Abort on inimõigus. Seksuaal- ja reproduktiivõigusi ei peaks keegi oma kurbusega välja teenima

Õigusteadlane Liiri Oja kirjutab USA ülemkohtu otsuse valguses, et juurdepääs turvalisele ja legaalsele abordile on inimõigus. Millised on abordiga seotud narratiivid? Mida saab otsusega seoses ennustada Euroopa kontekstis ja mida tähendab see USA naistele? Abordi tegemise võimalus ei kao kindlasti USAst täielikult, aga määravaks saab see, millistel ühiskonnagruppidel on raha, vabadust ja mõjuvõimu jõuda kohta, kus teha seda turvaliselt ehk ilma ohuta elule ja tervisele. 

Frustreeriv, aga mitte üllatav otsus

USA ülemkohus tegi 24. juunil otsuse asjas Dobbs vs. Jackson Women’s Health Organization, millega muutis kardinaalselt 1973. aastast kehtinud aborti puudutavat pretsedendiõigust – kuulsat Roe vs. Wade’i otsust, leides erinevalt 1973. aastast, et USA põhiseadusest ei saa tuletada õigust abordile, see pole kaitstud konstitutsioonilise põhiõigusega privaatsusele, eraelu puutumatusele (ingl right to privacy). Kuna Roe otsus polnud aga aastakümnete jooksul viinud föderaalseaduseni, mis kodifitseeriks abordiõiguse, vaid see jäigi pretsedendiõiguse tasandile, on ülemkohtu uue otsuse järgi (taas) iga osariigi otsustada, kuidas aborti reguleerida. Mõne stsenaariumi puhul võib see tähendada, et rohkem kui kolmandikus USA osariikides muutub järgmiste kuude-aastate jooksul raseduse turvaline katkestamine pea võimatuks või endisest veel keerulisemaks. 

Dobbsi otsus on nii seksuaal- ja reproduktiivõiguste, naiste õiguste kui ka laiemalt inimõiguste kaitse kontekstis masendav, ärevakstegev ja kurb lugemine ning sellel on märkimisväärsed õiguslikud tagajärjed. Samas pole otsus üllatav (ja seda mitte seepärast, et otsuse mustand lekkis pea kaks kuud enne otsuse avaldamist), kuigi uudise eestikeelsetest kajastustest võib pigem selline mulje jääda. Nii teadusringkondades laiemalt kui ka USA vabakonnas on tegelikult juba aastaid säärase stsenaariumiga arvestatud, võimalikke ülemkohtu käike ennustatud, potentsiaalseid argumente analüüsitud, vastusamme planeeritud ja astutud. 

Tõsi, analüütiliste ennustuste tegemine on õigusteadlastele tavapärane töö – vaadeldakse ühe või teise kohtu teatud ajaperioodi praktikat ning proovitakse selle põhjal järeldada, kuhu suunda võidakse astuda järgmine samm. Miks on siinkohal sellise eelneva teadmise olemasolu rõhutamine aga ometi väga tähtis? 

Nimelt leian, et see aitab demüstifitseerida inimõiguste kaitset, aitab tasakaalustada neid rohkeid hüüdeid teemal “Appi, kust see nüüd tuli?” ning seeläbi rõhutada, et inimõiguste kaitse töö peab olema pidev ja igapäevane, see koosneb väikestest sammudest just samuti nagu inimõiguste rikkumise “töö”: Dobbsi otsuseni on viinud vastavate huvigruppide ja poliitikute järjepidev lõhkumistöö. Sellisel “tööl” pole alati küljes kõlavat naiste õiguste vastast loosungit, see võib jätta kohati tühise või isegi neutraalse mulje, aga kui tähelepanelikult ja metoodiliselt kuulata-jälgida, siis on võimalik hakata nägema mustreid ning jõuda väga teaduspõhise tuleviku ennustamiseni ja seega teha võimalikult strateegilist ennetustööd, et sellist lõhkumistööd ei saaks vaikselt ja tasapisi, ilma vastureaktsioonita teha. 

Illustratsioon: Liiri Oja

USA abordiõigus: lühike ajalooline vaade

Millised on need ülal viidatud tähelepanekud, mis on lubanud valdkonna ekspertidel 24. juuni otsust suures osas ette näha? 

