Aprill: koroonasolidaarsus

Illustratsioon: Kadi Estland

Mida tähendab solidaarsus eriolukorras? Kas mõnelt grupilt eeldatakse rohkem kui teiselt? Igatahes tundub juba praegu, et kriisiolukorrast tulenev kulu, koormus ja panus selle lahendamisse jaguneb ühiskonnas väga ebaühtlaselt. 

Umbes 70 protsenti maailma tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande töötajatest on naised. Eestis on osakaal veel suurem, statistikaameti andmetel umbes 87 protsenti. Ehk need on suures osas naised, kes praegu eesliinil rügavad ja kes on kõige rohkem viirusele eksponeeritud. Kes peavad tööd tegema olukorras, kus kaitsevahendeid napib ja stress on ülisuur.

Naised teevad maailmas kodutöid ja hoolitsevad pereliikmete eest umbes kaks ja pool korda rohkem kui mehed. Eestis on üldpilt õige natuke parem, naistel kulub võrreldes meestega ligi kaks korda rohkem aega kodustele töödele. Aga statistikaameti andmetel pühendavad naised neli korda rohkem aega lastega tegelemisele ja kaks korda rohkem aega täiskasvanud pereliikme hooldamisele. Kui isegi tavaolukorras on naistel märgatavalt suurem hooletöökoormus, siis milline on see koormus nüüd, kui koolid ja paljud lasteaiad on kinni ning teiste pereliikmete eest hoolitsemise vajadus on tõenäoliselt suurenenud? 

Kristina Birk-Vellemaa kirjutas artiklis “Tuhat toredat tegevust apokalüpsise ajaks”, et praegune kriis näitab taaskord, kui suure ühiskondliku panuse annavad naised tasustamata hooletöö tegemisega. Kui ebarealistlikud võivad selles valguses olla soovitused stiilis võtta aega iseendale. Ja et üks asi, mida praegusest koroonakriisist õppida võiksime, on see, et hooletöö ei tohi olla vaid naiste töö. Sest kui solidaarselt jaguneb koormus tegelikult, kui see on suuresti nähtamatu?

Sotsiaalne distantseerumine on väga oluline, kuid kaugeltki kõik ei saa seda endale lubada. Kuidas järgida nõuannet inimestest füüsiliselt eemalduda olukorras, kui su töö sisu on teiste inimeste eest hoolitsemine, nagu tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande personali puhul? Kuidas füüsilist distantsi pidada, kui sul on nii sügav puue, et vajad ise isiklikku abi? Või oled eakas ja vajad abi või hoopis liiga noor, et omaette toime tulla? Või kuidas inimestest distantsi hoida olukorras, kui sa ei ela nii suurel pinnal, et iga pereliige saab oma tuppa tõmbuda või aias mõnusalt mütata? Või kui su pereliikmed ei aktsepteeri sind sellisena nagu sa oled ja kuhugi mujale pole ka minna? Kõigil polegi kodu, kuhu varjuda. Kõigil pole kohe kindlasti isiklikku autot, millega liigelda (sest täiesti omaette tase on see, kui testimiselt saadetakse minema inimesed, kes ei saabu sinna autoga).

Küsimusi solidaarsuse kohta on teisigi. Näiteks hiljuti tunnustati päästeinglina ettevõtet, kelle äriidee seisneb selles, et võtab orjapalgaga tööle naisi kaitsemaske tootma, sest “töö on täpsust ja vaeva nõudev, seepärast sobib see eriti naistele, kuna nemad on kannatlikuma meelega”. Lisaks lollakale seksismile tekib küsimus, et kui töö on nii täpsust ja vaeva nõudev, siis miks mitte selle töö eest väärikat palka maksta ja proovida eriolukorda enda äri huvides mitte ära kasutada?

Sarnaseid küsimusi kerkib enne eriolukorra lõppu veel palju. Kes saavad riigi ja kohalike omavalitsuste abi ja kes ei saa? Kas päästetakse jälle panku või toetatakse eraisikuid (ja ei, see ei ole sama asi)? Kas investeeritakse õlitehasesse või haridusse ja teadusesse? Kas osa hooletöökoormusest nihutatakse riigi õlult sujuvalt naiste õlgadele, kes selle eest enam üldse palka ei saa?

Suurtel kriisidel on potentsiaali tuua kaasa suuri kultuurilisi muudatusi. See tähendab nii võimalusi kui ka ohte. Seega on valvsus äärmiselt oluline – tuleb küsida küsimusi, jälgida olukorda ja mitte arvata, et kõik kannatavad täpselt ühtemoodi. Sest suurtel kriisidel on ka kombeks niita haavatavamaid gruppe kõige rohkem.

Eriolukord Feministeeriumis

#sosadtoday

Eriolukord on ka Feministeeriumi tööd natuke mõjutanud. Üritused on pandud pausile, kontorikaktus on üksildane ja podcast’id on ära jäänud. Ülejäänu asjus toimetame aga nagu tavaliselt. Peamiselt murrame pead selle üle, kas meie lugejad (ja meie ise) tahaksime rohkem lugeda koroonast – või vastupidi, ükskõik millest, peaasi, et see koroonast ei oleks. Et oleks vähemalt üks koht, väike roosa mull, kus ei peaks sellest midagi kuulma. Oleme maandunud kuskile vahepeale. Ehk sinna, et feministlik perspektiiv kriisile ja riikide reaktsioonidele on vajalik, aga sama vajalik on see, et igasugune muu mõttearendus seisma ei jääks. 

Meie kontor on suletud, aga oleme avatud sinu ettepanekutele kontaktivabadeks kohtumisteks. Ehk on nüüd õige aeg alustada ammuigatsetud raamatuklubiga? Või tahad teiste feministidega virtuaalse teetassi taga muliseda? Kirjuta meile aadressile nele@feministeerium.ee ja mõtleme koos edasi. Meie rõõmuks otsustas Tallinn Feminist Reading Group veebiüleselt kohtuda. Nii et kui soovid teiste feministidega pandeemia eetiliste ja spirituaalsete aspektide üle arutada, siis liitu Zoomis 11.04 kell 15. Vestlus toimub inglise keeles. Lugemismaterjali ja lisainfo leiad siit.

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Juuli: puhkus

Puhkamine on vajalik. Igal inimesel on vaja puhata ajuväsimusest, füüsilisest väsimusest, infoküllusest, tarbimisühiskonna valikute paljususest (mis ei tähenda, et need…

Mai: visiooniigatsus

Hirm haigestumise ees on asendunud hirmuga tuleviku ees. Kuidas me sellest välja tuleme ja kuidas hakkab välja nägema koroonaga koos…