Yoko Alender: ehk õpime naistena ka tegudes teineteist toetama

Yoko Alender, Reformierakond

Enne valimisi piilub Feministeerium kandideerivate naiste käekottidesse. Seekord saime võimaluse vaadata, mida peidab enda kotis Yoko Alender, kes kandideerib reformierakonna nimekirjas.

Minu käekotid on, kui üldse, alati väikesed. See konkreetne emand on Stella Soomlaisi käsitöö mõnusast tugevast rohelisest nahast. Minu kõige kallim käekott muide. See on ju ülioluline info ikkagi naispoliitiku puhul. EMA seal kleepekal jäi Merle Liivaku uue “naisteajakirja” Ema esitluselt külge. Mulle meeldib selle lihtne kujundus ja pole tahtnud maha kraapida. Las ta olla, ma ka ju ema.

Aga käekotis kannan ainult selliseid asju, mis on kiiresti, käepäraselt vajalikud, põhimõtteliselt on see minu esmaabipakike. Seal on telefon, võtmed, kaardid, šeavõi, kõrvaklapid. Tegelikult mul nüüd on oma nimega pastakas ka, aga kui pilti tegin, veel polnud. Ja enamasti ei liigu ma kunagi ainult käekotiga, kaasas on alati ka asendamatu sõber seljakott. Nii oli siis, kui eelmisel korral, 2015. aastal, riigikokku kandideerisin kui ka nüüd, aastal 2019. Toona oli mu viimane, neljas laps veel pisike ja siis oli kotte ja tavaari eriti palju – vanker, tõukerattad ja nii edasi. Nüüd on lastel juba oma kotid. Seljakotid. Oleme juba kord selline liikuv rahvas.

Käekotis kannan ainult selliseid asju, mis on kiiresti, käepäraselt vajalikud, põhimõtteliselt on see minu esmaabipakike.

Seekord kandideerin riigikokku Järva- ja Viljandimaal. Võtsin väljakutse vastu, sest Reformierakonnal pole sealkandis ammu naissoost kandidaati olnud. Mu juured viivad ka sinnakanti ja tundus põnev. Ongi olnud põnev. See on tähendanud muidugi ka parajat kotielu. Kui ees ootab kolm päeva valimispiirkonnas, kuhu sisse on mahtunud joogatundide juhendamine, avalik debatt, tänavakampaania ja kohtumised sõpradega, olen lausa kohvriga läinud. See kõik on tehtav, elatav, nauditav. Kui kodus suur armas pere, kes saab hakkama ka siis, kui ma olen eemal, on hea armsas Viljandi hostelis oma asjad oma kotist laiali laotada ja õhtul peale esinemisi teha joogat ja lugeda kaasavõetud raamatuid. Asjad ja inimesed. Töö ja elu. Kõik üks.

Ja miks ma seda teen? Teen, sest tahan areneda ja jagada, teen, sest saan – saame – olla eeskujuks, saame teha asju paremaks. Ehk õpime vaikselt naistena ka tegudes teineteist toetama. Sellepärast lõpetan soovitusega – mina valin Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti ringkonnas Signe Riisalo – tema on naine, kes teab, oskab ja julgeb.

Yoko Alender on XIII riigikogu liige, arhitekt-linnaplaneerija ja joogaõpetaja. Yoko kandideerib riigikokku teist korda, sel korral Järva- ja Viljandimaal.

Tutvu teiste kandidaatide (ja nende käekottidega) siin.

4
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Konteksti häving sotsiaalmeedias

Aktivism on suuresti kolinud sotsiaalmeediasse. Ühest küljest pakub sotsiaalmeedia platvormi meeleolude näitamiseks ja üsna tõhusaks mobiliseerumiseks. Teisest küljest ei peegelda…

Kuidas kasutada demokraatiat?

Eestis pidavat saama varsti otsedemokraatiat harrastada – valitsusläbirääkimiste ajal reklaamis üks partei seda, kui võimalust tühistada kooseluseadus. Kui oletada, et…

Juuni: roosa ila tulek

Europarlamendi valimised on selleks korraks läbi ja Eesti kattus muljetavaldavas mahus roosa lögaga. Opositsioonierakonnad sotsid ja reform saadavad Brüsselisse-Strasbourgi kumbki…