Vahetuses trussikud ehk Kuidas kasvatada poissi ja tüdrukut
Mul on õnn kasvatada kodus kahte ühevanust last, tüdrukut ja poissi. Varem aimasin ma vaid ähmaselt, kui erinevalt poisse ja tüdrukuid koheldakse. Aga need kaks on selle mulle puust ja punaseks selgeks teinud.
Esimest korda märkasin erinevust siis, kui lapsed polnud veel pooleaastasedki. Samal ajal käis meie vanem poeg viimast aastat lasteaias ning tassis aeg-ajalt ühte sõbrannat meile külla. Tüdruk sööstis alati esimese asjana tagatuppa, küsis, kumb on tüdruk, ning röögatas: “Kui armas!”
Umbes neljanda korra peale hakkas see mulle närvidele käima. Et kas tõesti on tüdruk nii palju armsam kui poiss? Lapsed olid sel hetkel sootud maimud, hea, et ma neil isegi vahet tegin. Ja hingepõhjas idanes mul kahtlus, et tegelikult ei tee poja sõbranna ise ka lastel vahet. Lõpuks ei pidanud ma vastu ning kord, kui oli jälle vaja tüdrukut näidata, osutasin ma poisile. Endal sõrm suurest hirmust värises, et kohe saab see kuueaastane laps aru, et ma talle näkku valetan. Oh ei. “Kui nunnu!” kiljatas tüdruk ekstaatiliselt.
Sel hetkel hakkas mul meie väiksest poisist kohutavalt kahju. Sain, nimelt, selgeks, et armsuse ainus kriteerium on sugu. “Ära muretse, tema saab täiskasvanuna kuhjaga tagasi,” püüdis mu kaasa mind lohutada, viidates palgalõhele ja klaaslaele. Ülearu see mind ei trööstinud ja tegelikult teda ennast vist ka mitte.
Roosad tossud mänguväljakul
Sellega asi piirdunud ei ole. Mida suuremaks lapsed saavad, seda enam ma näen, kuidas on tüdrukute värvid ja on poiste värvid. Jah, täpselt nii ongi – roosat ja lillat kannab tüdruk, sinist ja rohelist poiss. Ise ka imestan, kuidas õnnestus mul jõuda kolmekümnendatesse, mõistmata, et värvidiktaat on tõepoolest nii tugev. Ehk seetõttu, et sain suureks postsovetlikel üheksakümnendatel ning enamik mu jopesid olid pruuni värvi, nagu ka näiteks tapeet mu toas. Pikka aega pidasingi pruuni värvi enda lemmikvärviks. Ilmselt sügavast eksiarvamusest, et teisi värve ei eksisteerigi.
Mõlemad lapsed nõudsid roosasid pükse.
Ka vanem poeg ei jõudnud mulle värvikoode selgeks õpetada. Mine tea, ehk olin liiga noor ja iseendaga ametis, et üldse midagi märgata. Liiati siis mingit laste soolistamist. Aga kui mälu pingutan, siis meenub üks natuke lollakas pilt lasteaia seinal, kuhu olid joonistatud isade ja emade ametid. Sealt järeldasin, et peaksime lapse isaga mõlemad pastakad nurka viskama ning asendama vastavalt nõudepesulapi ja kelluga (mida me ei teinud). Kui ma üldse midagi märkasin, siis seda, et mida litriterohkem oli riideese, seda tungivamalt mu tollal kolmeaastane poeg seda mulle soovitas. Tema esimestel eluaastatel kandsin mugavuse mõttes ketse ja flanellsärke. Mine võta kinni, kust see veider idee, et kandku ma riiete asemel suhkruvatti. Kuna sõbrannade lapsed hiilgasid sarnaste valikutega, siis lõpuks otsustasin, et ju lastel ongi kaasasündinult halb maitse.
Ka väiksemad lapsed ise ei teinud mulle värvikoode selgeks. Seda tegid hoopis täiesti suvalised inimesed – tänaval, pargis, külas… Laisa emana ei teinud ma siis, ega tee ka nüüd eriti vahet, millisele lapsele millised riided selga lähevad. Küll nad ise teavad, mis nad endale välja valivad. See aga röövib kõrvalseisjatelt võimaluse mõista, kumb neist on poiss ja kumb tüdruk. Ja vaesekesed eeldavad. Kusjuures roosa võim on oluliselt tugevam kui sinise oma. “Anna auto tüdrukule tagasi,” hüüdis üks murelik ema mänguväljakul. Sest poisil olid jalas roosad tossud. Ning see, et jope oli juhtumisi sinine, ei mänginud pisematki rolli.
Lastel endal käivad aga asjad täitsa oma rada. Tavapärane sinise ja roosa diktaat ei kehtinud meil ei aasta eest ega kehti ka nüüd, kus nad on kahesed. Tegelikult meeldib neile mõlemale roosa. Lausa sel määral, et lõpuks tuli kodurahu huvides soetada teine paar roosasid pükse. Kui aga juhtus nõnda, et poiss läks hoidu roosades pükstes ja tüdruk näiteks hallides, olid koju tulles püksid raudselt vahetuses. Kord otsustas aga tüdruk tõmmata hommikul jalga Spidermani trussikud. Mis te arvate, kelle jalga need pärast unetundi kolinud olid? Loomulikult venna jalga. Õnneks ei lasknud lapsed end sellest kõigest häirida. Jätsin koju jõudes lapsed oma tuppa potile ning hiljem avastasin, et alukad on jälle sujuvalt vahetusse läinud. Lõpp hea, kõik hea.
