Kes palvetavad EKRE ikke eest?

EKRE juhtide sõnul palvetatakse, et nad valitsusse saaks. Aga kes kõige rohkem palvetavad ja miks?

Ajalootunnis õppisime, mis oli mongoli-tatari ike. Käsil on 21. sajand, mitte 13. sajand, ent invasiooni hirmus elame endiselt, olgu tegu füüsilise sissetungiohuga Idast või mingil kujul ideoloogilise invasioonina Läänest. Populistid on selle tuules kommunikatsioonistrateegiaid ja valimisprogramme üles ehitanud. Koguni 99 671 valimisõiguslikku kodanikku otsustas tänavustel Riigikogu valimistel valida end esindama selliseid retoorilisi võtteid kuldvarana kasutavad paremäärmuslased.

Täna hoiame kollektiivselt hinge kinni Eesti konservatiivide unistuste koalitsiooni ehk EKRE ikke ees, millega tähistatakse Keskerakonna koalitsiooniläbirääkimisi EKRE ja Isamaaga. Selles koalitsioonis on väärtusteemadel oodata paremäärset aktsenti, ent mitte ainult. Konservatiivide koalitsioonist johtuva paremäärmuslaste peavoolustumise kõrval eksisteerib ka täiesti reaalne äärmuskatoliiklike hallide kardinalide pukki saamise oht. Niisuguse seltskonna laienev mandaat lobitegevuses võib panna löögi alla väärtusprogrammid Eestis, aga ka kodanikuühiskonna tegevuse, rahastuse, prioriteedid. Eeskätt võib see aga seada piirangud tavaliste eesti inimeste elule, võimalustele ja heaolule.

Meedias on märgata, et SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) eestvedajad juubeldavad EKRE IKE koalitsiooni moodustumist jälgides, olles uudistest sammu võrra ees ja aimates seoses EKRE valitsusse liikumisega endale suuremat juriidilist ja sümboolset mandaati. Erinevalt neist valmistab paljudele inimestele muret ja tuska perspektiiv, et senised jõupingutused ja saavutused inimõiguste kaitse vallas kuuluvad äärmuslaste valitsusse liikumisega vähendamisele või lausa nullimisele. See ei puuduta ainult kooseluseadust, vaid meie riigi laiemalt väärtusrakurssi ja oodatavat järsku nihet avalikus sõnaruumis suletud-tsenseeritud väärtusruumi poole.

Kiriku ja riigi lahusus ohus

SAPTKi flirt EKREga viimase käputäie aastate jooksul on ilmne. Oma doktoriväitekirjas “The semiotic construction of identities in hypermedia environments” eesti paremäärmuslaste võrgusuhtlust uurinud Tartu ülikooli kultuurikommunikatsiooni nooremteadur Mari-Liis Madisson tõi välja, et portaalid Objektiiv.ee ja Uued Uudised on ühe erakonnaga seotud. Objektiiv.ee portaalis leiab otsingumootorisse “EKRE” sisestades läbivalt just selle partei mainekujundusnurga, milles seatakse küsitavuse alla ja naeruvääristatakse kriitikat EKRE tegevuse ja poliitilise kuuluvuse aadressil. Positiivse kajastuse tendentsi on märgata ka Isamaa puhul.

Viimane näide ilmus alles äsja, 13.03.2019 libaloona pseudoautori Kenny Pajuotsast-Potsatas sulest ilmestamaks, et SAPTK ei võta tõsiselt EKRE paremäärmuslikkust ega siiraid muresõnumeid, mis nende koalitsiooni liikumise kohta Jüri Ratasele on kirjaaktsioonis saadetud. Ehkki SAPTK on väitnud, et ühisosa EKREga on juhuslik, siis näiteid vastupidisest on hulk: novembris 2015 andis SAPTK just EKRE fraktsioonile üle ligi 6500 inimese pöördumised kooseluseaduse vastu, EKRE juhi Mart Helme sõnavõtud on aastaid leidnud regulaarselt positiivset kajastust Objektiiv.ee-s, SAPTK on nimetanud Helmet enda eelistatud kandidaadiks Riigikogu valimistel kevadel 2015, vahetult enne tänavusi valimisi saatis SAPTK inimestele kodudesse voldiku, mis heitis halba valgust teistele parteidele peale EKRE ja Isamaa. Voldiku tagasisaatnute vahel loositi reis kahele Rooma. Mõlema partei valimissaaki märgiti 07.03.2019 ilmunud artiklis “Objektiivi mõjuvõim kasvab” enda jaoks kui võitu. Reaktsioonilised liikumised vajavad poliitilist egiidi ja siinkohal on see koostööpartnerlus strateegiline, mitte juhuslik.

