Valus küsimus: kes on Eesti iibekännud?

Augustis toimus suur iibeuuringu rongiõnnetus ning saime Feministeeriumis juurelda Tarmo Soomere küsimuse üle, kus on Eesti Vabariigis need „kännud“, kes takistavad rahvastiku paljunemist. Mõned naised arvasid seepeale, et lisaks nende isikuandmete väljastamisele nähtavasti täiesti ebapädevatele „teadusetegijatele“ peetakse neid nüüd veel ka kändudeks. 

Kuna paljudele isamaalastele paistab lastetute naiste uuringu probleemsus segaseks jäävat, selgitame lahkelt probleemi kolme põhipunkti. 

1. Raul Eamets isiklikult aitas välja petta isikuandmeid, selle käigus rikkus ta Tartu Ülikooli hinnangul nii seadust kui ka tööandja reegleid, püüdis oma rikkumisi varjata ning valetas selle kohta avalikult. 
2. Reegel, mis keelab suvalistel poliitilistel organisatsioonidel massiliselt isikuandmeid oma valdusesse saada, on sihilik ja põhjendatud, mitte juhuslik bürokraatia, nagu on püüdnud teeselda Allan Puur ja Raul Eamets. (Muide, isegi Eesti praegune seaduslik andmete reklaamikampaaniateks jms jagamise kord rikub Euroopa Liidu reegleid, mis ütlevad, et ligipääs inimeste andmetele peab olema vaikimisi suletud, mitte avatud. Meil peab praegu igaüks käima ise rahvastikuregistris enda andmeid sulgemas. Teadusasutustele ligipääsu sulgemine ei ole praeguse seaduse järgi üldse võimalik.) 
3. Parteide mahitamisel loodud mõttekojad on mitte teadusasutused, vaid propagandakeskused. Need ei uuri ühiskonda, et faktide alusel poliitikaid kujundada, vaid otsivad andmetest õigustusi partei olemasolevale poliitikale. Kas keegi tõesti usub, et selle uuringu tulemusel võinuks Isamaa perepoliitika kuidagi muutuda? Kui järeldused on ette antud ja faktid painutatakse nende järgi, ei ole tegemist teadusega. Seepärast on demagoogiline hädaldamine, justkui oleks oma andmete jagamata jätmine erakondade propagandakeskustele rünnak teaduse vastu, lausvale. Kui teaduse ja propaganda vahet ei suuda teha Postimehe arvamustoimetuse juht, kes peab tähtsaimaks erakondlikku ustavust ja parteilist südametunnistust, on see üks asi, ent kui samasugune segadus valitseb Teaduste Akadeemia presidendi peas, on ühiskonnal põhjust muretseda.

Meil oli siin tõsine teadustöö käimas, aga teie muudkui tühistate.

Keda tuleks noomida?

Nagu kirjutab Müürilehe toimetaja Henri Kõiv: „…olukorras, kus üks Isamaa poliitilistest mõttekodadest on unustanud oma tegevuses kas hooletusest või ülbusest teaduse baaseetika ning saanud võimupositsiooni kuritarvitades enda käsutusse inimeste delikaatsed isikuandmed, noomivad Isamaa liikmed nüüd hoopis kriitikuid, kes seisvat vastu „tõsisele teadustööle“. Pere Sihtkapital olevat viimane instants, mis julgeb niivõrd tundlikku teemat veel puudutada, ning praegune klaperjaht tähendab, et rahvastiku-uuringud ongi nüüdsest tühistatud. Nii üritatakse jätta muljet, et probleem on kogu aeg olnud selles, mida uuriti, mitte aga selles, kuidas uuriti, milliseid elementaarseid protseduurireegleid eirati või mismoodi oma uuringu subjektidesse suhtuti.“

Andmete reeglivastase ja ebaeetilise käsitlemise vastu protesteerijaid on tembeldatud poliitilisteks aktivistideks, kes tegelevad ideoloogilise tühistamisega. Hetkel on põhikannataja Raul Eamets (vt punkt 1). Ilmselt ei ole valdav enamus ankeedi saanud ja selle pärast ebamugavust väljendanud naistest ei aktivistid ega võimelised kedagi „tühistama“. Neil tekkisid põhjendatud küsimused selle kohta, kuidas on nende isikuandmeid kasutatud ja miks nad peaksid sellises kontekstis loetlema oma endiseid suhteid ja aborte. Meedial tekkisid seejärel põhjendatud küsimused selle kohta, kuidas uuring läbi viidi. (ERRis ilmunud algse artikli autor Merilin Pärli on kirjeldanud, kuidas ta üldse teema uurimiseni jõudis – selle taga ei olnud ei poliitilist vandenõud ega tellimust, ainult uuriva ajakirjaniku korralik töö). Kui ikka jämedalt ja süüdimatult oma ametieetika vastu eksid, siis võidki tööst ilma jääda. See ei ole tühistamine, see on reeglite rikkumise päris adekvaatne tagajärg.

