Järgmine Prantsusmaa president – kas feminist või naine

Prantsuse kodanikel on ees oluline otsus – kellest saab järgmine Prantsusmaa president? Maailmas üha laieneva populismi, rahvusluse ja protektsionismi valguses on tegu olulise küsimusega nii prantslaste, eurooplaste kui ka kogu läänemaailma jaoks üldiselt. Kuigi Prantsusmaad on alati nähtud kui revolutsioonilist ning tugeva kodanikuühiskonnaga riiki, on siin endiselt palju soolist võrdõiguslikkust puudutavaid probleeme ja mõne arvates on tegu üsna patriarhaalse riigiga. Loe edasi “Järgmine Prantsusmaa president – kas feminist või naine”

Sugude kujutamisest 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näidetes

2016. aasta juunis kaitsesin magistritööd „Sugude kujutamine „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2013“ näidetes“. Töö eesmärk oli anda ülevaade, kuidas kujutatakse 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näidetes sugusid, aga ka juhtida uue, eesti keele instituudi järgi 2018. aastal ilmuva ÕSi eel selle koostajate tähelepanu näitelausetele, mida võiks muuta. Miks muuta? Loe edasi “Sugude kujutamisest 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näidetes”

Alternatiivne armeenlane

Ühel hommikul istusime naistega Parpetsi tänava nurgal kohvikus ja sõime pannkooke. Poisipeaga Šušan oli armeenia kirjanduse uurija. Kirjutas doktoriväitekirja armeenia kirjanikest. Nõnda kuulusid tema ampluaasse nii Osmanite impeeriumis elanud armeenia feministid 19. sajandil kui ka kaasaegsed kirjanikud, näiteks Micheline Aharonian Marcom. Viimane kirjeldas ühes romaanis genotsiidiohvrite omavahelisi suhteid. Loe edasi “Alternatiivne armeenlane”

Telepurgis Onu Heinodega

Sattusin eile telepurki koos Onu Heinodega ja väikse seltskonna feministidega. Esmalt tehti mulle kiiresti selgeks, et esimeses reas, kuhu ma algul end istuma sättisin, ma ikkagi istuda ei tohi, sest “mehi võiks rohkem näha olla”. Olgu nii, küllakutsujaga ei sobi vaielda. Sobivam variant oli teletiimi arvates panna esimesse ritta istuma üks naine kahe mehe vahele. Ja loomulikult said need naised olla ainult need kõige olulisemad ja tuntumad saalis, eestkõnelejad, kutsutud väitlejad. Mõistsin oma kohta ja pugesin tahapoole. Ühtlasi sain endale tähtsa mikrofonihoidja rolli. Loe edasi “Telepurgis Onu Heinodega”

Inimõigused on loomade õigused

Peter Thatchell kirjutab, et loomade väärkohtlemine ei ole rohkem õigustatud kui inimeste väärkohtlemine. Meie moraalseks proovikiviks on tajumisvõime, mitte liigiline kuuluvus ning “inimesed ennekõike” ideoloogia on analoogne homofoobia, rassismi ja misogüüniaga. Julmus on barbaarne, ükskõik, kas see on suunatud inimeste või loomade vastu. Me peame tunnistama ja aktsepteerima kõikide loomade ühtset loomset olemuslikkust. Loe edasi “Inimõigused on loomade õigused”

Sekeldused polüamooriaga

Hanna oli just mingi tüübiga tuttavaks saanud. “Oh õudu,” heitsime sõpradega meelt, sest tüübiteemalistel juttudel polnud otsa ega äärt. Aga tundus, et elevuseks on ka põhjust. Hanna ise on politoloogi kraadiga feminist. Mis teeb isegi kunstnikest ja intellektuaalidest pungil Berliinis deitimise keeruliseks. Neid, kes arvavad, et palgalõhe on naiste vandenõu, leidub siingi ootamatult palju. Aga seekord tundusid asjad teisiti. “Ta käib pidevalt feministlikel üritustel”, rääkis Hanna. “Ja postitab Facebookis põhiliselt inimõigustest!” Loe edasi “Sekeldused polüamooriaga”

