Veebruar: valge mees kuul
Viimane aasta on kuidagi vaimult vaene olnud. Populistid möllavad võimujoovastuse tuules, nende võimule aitajad üritavad ise Ameerika mägedel kihutava rongi pealt mitte maha kukkuda, ja opositsioon ei suuda positiivseid alternatiive välja pakkuda, mis mingit tulevikulootust annaks.
Viimane aeg on seda ise teha ja hakata unistama. Milline võiks maailm välja näha? Millised võiksid olla suhted, ühiskonnad, külad? Milline võiks olla poliitika, majandus, keskkond? Kas peaks vaatama kaugemale kui maa peale?
Kui New York Times küsis kunstnikelt, mida nad teeksid, kui saaksid Kuu peale minna, pakkus rassi-, soo- ja seksuaalse teemat uuriv Kara Walker välja oma visiooni kuupealsest kolooniast. Walker inspireerus ameerika muusiku ja poeedi Gil Scott Heroni luuletusest “Whitey on the Moon”:
I can’t pay no doctor bill.
(but Whitey’s on the moon)
Ten years from now I’ll be payin’ still.
(while Whitey’s on the moon)
The man jus’ upped my rent las’ night.
(‘cause Whitey’s on the moon)
No hot water, no toilets, no lights.
(but Whitey’s on the moon)
Walkeri nägemuse järgi saadetaks iga Maa peal sündinud tüdruklapse kohta üks seksistlik, valgete ülemvõimu kummardav mees Kuu peale (mingisuguse menstruatsiooni, tõusu ja mõõnaga seotud rituaaliga). Seal saaksid mehed kogu südamest Kuud koloniseerida. Walker arvab, et see meeldiks neile, kuna kuupealne maailm on monokroomne ja hermeetiliselt suletud. Võibolla isegi rassistlike seksistide arusaam maailmast veidi muutuks. Ja teised saaksid neid vaadelda turvalisest kaugusest. Ehk võimaldaks see ka Maa elanikel suhtuda planeeti samasuguse unistava austusega, mida nad on Kuu suunas üles näidanud.
Walkerist ja eelmise aasta feministlikest manifestidest inspireerituna hakkas Feministeerium koguma utoopiaid, mis peagi avaldamisele tulevad. Sest olevik ei ole ilmtingimata halb, aga see on kahkjas, kui puudub lootus, et midagi paremaks muutub. Ja kuidas veel edasi liikuda, kui me ei suuda ette kujutada, kuhu?
Valge tiss on ohus
Kes ei jõua utoopiaid ära oodata, võib tulla sel pühapäeval lavaluulepärastlõunale “Valge tiss on ohus”, kus Teele Lember ja Anna Kaare annavad tuld. Kuu lõpus toimub Kumus näituse “Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland“ spetsiaalne kuraatorituur Feministeeriumi lugejatele, kus saab kunstiteadlase Katrin Kivimaaga arutada, kuidas nõukogude perioodi ideoloogia, mentaliteet ja üldine elukorraldus mõjutas naissoost kunstnike igapäevaelu ja loomingut. Kohtade arv on piiratud, nii et kindlasti pane ennast kirja.
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