Seda arvesse võttes võib EKRE tuua endaga valitsusse kaasa äärmuskatoliiklaste agenda ja mõju, millega seoses võime märgata religiooni kui argumenti seadusandluses: väärtuspõhiselt (loe: usulistest veendumustest tulenevalt) püütakse lauale tagasi tuua aborditeema, samadel kaalutlustel võib pikapeale eeldada riikliku seksuaalhariduse kvaliteedi halvenemist ja kvantiteedi vähenemist, õpikud võidakse vaadatakse selle pilguga üle, et seal puuduks viide LGBT perede tunnustamisele ning ebaproportsionaalset rahastust võivad hakata saama vaid kristlikule tuumikpere ideaalile vastavad ja paljulapselisust kultiveerivad programmid ja liikumised.

Huvitavam ja keerulisem on olukord (soolise) vägivalla ennetusega. EKRE selgelt vastandus Istanbuli konventsioonile selles sisalduva nn sooideoloogia kaardile mängides (sõna on SAPTKilt laenatud), ent samas andis naiste varjupaikade liidule 100 000 eurot katuseraha. Viimane on muu hulgas demoniseerinud põgenikke kui Eestile üle jõu käivaid perevägivallatsejaid (nt arvamuses riigikogu õiguskomisjonile). Õnneks ei arva kõik naiste tugikeskused täpselt sama. Muide, partei on panustanud ka arenguabisse naiste suunal, mäletame kõik kitse nimega EKRE, mille said kingiks Ghana lesknaised. Raha jagamine abivajajatele on tore, ent kui selle vaikiv tingimus on see, et teatud ebasobivad teemad on välistatud või kõverpeeglis, tekitab see küsimusi ja tasalülitamise mulje.

Kõlab äärmiselt musta stsenaariumina, et vaba sõna kängub ja liigume tsenseeritud Ida-Euroopa mõjusfääri. Ent paremäärmusliku aktsendiga valitsuse uut retoorikat ja diskursust tunnevad omal nahal kõik, kes ei sobi ega mahutu mingil põhjusel uude, konservatiivide ja äärmuslaste kokku lepitud normaalsusse. SAPTK ongi järjepidevalt Objektiiv.ee-s välja toonud neile ebasobivate vabaühendustega seotud isikuid nimeliselt, näiteks koolitus- või muust aktiivsest tegevusest uudiseid koostades. Kommentaariumides niisuguseid inimesi häbimärgistatakse, ent isiklike ründavate sõnumite, kommentaaride, tülitamiste ja vaenukõne eest, milleks portaali lugejaskond ja ka EKRE trollide armee võimeline on, keegi vastutust ei võta.

Niisugustele tendentsidele riikliku rohelise tule andmine tooks endaga kaasa kodanikuühiskonna kangestumist ja kängumist. Vähemustega tegelevad vabaühendused, näiteks rände-, võrdõiguslikkuse, soo- ja seksuaalvähemuste jt valdades, muutuvad ettevaatlikuks, tõmbuvad koomale, suurenevad pinged ja vähenevad veelgi rahastusvõimalused. Meie queer kogukond Eestis ei peaks tundma pidevat hirmu, häbi ja kaaluma migreerumist nagu EKRE poliitikud oma senise retoorika ja poliitiliste jõuvõtetega saavutada paistavad üritavat. Kooseluseaduse rakendusaktid ei saa jääda vastu võtmata, ka ei tohiks selle asemele hoopiski mingit kehvemat versiooni pakkuda, sest meie inimesed vajavad kooseluseadust, see debatt ja hääletus on juba olnud, ning inimõigused ei saa olla poliitilise maitse ega hetketuulte küsimus. Kooseluseadus ei võtnud kelleltki midagi, vaid annab selle, mis oli enne puudu.

Olen kindel, et need ca 100 000 häält, mis EKRE valimistelt sai, ei olnud tegelikkuses mõeldud imporditud kirikutiiva lobi toomiseks riigiaparatuuri. Valimistelt saadud häältesaagi tagamaade näol on siiski tegemist inimeste muude murede, hirmude, majandussüsteemi puuduste, aga ka manipuleeritud infovoo koostoimega. Inimesed ei vali kõik ühtedel ja samadel põhjustel, ent kahjuks ei aita valeinfo põhjal antud hääl kedagi. EKRE IKE koalitsioonis suhtutaks ignorantselt, skeptiliselt ja üleolevalt ka globaalsetesse probleemidesse nagu kliimamuutus. EKRE ja Isamaa positsioon rändeküsimus on olnud samuti selge.

Prantsusmaa Manif pour tous rahvademonstratsioon. SAPTK kasutas sarnaseid loosungeid ja visuaale kooseluseaduse vastastes rahvakogunemistes. Foto: ANFAD, Flickr CC

Poola äärmuslaste agenda EKRE kaudu valitsusse?

Väljavaade, et äärmuskatoliiklased saavad EKRE kaudu Eesti riigipuldi juurde, on igast küljest problemaatiline. Eesti Ekspress avalikustas aastavahetuse paiku ja Eesti Päevaleht augustis 2017, et SAPTKi rahastust, prioriteete ja teemavalikut on mõjutanud Poola Skarga Ühing, mille liige istub SAPTKi juhatuses. See pole isegi varjatud agenda, seltskond tegeleb avalikult äärmusparempoolse kristliku lobiga. Kuigi SAPTK presenteeris end kooseluseaduse vastaste protestide käigus aastaid tagasi pelgalt “mures kodanikena”, on nad ajapikku ja sammhaaval oma religioosset nägu hakanud julgemini ilmutama. Oluline on märkida, et see nägu pole pelgalt religioosne, vaid äärmuspoliitilise agendaga ja ultrakatoliiklik. Neil on Paavsti ja roomakatoliku kiriku peavooluga ses mõttes vähe pistmist.