Tagajärgi võiks veel olla

Kas veel kedagi praegustest asjatajatest võiksid tabada nende tegude ja sõnade valusad tagajärjed? Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere arvas, et teda kutsuti Pere Sihtkapitali nõukokku selleks, et akadeemiliste uuringute kvaliteet oleks paremini tagatud. Selle ülesandega ta nähtavasti hakkama ei saanud, kuigi asutused asuvad lausa samal aadressil. Kas sellel võiks olla tagajärg? Kas Teaduste Akadeemia liikmed võiksid eelistada oma organisatsiooni presidendina kedagi, kes valdab teaduseetika põhimõtteid, või teeks see neist kohe “ideoloogilised aktivistid”?

Kui ikka jämedalt ja süüdimatult oma ametieetika vastu eksid, siis võidki tööst ilma jääda. See ei ole tühistamine, see on reeglite rikkumise päris adekvaatne tagajärg.

Kas tagajärgede eest peaksid kuidagi vastutama ka Pere Sihtkapitali töötajad, kes käivitasid uuringu ja saatsid välja küsimustiku nädalaid enne, kui nad üldse eetikakomiteelt selleks luba olid taotlenud? Sest nähtavasti pole praegune uuring neil ainus selline. Sihtkapitali juht Hillar Petersen ütleb, et varem ei ole eetikakomitee luba vajatud ning et sihtkapital ei ole varem nii delikaatset küsitlust teinudki. Samas on Tarmo Jüristo juhtinud tähelepanu sellele, et sihtkapital korraldas 2020. aastal noorte pereuuringu, kus osales kokku 1624 vastajat vanusegrupis 16–19. Nende inimeste isikuandmed võeti samuti rahvastikuregistrist ja ankeet sisaldab samuti küsimusi seksuaalse sättumuse, seksuaalkogemuse ja selle kohta, miks lapsi ei soovita saada. Uuringus on küsimusi ka näiteks vanemate lahkumineku kohta. Päris delikaatsed küsimused mittedelikaatses küsimustikus.

Hülgavate isade sündroom

Kui otsida tegelikke kände, kelle taha Eesti iibe paranemine siiani jääb, siis isiklikul tasandil tuleb ilmselt vaadata meeste poole, kes kannavad hülgavate isade sündroomi, mis ei luba naistel neid lapsevanematena usaldada – selle teema pikemat lahtikirjutust võite lugeda Feministeeriumile saadetud kogemusloost.

Samale probleemile osutab ka Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel: „Lõpetuseks tasub peatuda küsimusel, miks ei soovitud lastetute meeste isikuandmeid? Teatavasti naised üksi lapsi ei saa ning seega on uuringusse jäetud kaasamata pool valimit. Miks nende andmeid välja ei küsitud? On äärmiselt vastutustundetu mitte välja sahkerdada nende andmeid, mehi avalikult sõnavõttudes demoniseerimata ja ahistamata jätta ja seda ajal, mil nad passivad niisama tühja ega tooda lapsi. Kus on ühiskondlik debatt ja sihtkapitalil põhinev surve lastetutele meestele? Mehed on väga valuliselt ja olulisest ühiskondlikust küsimusest kõrvale jäetud.“

Iibepalavikus kännud

Poliitilisel tasandil on probleem aga neissamades iibepalavikuga kändudes, kelle tõttu Eesti perepoliitika keskendub üksnes kolmanda lapse sünnihetkele. Kuidas ema eelmiste kahe lapseni jõuab ning kuidas pärast lapse sündi hakkama saab, kui ühiskond teda ei toeta, iibepoliitikuid ei huvita. Nii jääbki kõlama Eametsa ja Järvani suguste ideoloogide ülbe sedastus, et parim oleks, kui naised jääksid sünnituse järel võimalikult kauaks kodukööki, ei konkureeriks meestega karjääris ja saaksid vanaduses vähem pensioni. Lapsed käes, kulud maas, win-win! Kuidas paremini saaks, sellest kirjutas hiljuti Elise Rohtmets.

Kui suur hulk kände koguneb erakonnaks, annab see kokku raiesmiku. Aga nagu ökoloogid on korduvalt selgitanud, ei aita lausraie üraskite vastu. Sama kehtib iibe puhul: naiste kiusamine ei tõsta iivet. Küll võiks seda teha ühiskonna eluterve ökosüsteem, mis toetaks elurikkust selle kõigis vormides ja aitaks vähendada sünnitussurvet, mis lapsesaamise isu ära võtab.

Iibeuuringule ja iibefanatismile keskendus ka Feministeeriumi augustikuine taskuhääling „Ära kaaguta!“, kus saatejuhid Aet Kuusik, Kadi Viik ja Elise Rohtmets unistasid feministlikust perepoliitikast. Saadet kuula siit.