3 kiiret küsimust: Okupatsioonide muuseum
Täna avatakse Okupatsioonide muuseumis kunstnik Jaanus Samma näitus „NSFW. Esimehe lugu”, mis esindas 2015. aastal Eestit 56. Veneetsia biennaalil. Näitus jutustab fiktiivse ooperi vormis loo edukast kolhoosiesimehest hüüdnimega Esimees, kes mõisteti 1960. aastate keskpaigas homoseksuaalse tegevuse tõttu vangi. Videotest, fotodest, ruumi-installatsioonist ja arhiivimaterjalidest koosnev näitus toob esile Nõukogude perioodi tagakiusamiste grotesksuse, kus riigivõim kontrollis ka inimeste intiimsfääri. Feministeerium esitas kolm küsimust Okupatsioonide muuseumi näituste juhile Sander Jürissonile.
1. Kuidas sobivad kokku Jaanus Samma näitus ja Okupatsioonide muuseum?
Möödunud suvel, kui Kaasaegse Kunsti Eestis Keskus pöördus meie poole ideega Jaanuse näitust Okupatsioonide muuseumis eksponeerida, võtsime mõningase mõtlemisaja, et vaagida nii näitusega kaasnevaid võimalikke kitsaskohti kui ka positiivseid tulemusi. Andsime endale aru, et näituse avamine meie majas võib tekitada paljudes mõistmatust ja pahameelt. Teisalt, mis oleks olnud alternatiiv? Kumus või mõnes kunstigaleriis jäänuks näitus eelkõige kunstiskeene siseseks sündmuseks, näituse sõnum väärib aga laiemat kõlapinda – dokumentaalsele materjalile tuginedes on Jaanus vorminud teose, mis paneb mõtlema inimõigustele ja nendes kanduvatele väärtustele ning visualiseerib autoritaarse režiimi teostatud repressioonide laastavat mõju indiviidile.
Ajaloolasena olen seisukohal, et okupatsioonivõimude tegevust kajastades on oluline rääkida kõigi ühiskonna liikmete ja gruppide vastu suunatud tagakiusamisest, sh vähemuste represseerimisest, keda nõukogude okupatsiooni ajal jõuliselt ühiskonna hallidele äärealadele suruti. Kannatusi ja kannatustest kõnelemist ei saa ega tohi monopoliseerida ning meie maja peab jutustama ka seni varju jäänud lugusid. Seetõttu sobivad kokku ka Jaanuse näitus ja Okupatsioonide muuseum – arhiivimaterjalidele toetuv näitus ühes sisuka kataloogiga pakub võimalust avada üht tahku nendest rääkimata lugudest.
Vaade “NSFW. Esimehe lugu” näitusest Veneetsias. Foto autor: Reimo Võsa-Tangsoo
2. Millist vastuvõttu ootate?
Loodame südamest, et näituse üle käivas arutelus kerkivad esile sisu ja kunstniku tõstatatud küsimused, mitte vaidlus homoseksuaalsuse olemuse ja näituse sobilikkuse üle Okupatsioonide muuseumi. “NSFW. Esimehe lugu” visuaalne vorm erineb kahtlemata meie muuseumi harjumuspärasest esitlusviisist, kuid ei saa unustada, et tegemist on siiski kunsti-, mitte klassikalise ajaloonäitusega. Kindlasti pole näitus ood homoseksuaalsusele, autori eesmärgiks on ühendada ühiskondlik debatt LGBTI õiguste üle laiema inimõiguste rikkumise küsimusega. Ja nii tuleb Jaanuse tööd ka võtta – kunstinäitusena, mis põhineb põhjalikul uurimistööl ning avab olulisi ühiskonna ja mineviku valupunkte.
Arutasime meeskonnas võimalust muuta osaliselt näituse videoinstallatsioone, mis ehk enim vaatajates kahetisi tundeid võivad tekitada. Jõudsime siiski ühisele seisukohale, et näitust tsenseerima asudes astuksime vastu meie maja ühele põhilisele alusväärtusele – läbipaistvusele. On ju ka meie maja ehitatud arhitektide poolt üleni klaasist, et vastanduda okupatsiooniaja läbipaistmatusele ja pimedale terrorile. Seejuures tugineb videoteoste sisu otseselt Esimehe toimikule, sümboliseerides seeläbi ilmekalt ajastu absurdsust ja traagilisust.
3. Millisena näeb muuseum enda tulevikku? Milline võiks olla muuseumi suhe erinevate kodanikuliikumistega (näiteks feministidega)?
Muuseumi avamisel peetud kõnes kutsus president Lennart Meri nimetama seda hoonet vabaduse majaks, vabaduse muuseumiks, sest vabadust ei ole maailmas kunagi liiga palju ning piir vabaduse ja vabaduse vastaste vahel on nõrk ja habras. 2018. aastal, kui Okupatsioonide muuseumist saab Vabaduse muuseum ehk Vabamu, loodame uue ja laienenud püsiekspositsiooniga suunata külastajaid hindama demokraatlikke ja inimõigustest lähtuvaid väärtusi. Saksa ja nõukogude okupatsioonid pakuvad kristalset õppetundi mõistmaks demokraatliku ja vaba ühiskonna eeliseid totalitaarsete režiimide ees – möödaniku varal saame väärtustada olevikku ja tulevikku. Seejuures on oluline, et kõik mõistaksid ka enese rolli vabaduse hoidmisel ja kujundamisel – niivõrd väikeses riigis nagu Eesti ei saa eeldada, et seda keegi teine sinu eest teeb.
Kuna nii Eesti riigi asutamise kui ka iseseisvuse taastamise puhul on üheks põhiliseks tõukejõuks olnud just kodanikuliikumised, siis soovime edaspidi rõhku pöörata nii vabakondliku tegevuse kajastamisele kui sellele õhutamisele. Plaanime tulevikus teha koostööd erinevate kodanikeliikumistega, et ühiselt panustada vabadusi väärtustava Eesti arengusse. Ühe hea partnerina näeme kindlasti ka feministe, kellega koos saame näiteks arutleda naiste ühiskondliku rolli muutumise üle lähiajaloos.
Näitus on avatud 15. aprillist 9. oktoobrini 2016. Näitusele on seatud vanusepiirang – ei ole soovitatav lastele.