Naiste õrnad ametid

Mind on tööl korduvalt löödud. Nii käe kui ka jalaga. On ka hammustatud ja salk juukseid välja rebitud. Minu kolleegidel on riideid katki tõmmatud, neid on löödud ja kägistatud. Üks neist oli pärast rünnakut pea aasta töövõimetuslehel ja enam tööle ei naasnudki. Teen klassikalist naistetööd. Minu tööd ei peeta avalikkuse silmis ohtlikuks. Raskeks ja alatasustatuks küll, aga mitte ohtlikuks. Loe edasi “Naiste õrnad ametid”

Loeb see, et smugeldajad oma tööd teeksid

Inimeste smugeldamist käsitlev konverents, München, 16.–18. oktoober 2015

Baieri pagulasabi korraldas inimeste smugeldamist ja inimkaubandust käsitleva rahvusvahelise konverentsi. Osalejad ei nõustu juurdunud kujundiga smugeldajatest kui kurjategijatest. Nende meelest jätkavad smugeldajad põgenemisel abistamise traditsiooni, mis pärineb Kolmanda Reichi ajast. Loe edasi “Loeb see, et smugeldajad oma tööd teeksid”

Kurioosum või kurikael. Kuidas räägitakse transsoolistest inimestest meedias

Kuidas tunneksid end sina, kui midagi sinust lahutamatut esitatakse järjepanu kui meelelahutusobjekti?

Kui maailma mastaabis suurtes meediaväljaannetes räägitakse transsooliste inimeste nähtavuse läbimurdepunktist ja arutatakse nähtavuse häid ja kehvemaid külgi detailsemalt, siis otsustasin vaadata, kuidas on teemat kajastatud Eestis. Uurisin, kuidas üks suurimaid kohalikke uudisteportaale Postimees.ee transinimesi viimase kümne aasta jooksul kujutanud. Loe edasi “Kurioosum või kurikael. Kuidas räägitakse transsoolistest inimestest meedias”

Eesti ühiskonnas võib üks ainus asi muuta arvamusi päevapealt

Soolise võrdõiguslikkuse poliitika juhi Agnes Einmani sõnul leiab värskest soolise võrdõiguslikkuse monitooringust kinnitust, et teadlikkus soolisest diskrimineerimisest töökohal on paranenud ja traditsioonilisi soorolle õigustavad hoiakud on elanikkonnas vähemuses. Samas tunnetatakse naiste positsiooni ühiskonnas halvemana ning laste kasvatamisel peetakse endiselt oluliseks soostereotüüpsete oskuste ja omaduste õpetamist. Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp leiab, et riigihangete killustav süsteem raskendab Eestis täpsete ja põhjalike teadmiste kogumist, eriti olukorras, kus üks ainus asi võib ühiskonnas päevapealt arvamusi muuta. Loe edasi “Eesti ühiskonnas võib üks ainus asi muuta arvamusi päevapealt”

Ärge nülgige mult nahka!

Sajandite tagusest ajast saati on meie ühiskonnas kombeks ühendada perekond ühe, nimelt mehe perekonnanime alla. See komme eksisteerib kogu maailmas, olles patriarhaadi lahutamatu osa. Ka diskussioonid, kas naine ikka peab pärast abielu võtma mehe perekonnanime, kuuluvad feminismi sfääris kindlasti raskemate kilda. Osad leiavad, et tegemist on seksistliku kombega, teised aga reageerivad sellele tonnijagu vastuväidetega. Loe edasi “Ärge nülgige mult nahka!”

Kuidas ma oma tütrele Kõu nimeks panin

Kui Hiie sündis, tekkis meil kohalikus vallavalitsuses mure, sest esiteks pidi kontrollima, kas Hiie on ikka päris nimi, ja teiseks, tema teine nimi Ing ei kajastunud nimeregistris, seega seda panna nagu ei oleks tohtinudki. Vend Vessega seda probleemi meil ei tekkinud, imestati pisut, aga mõned sellenimelised olid täitsa olemas. Hiie puhul ei piisanud sellest, et Henrik Visnapuu temanimelisele neiule kirja oli saatnud kunagi (“Esimene kiri Ingile“), aga kui guugeldades leidsin Õhtulehe artikli, kus oli muuseas ära märgitud Yoko Alendri tütre nimi (Herta Ing), siis leebuti. Kui juba Õhtuleht kirjutab, ju siis nimeregister lihtsalt eksib.

Loe edasi “Kuidas ma oma tütrele Kõu nimeks panin”