“Ma olen paks!”

Küllap on igaüks meist seda lauset tuhandeid kordi kuulnud. Ja kindlasti ise ka mitu korda niimoodi öelnud ja veel rohkem võib-olla mõelnud. Ma arvan, et võib isegi öelda, et seda mõtet peetakse millekski, mis naisi defineerib. Et kui paluda mehel naist jäljendada, siis ta kindlasti ütleb umbes teise või kolmanda lausena, et “issand, ma olen nii paks!” või midagi taolist.

Ega me tegelikult ei taha ju kogu aeg alla võtta. Tegelikult ei taha me kõik olla kõhnad. See ei ole üldse tähtis. Me tahame tegelikult olla lihtsalt enestega rahul. Enesekindlad ja teha tegusid. Me ei taha tegelikult isegi mitte mõelda sellest, millised me välja näeme. Me tahaksime lihtsalt end hästi tunda.

Kas pole?

Mina ei usu, et ükski naine neid sõnu öeldes lihtsalt eputab või kiitust norib. Iga naine mõtleb seda siiralt ja tõsiselt, kui ta küsib: “Kas ma näen selles kleidis paks välja?” Palun! Palun ärge vastake talle: “Paks saab välja näha ainult siis, kui sa seda oled!”.
Kas tundub nagu mõttetu probleem?

Naomi Wolf kirjutab raamatus “The Beauty Myth”, et kogu kaasaegse dieedi- ja ilutööstuse ainus eesmärk ongi vältida seda, et naised oleksid endaga rahul, ning nende vabadust jätkuvalt alla suruda. Sundus olla ilus peab ära tegema sellesama töö, mille varem tegid ära näiteks valimis- ja autojuhtimise õiguse puudumine, tööl käimise keeld, vooruslikkuse ja passiivsuse ülistamine. Ta kirjeldab, kuidas iga areng, mis pakkus naistele suuremat vabadust, tõi kohe endaga kaasa vastulöögi, mis piiras seda võidetud vabadust:

“Naisõiguslased, Friedani eeskujul, puksisid naistele mõeldud meediast välja majapidamistarvete reklaamid ning kohe täitsid selle koha dieedi- ja nahahooldustooted. Neist said nüüd naiste intellektuaalse ruumi kõige suuremad määrajad. Ühes sellega ilmusid rõõmsa koduperenaise pildi asemele eduka naise kuvandina kõhetud, nooruslikud modellid. Seksuaalrevolutsioon julgustas naisi avastama oma seksuaalsust ja kohe täitus massimeedia piltidega, mis naiste ilu müüki panid ning selle otseselt ja selgesõnaliselt vaid seksiga seostasid, lihtsalt selleks, et õõnestada äsjaleitud ja õrna seksuaalset eneseväärtust. Antibeebipillid andsid naistele oma keha üle täieliku kontrolli, kuid hetkega langes modellide kaal 23 protsenti madalamale kui keskmise naise kaal, oluliselt kasvas ka söömishäirete arv ning võimu võttis massiline toidu- ja kaalukultus, mis selle kontrollitunde neilt kohe röövis.”

Juurdunud mõttemustrite küüsis

Miks peaks ühiskond olema sellest huvitatud, et naised end jätkuvalt ebakindlana tunneksid ega oleks endaga rahul?

“Majandus, mis tugineb orjadel, peab propageerima kõike seda, mis “õigustab” orjapidamist. Kõik läänemaailma majandused sõltuvad täielikult naiste ja meeste vahelisest palgalõhest,” kirjutab Naomi Wolf. Majandusteadlane John Kenneth Galbraith kinnitab, et kodutööde külge aheldatud naised kui miski looduslik ja loomulik on ajakirjade ja ilukirjanduse loodud müüt selleks, et varjata tõsiasja, et naiste roll tarbijatena oli industriaalse ühiskonna arenguks äärmiselt oluline:

“Käitumine, mis oli vajalik majanduslikel põhjustel, muudeti sotsiaalseks väärtuseks. Ning niipea, kui naised kodust välja said, asus ilumüüt kohe õõnestama võimalikku tekkivat enesekindlust, et majanduslik ebaõiglus töökohal võiks jätkuda, sest endised vahendid selleks olid ju kõik ära võetud.”

“Ma olen paks!” Piret Eesmaa

“The Beauty Myth” kategoriseerub küll vintage feminismiks ja kõlab ilmselt praegu radikaalselt ja isegi süüdistavalt (raamat on kirjutatud 1991. aastal). See jätab ehk mulje nagu istuksid mingid mehed kusagil pimedas toas ning otsustaksid ja suunaksid kõike, mis kindlasti ei ole nii. Patriarhaalsed mõttemustrid on meis kõigis lihtsalt nii sügavalt juurdunud, et mõnikord me ei saa arugi, et tegutseme nende ajel. Me kõik, naised ja mehed mõlemad, käitume pidevalt neid mustreid taastootes, ilma et oleksime sellest teadlikud. Wolfi teooria aitab seda kõike kõrvalt näha.

Kui ilus sa oled?

Sõltumata sellest, kas ilutööstust tõesti haub sellist plaani või mitte, on kahtlemata tõsi, et üks kindel ilustandard ümbritseb meid kõikjal. Ilmselt võib iga naine öelda, et see on temas põhjustanud ebakindlust. Naise väärtus näikse algavat eelkõige sellest, kui “ilus” ta mingite parameetrite järgi on ja üks neist on kindlasti saledus. Kõik muu tuleb hiljem.

