Uued tähendused ehk kuidas sündis solidaarne naistepäev

Photo: Tim Marshall, Unsplash CC

Umbes kolm aastat tagasi hakkas minu Facebooki uudisvoos märtsi alguses korduma üks muster. Nimelt kirjutas üha rohkem naisi, et neile ei meeldi lilli saada, sest see on ühekordne pingutus, mis eirab naiste probleeme.

Ma ei arva, et selles on midagi halba, kui kellelegi meeldib või ei meeldi naistepäeval lilli kinkida või neid saada. Aga ma arvan, et kui saajale siiski ei meeldi selliselt naistepäeva tähistada, võib ta alati võtta lille kinkijal nööbist kinni, paludes natuke tema aega, et rääkida neil teemadel, mis talle on olulised. Nii mõtlesin ka mina mõned aastat tagasi, kui kutsusin naistepäeval endale külla venna ja tädipoja, et rääkida nendega naistevastasest vägivallast.

Sama päev, uutmoodi sisu

Otsustasin naistepäeval rääkida isiklikke ja valusaid lugusid. Pidasin tol hetkel oluliseks, et see teema oleks laual, sest olin värskelt lugenud raamatut “Vagiina monoloogid”, mis tõi välja statistika, kui palju naisi tegelikult puutub kokku vägivallaga.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Selle muutuva maailma pärast oligi mul seekord naistepäeval soov teha midagi uut. Tahtsin teha midagi, mis kaasaks ka teisi inimesi ja juhtida tähelepanu sellele, et naistepäeva, nagu iga teist asja oma meie elus, võime sisustada nii, kuidas ise soovime.
See arv ehmatas mind, sest ma sain aru, et pea iga teine naine mu elus peaks olema kokku puutunud mingit sorti vägivallaga. Ometi ei olnud ma sellest midagi kuulnud – ei olnud mulle sõbrannad ega ka pereliikmed kunagi oma lugusid rääkinud. Siis aga mõistsin, et ei olnud ka mina ju neid lugusid rääkinud. Selle päeva vestlus tõi lauale tõdemuse, et meie pere naistest on kõik kogenud vägivalda ja ometi ei olnud me sellest varem ei rääkinud. Minu lootus on, et kui neid lugusid rääkida, siis tekivad muutused, sest hakkavad ka teised rääkima ja need, kes vägivalda kogenud ei ole, mõistavad, et see ei ole meedia ülepingutatud klikimagnet.

Printsess või supernaine – küsimus on valikuvõimaluses

Nagu erinevatele lähenemistele, kuidas tähtpäevi tähistada, on viimasel ajal olnud laiemalt juttu ka vanadest muinasjuttudest. Need tekitavad palju vastukaja, sest näitavad tüdrukuid tihti nõrkade, päästmist vajavate ja malbete neidudena. Kuna maailmakäsitlus on muutnud ja need lood ei kõneta selliselt tihti paljusid, ja vahel ka mind, siis olen teistsuguste lugude otsinguil. Aga see ei tähenda, et vanad lood jäävad kõrvale. Sugugi mitte. Need jäävad alles, neid loetakse meie kodus edasi. Aga selliste lugude juurde räägime ka seda, et tüdrukud võivad olla päästmist vajavad, malbed, aga nad võivad olla ka ükskõik, kes nad soovivad – vaprad, uudishimulikud, ise päästja rollis, ronida puude otsa ja kõike muud.

Samas ma ei taha, et mu tütar häbeneks olla roosa printsess, kui ta selle valiku on teinud. Ma tahan, et ta lähtuks kõigis oma otsustest vaid ühest asjast – austusest. Ma tahan, et ta austaks ennast ja ka enda ümber olevat – teisi inimesi, loomi, loodust. Ülejäänu ei ole tähtis – kellesse ta armub, mis elukutse ta valib, mis riided ta selga paneb, kas ta on printsess, keda päästetakse või on ta keebiga supernaine.

Osale solidaarse naistepäeva kampaanias ja anneta menstruaalhügieenivahendite ostmiseks abivajajatele. Rohkem infot saab siit.

Oluline on õige sisu, mitte õige vorm

Praeguses maailmas, kus ühe rohkem on viha, mis määratleb inimesi identiteedi järgi õigeks või valeks, on üha olulisem mõista, et samamoodi tuleks tähendusi ise luua. Näiteks ei ole oluline, kes kuulub su perekonda, vaid mida see perekond sulle pakub. Kui me keskenduksime üksnes vormile, et perekond on mees + naine ja kolm last, siis jääb meil nägemata, mida perekond päriselt tähendab – armastus, hoolimine, kokkuhoidmine, mured, rõõmud. Samamoodi teeb kahju “õige” mehe ja naise kuvandi loomine, mida paremäärmuslased nii meeleheitlikult püüavad luua ja peale suruda. Sellised kuvandid pigem lõhuvad inimesi kui aitavad neid. Statistika näitab, et ühe nooremad inimesed on stressis ja depressioonis seetõttu, et nad ei suuda täita ootuseid, mida perekond ja ühiskond neile asetab.

Toob kokku, annab abi ja avardab teadlikkust

Selle muutuva maailma pärast oligi mul seekord naistepäeval soov teha midagi uut. Tahtsin teha midagi, mis kaasaks ka teisi inimesi ja juhtida tähelepanu sellele, et naistepäeva, nagu iga teist asja oma meie elus, võime sisustada nii, kuidas ise soovime. Seetõttu tekkis idee korraldada solidaarse naistepäeva heategevusaktsioon, millega kutsun inimesi annetama vähekindlustatud naistele ja tüdrukutele ja kõigile teistele, kes võivad vajada hügieenitooteid või raha nende toodete ostmiseks, sh transsoolised mehed ja end mittebinaarsena määratlevad inimesed. Inimesed, kellel pole raha hügieenitarvete ostmiseks, võivad igal kuul jääda eemale ühiskonnaelust – koolist, töölt, huviringidest ning probleem on pidev, kuna hügieenitarbed on kulu, mida on pidevalt vaja ja mille tarbimisest loobuda ei saa.

Solidaarne naistepäev toob ühe võimaluse juurde, et seda päeva teisiti tähistada. See aitab juhtida tähelepanu naiste olukorrale ning pakub ühele probleemile ühe võimaliku lahenduse. Naistepäeva õhtul lähen tegelikult ka mina koju lilledega, et kinkida need oma kaasale ja tütrele ning loodan, et õhtul tulevad külla vend ja tädipoeg. Nii nagu see traditsioon on meie peres juba ammu olnud, võtta aega, et olla lähedastega.

22
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka