Võrdse ühiskonna aabits Tui Hirve sulest
Tui Hirvel on kirjutades olemas see eriline nõks. Ta võib kirjutada klassikalisest muusikast, mis ilmselt paljude jaoks tundub surmigav – aga pärast tema arvustuse lugemist tahaks kohe kontserdile joosta. Ta võib ka kirjutada väga igapäevastest asjades. Aga ta teeb seda nii, et see mõjub natuke ilusamalt ja põnevamalt kui päris elu.
Nii on lugu ka “Minu Reykjavikiga”, kus autor suudab kõige igapäevasemad sündmused kirjutada tõeliseks seikluseks. Tui lahkab oma Islandi elu kõige erinevamate tahkude alt. Ta räägib lauljatöö eripäradest (sest Tui on, muide, diplomeeritud laulja!), aga ka sellest, kuidas on olla ettekandja. Ta jutustab, millise kaasajastuse saab “Anna Karenina” noore islandi režissööri nägemuses, aga ka sellest, mis tunne on olla kohaliku popstaari naine.
Island on võrdse ühiskonna poolest maailma esirinnas. See kogemus moodustab Hirve raamatule selge konteksti, pakub nii otsest analüüsiainet kui ka nähtamatut raamistikku. Ja kõik hüved pole sugugi finantsilised nagu näiteks võimalus emadel ja isadel koos imikuga kolmeks kuuks koju jääda. Nagu ka see, et ühiskond soosib emade kiiret naasmist tööturule, pakkudes mõistlikke lapsehoiulahendusi.
Üldse tundub emadus Islandil Tui raamatut lugedes pisut vähem vaevaline kui Eestis. Esmajoones seetõttu, et lapsed on ühiskonda integreeritud, eri põlvkondade vahel on suurem sidusus. Nagu teatab kiri ühe Reykjaviki kohviku seinal: Go ahead and breastfeed! We like both babies and boobs!*. Tui raamatust saame ka teada, et Islandi naised julgevad lapsi saada, sest ei jää ka pärast lahkuminekut üksi vanemlustaaka kandma. Mis tähendab, et naine ei pea valima karjääri ja laste vahel, vaid saab need ühendada. Loed ja mõtled – miks Eestis nii pole?
Sealjuures tundub Islandi ühiskond piisavalt punk, et sobida eestlase kuiva, veidrustesse kalduva huumoriga. Näiteks linnapea Jon Gnarri valimisloosung “Kõiksugu trääni hädapätakatele!”. Imponeerib ju paremini, kui näiteks Res Publica omaaegne “Murrame läbi”?
“Ärge novembris tulge!”
Sealjuures on sümpaatne, et autor seob oma kogemuse Eesti omaga. Tõsi, vahel tahaks autorile õlale koputada ja meenutada, et mõned Islandi lahendused Eestis lihtsalt ei toimi. Nii toonitab Tui raamatus, et Islandil on noorel inimesel tavaline minna ettekandjaks ning seda ei nähta oma sotsiaalsest klassist hälbimisena. Pole mingit vajadust kapselduda oma elitaarsesse nukumaailma, sest loomingut saab teha ka palgatöö kõrvalt. Mul on aga raske rakendada sellist mudelit Eesti ühiskonnale, kus sotsiaalne ja sooline palgalõhe on palju drastilisemad. Teisisõnu, Eestiski võib teha ettekandjatööd ilma häbi tundmata, aga vaevalt selle kõrval loominguks mahvi jääb.
Muide, Tui on säilitanud uue kodumaa suhtes ka meeldiva kriitikameele. Raamatul on kõigil oma koht olemas – ülbetel ülemustel, pisut perverssetel vanameestel, kes natuke imelikke märkusi teevad… Ei ole uut siin ilma peal. Küll aga on uudne ühiskonna lähenemine sellistele nähtustele. Meenub üks eravestlus Tuiga sellest, kuidas ta koos teiste lastevanematega pedofiile ära tundma õppis. Mõtlen oma lapse lasteaiakogemustele, ja jäängi mõtlema…
Tui raamatu suureks eeliseks on tema kirjastiil. Ühest küljest on tema tekstid väga läbi kaalutud, isikupärased. Võib aimata, et kirjutaja on hoolsalt kaalunud iga sõna, mis kirja saab. Aga see ei muuda teksti pingutatuks, sest just see oht varitseb hoolsal sõnavalimisel. Tekst on kergesti neelatav, nagu täiskasvanute “Bullerby lapsed”. Loed ja mõtled – pole ju võimalik, et ühes kohas kõik nii hästi on. No midagi peab viltu ka olema, tahaks küünikuna torkida. Viimasele vastas aga Tui ise pärast oma raamatuesitlust: “Ärge novembris või detsembris külla küll tulge, siis on kogu aeg pime!”
* “Andke minna ja toitke rinnaga. Peame lugu nii tittedest kui tissidest.”