Enne 1973. aastat ehk Roe vs. Wade’i lahendit oli abordi reguleerimine iga osariigi enda otsustada – enamikus osariikides oli abort kriminaliseeritud (teatud eranditega – nt raseda elu ja tervise kaitseks), neljas osariigis (New Yorgis, Washingtonis, Californias ja Hawaiil) aga lubatud kuni loote eluvõimelisuseni ükskõik, mis põhjusel ja ilma lisapiiranguteta. Roe vs. Wade’i otsusega kinnitas USA ülemkohus aga iga raseda inimese konstitutsioonilist õigust rasedus katkestada ning muutis aborti keelustavad 46 osariigi regulatsioonid konstitutsiooniga vastuolus olevaks. Nii tekkis kõikidel osariikidel kohustus muuta abort legaalseks (kuni loote elujõulisuse piirini). 

Praktikas ei tähendanud ajalooline otsus aga vastupanuta murrangut – abordivastased (poliitilised) jõud asusid kohe tegutsema ning proovisid leida loomingulisi lahendusi, mis järgiks ülemkohtu otsust, aga teeks raseduse katkestamise sisuliselt siiski võimatuks. Algas aastakümneid kestev erinevate barjääride ajastu: kohustuslikud järelemõtlemisajad, väga ranged nõuded kliinikutele, kus aborte saab teha, abikaasade või vanemate nõusolekud jne. 

Nende piirangute ja barjääride kontekstis tegi ülemkohus 1992. aastal veel ühe olulise otsuse (Planned Parenthood vs. Casey), kus kinnitas küll Roe vs. Wade’i püsimajäämist, aga lubas ka teatud piiranguid, kui need ei osutu rasedust katkestada soovivale inimesele “ülemäära koormavaks” (ingl undue burden). “Ülemäära koormava piirangu” test sai edaspidi oluliseks märksõnaks ning abordivastased püüdsid sammhaaval selle piire nihutada. Taas kannatasid eelkõige need, kelle jaoks oli korduvalt kuhugi kaugesse kliinikusse reisimine rahaliselt või ajaliselt võimatu (marginaliseeritud ja haavatavad grupid nagu nt mustanahalised naised). 

2011. aastal, kui vabariiklased saavutasid ülekaalu nii kongressis kui ka paljude osariikide seadusandlikes organites, ujutati nn punased osariigid ja need piirkonnad, kus oli juba niigi probleeme abordi kättesaadavusega, üle erinevate abordivastaste eelnõudega, mille olid visandanud muuhulgas nt abordivastased grupid nagu nt Americans United for Life ja National Right to Life. Need eelnõud sisaldasid veel karmimaid piiranguid. 

Aastate jooksul on muutunud ka USA ülemkohtu koosseis ning suurenenud on kohtu ultrakonservatiivne osa – eelkõige Donald Trumpi ajal nimetatud kolme kohtuniku näol, kelle taunivad vaated Roe vs. Wade’i ja abordi suhtes laiemalt olid teada juba enne ülemkohtu kohtunikeks nimetamist. 

Dobbsi otsus ei tähenda aga, et abordi tegemise võimalus kaob USAst täielikult – seda kindlasti mitte. Küsimus on selles, millistel ühiskonnagruppidel on ja millistel pole raha, vabadust ja mõjuvõimu jõuda kohta (on see siis teine kliinik, osariik või riik), kus teha seda turvaliselt ehk ilma ohuta tervisele või elule. 

Illustratsioon: Liiri Oja

Inimõigustepõhine lähenemine abordile

Juurdepääs turvalisele ja legaalsele abordile on inimõigus. Jah, ei Eesti põhiseadus ega ka tähtsamad inimõiguste kaitse konventsioonid ei maini aborti otsesõnu. Inimõiguste kaitse aga ei vajagi tingimata sellist selgesõnalist keelepõhist viidet. Seksuaal- ja reproduktiivõigused (mille alla õigus abordile kuulub) konstrueeritakse juba tunnustatud inimõiguste kaudu (sellist lähenemist on kinnitanud nii ÜRO juba 1994. aastal kui ka mitu hilisemat inimõigustealast konsensusdokumenti). 

