Pimedad soovivad olla võrdsed

Foto: Vaba Lava

Käisin “Kes kardab pimedat” viimasel etendusel täiesti juhuslikult Feministeeriumi naiste organiseerimisel. Kuna olen viibinud puuetega inimeste ringkondades pea terve oma teadliku elu, siis paljud nii vaatajate kui ka mängijate seas olid mulle tuttavad. Lavastuses on kasutatud trupis osalejate mälestustest dokumentaalseid materjale ning väljavõtteid Artur ja Mirja Räppi blogidest. Näitlejad on täiesti pimedad, vaegnägijad ja nägijad inimesed. Saali tulles hõigati minu nime ja ma sain istuma päris esiritta. Tütar, kes mind transportis, istus mõni rida tahapoole.

Vaheajal ringi liikudes suhtlesin mõne tuttava inimesega. Tean, et vahel võib keegi sind kogemata müksata. Kuna olen aja jooksul õppinud hästi eristama nägemispuudega või teisi puudega inimesi, mõistan ka neid, kellel puuet ei ole. Olen ka kunagi käinud täiesti pimedas, nn pimekohvikus ja olin päris suurtes raskustes, kuna liikumisraskustega tundus pimeduses päris võimatu komistamata liikuda. Kui juba istusin, siis leidsin kobamisi nõud ja muu vajaliku.

Kas pime läheb lavale?

Etendusel vastati küsimustele, milline peaks olema õige kirjeldustõlge. Ühel hetkel vastasid näitlejad küsimustele: kas pime käib teatris, nutab, armub, tantsib, liikleb tänaval, loeb raamatut, vaatab televiisorit, näeb unenägusid ja läheb isegi lavale? Vastus viimasele küsimusele läheb küll – pimedad liikusid laval väga enesekindlalt. Oli tuntav, et nad võivad tajuda ruumi paremini kui nägijad.

Etendust läbis teema noorte kokkusaamisest, soov teha bändi ja olla lähedane kellegagi ja armumine. Kuna etendust vaatasid ka pimedad, siis aeg-ajalt kommenteeriti ja räägiti lahti liikumist, tegelaste riietust, värve. Tegelased jutustasid humoorikate kildudena, mis on neil seljas, mida tunti, millise transpordiga sõideti, mis kõik avas pimedate igapäevaelu oma eheduses.

Enamik puudega inimesi ei talu haletsemist, alahindamist. Nad soovivad olla võrdsed. Samas selge on ka, et puuetega inimeste maailm erineb nn tavainimeste omast. Etendus tõi välja lugusid, kus pimedatest sõidetakse üle, totraid olukordi, kus nendega ei osata suhelda. Peame mõistma, et pimedatega, nagu ka kurtide ja teiste erivajadustega inimestega suhtlemine, vajab väikest pingutust, ja see pole meie argiharjumus.

Foto: Vaba Lava
Foto: Vaba Lava

Kohmetustekitavad argiseigad

Igal tegelasel oli mitu lugu, mille rääkimine tekitas nägijale kohmetust, aga ka vastupidi. Näiteks täispime Hanna, kes kõnnib tänaval ja kogemata riivab vastutulevat last. Lapse ema kurjustab ja ei võta vabandust vastu, sest laps ongi selles olukorras tähtsam. Kui välimusest välja ei loe ja inimesel pole ligi silmatorkavat pimedakeppi või -koera, siis inimesed lihtsalt ei märka. Olen ise olnud olukorras, kus mind peaaegu et tõugati pikali. Esiti olin väga solvunud, hiljem aga mõistsin, et see lükkaja võiski olla pime inimene, kes mind ei näinud.

Markuse lugu on seotud istekohtadega ühistranspordis, kus kogemata võidakse istuda teise inimese sülle.

Maria räägib sellest, et kodus võivad segi minna piima- ja mahlapakid, kui mõni nendest on sinna tema teadmata tekkinud.

Marial on selgeks õpitud kindlad maamärgid juhuks, kui tuleb liikuda. Samas kui midagi on tema ette teadmata muudetud, võib asi üsna traagiliselt lõppeda.