Nendega seotud autorite ja kaasaelajate sulest toodetud artiklites sisalduv laetud terminoloogia ja fabritseeritud sisuga mõisted nagu “kultuurisõda”, “sooideoloogia”, “soo teisiti sisustamine”, “traditsiooniliste soorollide hägustamine” jmt on kõik erineva taustaga, ent hoiavad alal teatud ideoloogilist järjepidevust, millest kokku moodustub Objektiiv.ee portaali sisu üks põhifookusi. See fookus on kokku lepitud väljaspool Eestit. Teisisõnu, teemad, mida see portaal tõstatab, ei ole kohaliku elu murekohad, vaid imporditud sisu mujalt, mille ajamine on ajajaile kasulik. See on irooniline, sest globalismi ja kõige võõramaise sisseveos tavatsevad nad süüdistada kõiki teisi.

Objektiiv.ee paistab olevat spetsialiseerunud nn sooideoloogia (gender ideology) alase sisu tootmisele, eriti torkas see termin silma nende igapäevaste postituste pealkirjades ja sisus alates varasügisest 2018. Nn sooideoloogia on kontseptsioon, mis hakkas 2010ndatel levima katoliiklike satelliitorganisatsioonide ja kodanikeliikumiste kaudu. Selle mõistega pannakse ühte patta LGBT kooselu küsimused, naiste õigused, perevägivalla vastu võitlemise (eriti aktuaalne Istanbuli konventsiooni raames), abordiõiguse, akadeemiliste soouuringute eriala jpm. Probleem on selles, et see mõiste on tahtlikult sisustatud eksitavalt, ühendades omavahel teemasid ja valdkondi, mille demoniseerimine võib ohustada inimõiguste kultuuri ja ligipääsetavust inimõiguste haridusele ning õhutada vaenu gruppide suhtes nagu LGBT aktivistid, feministid, soouuringute õppekava tudengid, õppejõud jt.

Teiseks, nn sooideoloogia diskursus on levinud praeguseks Balkanist, Ida- ja Kesk-Euroopani, Lõuna-Ameerikast Venemaani ja seda kasutatakse juriidiliste muudatuste elluviimiseks, näiteks Istanbuli konventsiooni ratifitseerimata jätmisel põhjendusega, et see propageerib sooideoloogiat (näiteks Bulgaarias), soouuringute õppekavade rahastuse ära võtmist (Kesk-Euroopa Ülikooli näide, mis oli sunnitud Viini kolima), abordiõiguse piiramist (Poolas), samuti vastavaid tendentse, mis illiberaalse demokraatia läbiviimiseks on poliitilise ankru ette rakendanud mõiste gender, kuna seda on lihtne demoniseerida. Näiteks 2010ndatest alates hakkasid üle Euroopa toimuma identse sümboolikaga rahvademonstratsioonid (Demo für alle, Manif pour tous jne), mis seisid vastu samadele nn sooideoloogia pähe esitletud teemadele. Nende demonstratsioonide sümboolika on alati sama ning SAPTK, kes portaali Objektiiv lõi, kasutas neid loosungeid ja visuaale kooseluseaduse vastastes rahvakogunemistes.

Kelle agenda see siis kõik on? Ilmselt on õigem küsimus, mitte kes, vaid mis ja miks. Eespool kirjeldatud ilminguid võib näha osana paradigmamuutusest, millega seatakse küsimärgi alla konsensus inimõiguste universaalsuse kohta ning püütakse selle asemel peavoolustada äärmuskonservatiivset maailmapilti, milles piirid äärmusluse ja rahvuslikkuse vahel on hoomamatud. Poliitilisi osapooli, kodanikuliikumisi, rahvusvahelisi võrgustikke, valitsusväliseid ja valitsuskoalitsioone jpt, kes ses vallas tegutsevad, on üle maailma palju.

Niisuguste jõudude liikumine suurema mõjuvõimu poole, mida nad kahtlemata ihalevad ja mida EKRE IKE võib võimaldada, seab aga löögi alla Eesti kui ilmaliku riigi, liiati võib see mõjuda halvavalt kodanikuühiskonnale, inimeste igapäevaelule ja võimalustele, inimõiguste kaitsele, kodaniku- ja seksuaalharidusele, aga ka katkestada olemasolevaid ja tulevasi avaliku rahastusega väärtusprogramme. Musta stsenaariumi ära hoidmiseks on piisav, kui EKRE IKE koalitsiooni ei moodustata, sest eelnimetatud teemad pole marginaalsed maitseküsimused ega ka usuküsimused. Riik ja kirik peavad olema lahus ka reaalsuses.