Abordi kättesaamatuks tegemine piirangute või kriminaliseerimisega võib rikkuda õigust elule, õigust tervisele (sh seksuaal- ja reproduktiivtervisele), õigust eraelu puutumatusele, diskrimineerimise keeldu (nt soolise identiteedi põhjal) ja kindlasti ka alaväärse kohtlemise/piinamise keeldu. Seega on iga aborti puudutava regulatsiooni (seaduse, määruse, aga ka nt mõne meditsiinilise juhise) ja rahastusotsuse puhul vajalik inimõiguste kaitse analüüs, mis Eesti kontekstis tähendab toetumist nii põhiseadusele kui ka rahvusvahelisele õigusele. 

Selleks, et õigust abordile poleks rikutud, on vaja riigil tagada, et see oleks päriselt kättesaadav (nt ei ole inimõigustega kooskõlas olukord, kus abordi jaoks peab inimene reisima sadu või tuhandeid kilomeetreid teise riigi otsa) ning ligipääsetav (nt haigla või kliiniku füüsiline ligipääsetavus). Juurdepääsu turvalisele ja legaalsele abordile takistavad muuhulgas piiravad seadused (sh abordi kriminaliseerimine), teenuste kättesaamatus, abordi kõrge hind, abordi tegemisega seotud stigma ja häbitunne, tervishoiutöötajate keeldumine (ingl conscientious objection) ning ebavajalikud nõuded, näiteks kohustuslik järelemõtlemisaeg pärast nõustamist, kohustuslik nõustamine (survestamine), valeinfo jagamine (nt et abort on ohtlik, põhjustab vähki), kolmandate isikute nõusoleku nõudmine (nt naise puhul tema abikaasa ja alaealise puhul tema vanema/esindaja nõusoleku küsimine), samuti meditsiiniliselt ebavajalike protseduuride, analüüside ja uuringute tegemine, mis lükkavad aborti edasi.

Illustratsioon: Liiri Oja

Millised on abordiga seostuvad narratiivid?

Inimõigustepõhine lähenemine abordile tähendab muuhulgas ka seda, et mõtleme, millised on abordiga seostuvad narratiivid.

Ka need, kes kinnitavad, et abort on seotud kehalise autonoomia ja eraelu puutumatuse / inimese iseotsustusõigusega, võivad mõnikord esitada ebakorrektseid väiteid nagu oleks iga abordiotsus raske ning seega ülemäära rõhutada nn süütu kannatuse narratiivi (innocent suffering narrative – termini autoriks on L. M. Kelly). Viimase järgi on abort “aktsepteeritud” väga traagilistes olukordades nagu nt alaealise vägistamine, raske loote arengudefekt soovitud raseduse puhul jne. Inimõigustepõhine lähenemine peaks aga hõlmama kõiki narratiive, ka neid, kus raseduse katkestamine on inimese jaoks lihtne valik, kergendus, millele ei järgne leina ega kurbust. Seksuaal- ja reproduktiivõigusi ei peaks keegi oma kurbuse või kahetsusega n-ö välja teenima. 

Abordivastane võitlus ja “elu toetavad” liikumised on saavutanud midagi võimsat, midagi, mis mõjutab nii seadusandjaid kui ka kohtupraktikat: aborti ei seostata mitte oma keha üle otsustava inimese narratiiviga, vaid rohkem “kaitset vajava lapse” ja “ohtliku/vastutustundetult seksiva/oma soost tulenevat rolli ignoreeriva iseka naise” kujutistega. Sealjuures jätavad abordiõiguse vastased tähelepanuta raseduse ja sünnituse ning hüppavad kohe vanemluse juurde, viidates kiirelt ühiskonnale parema alternatiivina võimalusele “anda sündiv laps lapsendamiseks”. See pole juhuslik retoorika, vaid veel üks killuke sellest narratiivist, kus loote asemel räägitakse justkui elavast juba sündinud süütust lapsest, kes on sattunud iseotsustava naise meelevalda ning keda tuleb ilmtingimata kaitsta.