Ruudi, kellel on küll nägemisjääki 10%, vajab aega keskendumiseks. Müüjad poes seda ei märka ja osatavad tema pikaldast tegevust.

Kaili, kes on nägija ja on olnud pimedatele saatjaks, kangutab WC ust, kuna näeb, et tuli ei põle ja see peaks vaba olema. Astudes pimedasse ruumi ja kuuldes tervitust, on ehmatus üsna suur.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Idee autor ja lavastaja Jaanika Juhanson

Näitekirjanik Martin Algus

Lavastuskunstnik Sander Põldsaar

Valguskunstnik Priidu Adlas (Vaba Lava)

Heliloojad Jakob Rosin ja Andre Louis

Helirežissöör Jakob Rosin

Muusikaõpetaja Tarmo Kesküll

Liikumisjuhid Helen Solovjev ja Kardo Ojassalu

Lavastuskorraldaja Tuuli Raadik

Laval Terateatri liikmed: Hedy Haavalaid, Julia Kabanova, Helen Künnap, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Tom Rüütel, Katrin Margus, Aire Bornschein, Sven Andresen, Taavi Piller ning häältena Raili Ilves, Jakob Rosin ja Steve Vanoni.

Aleks, kes küll näeb, kuid ei suuda kätega ennast aidata, samuti ka enda tahtmatuid liigutusi/värinaid alla suruda, on vaatamata kõigele optimistliku meelega ja vastab laste küsimustele, et tema sees elab üks elektrijänes. Kui aga keegi julma ütlemisega reisija soovitab tal ennast ära tappa, vastab Aleks rahulikult, et see on väga rumal jutt.

Täispimeda Jakobi lugu räägib sellest, kuidas kõrvalolevad inimesed võivad suurest abivalmidusest tekitada ebamugavaid olukordi kui tegutsetakse vaikides. Pimeda inimesega suhtlemine nõuab oskusi.

Lavastuses oli koht ka pereprobleemidel – vanemad ei taha kuidagi vabaks anda oma last, ja see on täiesti omane peredele, kus elavad puudega noored. Aga sellises olukorras võivad olla ka tavapered. Iga noor ei tunneta neid hirme, mida tunnevad vanemad oma muretsemisega. Samas on noored väga haavatavad ja kui osutatakse nende puudele, siis valu võimendub.

Veel mängivad etenduses Hanna isa ja ema, politseinikud, bussisõitjad, WC-töötaja ja autojuht. Häältena on laval Jakob Rosin remargina, Raili Ilves ja Steve Vanoni.

Lavastaja tuli vaataja stereotüüpidele vastu

Hea, et pimedad mängisidki pimedaid, mingit ebausutavuse momenti ei tekkinud. Mõtleme ju pimedatest ja teistest puudega inimestest väga stereotüüpselt. Lavastajal tuli stereotüüpidele vastu tulla, sest muidu ei saa vaatajad/kuulajad aru. Ja selge on ju ka see, et vähese mängupraktikaga pimedaid amatöörnäitlejaid vaatame ikkagi teatud eelhoiakuga. Nii vaatame-kuulame vist enamasti näiteks ka erivajadustega muusikuid või tantsijaid?

Mõni teatrikülastaja ei saanud aru, kes näitlejatest kui hästi näeb. Tundub, et nii mõndagi tajub tõesti selgemalt, kui silmad kinni panna ja kogu väline müra hetkeks välja lülitada. Kui ei näe loodust, saame me osa sellest lõhnade ja helide kaudu. Aga üldiselt on see ju sama maailm nii nägijatele kui ka pimedatele, meil on samad väärtused, emotsioonid.

Nii nagu kõik noored, unistavad ka puudega inimesed õnnelikust elust, oma ideede teostamisest, nad soovivad olla armastatud, head kaaslased, haritud ja töökad. Etendusel oli näha, kuidas annab jõudu see, kui su kõrval on mõistev inimene. Näidendi kirjutaja Martin Algus on selle lavastusega püüdnud inimeste vahelt mõtteseinu lõhkuda ja kummutada eelarvamusi ja hirme. Tundub, et ta on ka seda saavutanud.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka