Siin on 70% kogu ettevõtlusest väike- ja keskmiste ettevõtete käes. Ma küsisin, et kuidas see toimib, et viis inimest ostavad omanikult firma ära, aga nad ei hakka ju viiekesi juhtima seda firmat – kas siis valitakse üks esindaja, aga tulemustasud ja kogu vastutus on jagatud? Igatahes päris virgutav suund, mis muude töö- ja ühiskonna arengutega ka hästi resoneerib.

Artikkel on ilmunud feministlike utoopiate artiklisarjas. Loe teisi lugusid siit.