Paljudel naistel on häbi tunnistada, et nad üldse mõtlevad selliste justkui pealiskaudsete probleemide peale nagu kaal ja juuksed ja rindade suurus ja nina kuju ja huulte vorm ning et nad end standardile mittevastamise pärast pidevalt süüdistavad.

See mure pole justkui “päris” probleem. Aga tegelikult on see nii reaalne, et kui ameerika teadlased küsisid 33 000 naiselt, mida nad kõige parema meelega elus saavutaksid, vastasid nad, et ennekõike meeldiks neile kaotada mõned kilod. See tähendab, et kõik need naised ei jõuagi kunagi oma tegeliku potentsiaali kasutamiseni, sest nad lihtsalt ei suuda hoolida millestki muust kui ainult sellest, millised nad välja näevad – ja asi POLE ainult nende peades.

Kaasaegne ilukultus on salakavalam kui ükski teine varasem naistega seotud dogma. Sajand tagasi kirjutas Ibsen näidendi “Nukumaja”, kus täiuslik perenaine lõi koduukse seljataga kinni. Põlvkond tagasi lahkusid naised majapidamismasinaid täis topitud köökidest ja jätsid seljataha vaid tarbimisega seotud elu. Aga lõksus, milles naised praegu viibivad, pole neil ühtegi ust, mida seljataga pauguga kinni lüüa. Ilukultus laastab neid füüsiliselt ja hävitab psüühiliselt. Ja sellest ei vabane me mitte plakatite ja propagandaga. Me vajame täiesti uut mõtteviisi.
Muidugi oleks tore, kui kogu meedia päevapealt muutuks, aga seda tõenäoliselt ei juhtu. Pealegi pakub meedia meile ikka seda, mida me tarbida tahame.

Mida teha?

Toitumine.ee lehel kirjutatakse buliimia ravist: “Teises järgus teadvustatakse buliimikutele, et on ka teisi väärtusi peale keha.” Lugesin seda ja mõtlesin – kus üldse õpetatakse naistele nende elu jooksul seda, et on ka teisi väärtusi peale keha?

Leidsin Hispaanias reisides ühest poest väikestele tüdrukutele mõeldud raamatud. Need rääkisid lõbusate piltidega ja lapselikul moel lugusid inspireerivatest naistest nagu Frida Kahlo, Marie Curie, Coco Chanel ja teised. Ja mõtlesin: “Vot just see on see muutus, mida näha tahaks! Et saleda keskkoha ja punnis rindadega Disney printsesside asemel, kes kaunina uinudes elupäästvat printsi ootavad, oleks tüdrukute raamaturiiulitel lood naistest, kellel olid muud unistused kui mehe leidmine ja kõige kaunim maailma peal olemine. Ainult nii saab luua uut mõtteviisi. Sellist, kus kohe algusest peale on väärtused kusagil mujal.

“Ma olen paks!” Piret Eesmaa

Sara Koppelkam annab artiklis “How to Talk to Your Daughter About Her Body” mõned ideed, Kuidas rääkida oma tütrega tema kehast:

“Esiteks ära räägigi temaga tema kehast. Kui, siis ainult selleks, et õpetada talle, kuidas see toimib. Ära ütle midagi, kui ta on kaalust alla võtnud. Ära ütle midagi, kui ta on kaalus juurde võtnud. Kui sa arvad, et su tütrel on imeilus keha, ära ütle seda talle. Ütle parem, et ta näeb väga terve välja! Või veelgi parem – tee talle komplimente muude asjade kohta, mida ta on! Ära kommenteeri tema ees teiste naiste kehasid. Ära kritiseeri tema kuuldes iseenda keha. Ära räägi talle sellest, kui pead dieeti. Tegelikult, ära peagi tema ees dieeti. Õpeta talle, kuidas teha salatit ja samuti, kuidas teha šokolaadikooki, milles on kuus tahvlit šokolaadi.”

Ka sotsiaalmeedia kaudu on üsna lihtne lülitada välja vaid üht iluideaali esindav propaganda ning täita uudisvoog hoopis teistsuguste piltide ja motivatsioonilausetega. Märksõnaks on body positivity ehk liikumine, mille eesmärgiks on julgustada inimesi soost sõltumata olema rahul sellega, millised nad on.

Selle liikumise eestkõnelejad on enamasti inimesed, keda on kunagi vaevanud toitumishäired ja depressioon või kellel on mõni muu kehaline erinevus, näiteks on nad puudega, neil pole enam rindu, nende keha on kaetud armidega vmt. Nende sõnum on lihtne – meie ümber võiks olla rohkem pilte erinevustest. Erinevatest suurustest, erinevatest vormidest, erinevatest nahavärvidest, uhketest tätoveeringutest, kummalistest sünnimärkidest, armidest, aukudest, suurtest lihastest jne. Et ei tekiks muljet nagu ainult üks universaalne välimus või omadus on hea, ilus, tervislik, õige, normaalne. Ja see oleks ju ainult õiglane, kas pole?

Fotode autorid: Siim Šeglins ja Auri Jürna