Kõik artiklid

Veebruar toob kaasa maiuspalu nii kinodes kui ka näitusesaalides. Feministeerium on välja valinud oma viis lemmikut, et kultuurijanusel oleks lihtsam aega sisustada.

Kas ajad muutuvad? 1980. aastatel tähendas ahistamine seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad.

Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).

Kutsusime lugejaid jagama seiku oma feministiks kujunemise ajaloost. Saada oma kuni 500-sõnaline lugu meiliaadressile feministiks@feministeerium.ee.

Nagu igal teisel naisel, on minulgi ammendamatu varasalv lugusid, kuidas mind nooremas põlves ahistati. Siia alla käivad sobimatud puudutused, verbaalsed nilbused, seksuaalse alatooniga ähvardused ja mis kõik veel.

Triin Toomesaar kirjutab, et naiste marss pole meeste vastu. Naiste marss on ühe unistuse poolt! Ja sinna on oodatud ka Isamaa esindajad.

Kristi Saare kirjutab, et Eesti on uhke selle üle, et oleme digitaalselt hästi arenenud riik ja küsib miks ei võiks me olla ka sotsiaalselt arenenud riik?

Nullkulu blogija Maryliis Teinfeldt kirjutab, miks naiste marss ka kliimamuutuste vastu astub. Lühidalt kokkuvõttes siis ei saa keskkonnaprobleeme isoleerida sotsiaalsest õiglusest.

Igasugune poliitika on kõigepealt võitlus avaliku ruumi eest. Võitlus selle eest, kelle huvid ja mured üleüldse kuuluvad „turuplatsil“ arutamisele ja kelle omad jäävad pelgalt „eraasjaks“.

Kuidas mõjutab toksilisus meie keha ja emotsioone?

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Seda, mida ma arvan lastest, uuriti mu eestikeelses kollektiivis minult alles viiendal aastal, olgugi et kolleegidega on meil lähedased ja mõnusad suhted ning oma plaanidest ja soovidest räägime me sageli.