Mida teha nende inimeste seisukohtadega, kes on abordi tegemise vastu? Ühest küljest on vastus lihtne: kes aborti teha ei soovi, ei peaks seda ka kunagi tegema – ka sunniviisiline abort (pigem rahvusvahelise kriminaalõiguse kontekstist tuttav termin; ingl forced abortion) ning nt sundsteriliseerimine oleksid inimõiguste rikkumised. Teisalt – tulles tagasi ülaltoodud mõtte juurde – tuleb tähelepanelikult jälgida, milliseid samme astuvad need võimupositsioonidel inimesed, poliitilised otsustajad ja huvigrupid, kes pole mitte lihtsalt abordi vastu ning ei teeks seda kunagi, vaid on just nimelt selle vastu, et kõik inimesed nende ümber saaksid vabalt oma keha ja elu üle ise otsustada, st olla inimesed. 

Illustratsioon: Liiri Oja

Mida saaks ennustada Euroopa kontekstis?

ÜRO inimõiguste kaitse süsteem on 2000ndatel korduvalt kinnitanud riikide kohustust tagada igaühe õigus turvalisele ja legaalsele abordile nii konsensusdokumentides kui ka konventsioonide täitmist monitoorivate komiteede seisukohtades. Samas tasub jääda kriitiliseks, kuna kuigi tasapisi võime hakata nägema pikaajalist suundumust, et ka ÜRO tegevuses on palju ebaühtlust: eri allorganisatsioonid ei kasuta samu määratlusi ning endiselt tehakse nn pehmendavaid valikuid, mis tähendab, et seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitsel keskendutakse teemadele (sh keelekasutusele), mis võiks tekitada üle maailma vähem vastureaktsioone.

Euroopa Liidu kontekstis markeerin aasta tagasi vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsiooni seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitse teemal. Kuigi õiguslikult mittesiduvad, on Euroopa Parlamendi resolutsioonidel suunanäitamise roll ning viidatud resolutsioon on esimene omataoline, kus seksuaal- ja reproduktiivtervise küsimused (sh turvaline abort) on formuleeritud otsesõnu inimõiguste küsimustena. 

Surve naiste inimõigustele abordi reguleerimise kaudu pole aga ainult USA-le eriomane fenomen. Lisaks totaalsele abordikeelule Maltal on de facto juurdepääsuga abordile probleeme ka nt Itaalias ja Suurbritannias (vt Põhja-Iirimaa kohta). Veel enam, Euroopa Inimõiguste Kohtusse on pöördunud üle tuhande Poola naise, et võidelda seal 2021. aasta talvel kehtima hakanud varasemast veel karmima abordiseaduse vastu, mis lubab raseduse katkestada üksnes juhul, kui ohus on naise elu või kui rasedus on intsesti või vägistamise tagajärg, sundides seega tuhandeid Poola naisi otsima ebaturvalisi illegaalseid lahendusi oma kodumaal või sõitma lähiriikidesse, et katkestada nii soovitud (ent lootel on raske väärareng) kui ka soovimatuid rasedusi. See, millisele seisukohale Strasbourgis asuv kohus jõuab, millistel kaalutlustel ning kas on põhjust rõõmustada, näitab aeg. Dobbsi sarnast otsust ei tule, kuid väga kriitilist analüüsi oleks ka pigem liiga naiivne loota, kuna senine Euroopa Inimõiguste Kohtu aborti puudutav kohtupraktika on pigem jäänud üsna alalhoidlikuks ning kandnud edasi ülal selgitatud nn süütu kannatuse ärahoidmise narratiivi. 

Artiklis on kasutatud muuhulgas autori doktoritööd ning varasemaid abordi ja seksuaal- ja reproduktiivõiguste teemalisi kirjutisi.

L. Oja, Seksuaal- ja reproduktiivõigused. – Inimõigused. L. Oja, Õiguskantsleri Kantselei 2022.

“Üldse mitte ainult abordist ehk inimõigustel põhinev lähenemine seksuaal- ja reproduktiivtervisele”, M. Abel, L. Oja, Müürileht 1.12.2020.

“Liiri Oja ja Marie Abel: meil kõigil on õigus seksuaal- ja reproduktiivtervisele, see pole luksuskaup”, M. Peegel, Feministeerium 4.09.2020.

L. Oja “Why is a ‘good abortion law’ not enough? The Case of Estonia”, Health and Human Rights Journal, Vol. 19/1. 2017.

L. Oja, A. E. Yamin, “‘Woman’ in the European Human Rights System: How is the Reproductive Rights Jurisprudence of the European Court of Human Rights Constructing Narratives of Women’s Citizenship?”, Columbia Journal of Law and Gender, Vol. 32/1. 2016.