Kellele meie kehad kuuluvad?

Foto: Gaelle Marcel, CC

Millised peaksid olema inimeste vabadused ja piirangud enda keha üle otsustamisel? Selle küsimuse tõstatamine on vajalik, ent Eestis toimuva debati teravik tundub olevat suunatud minevikku, mitte tulevikku.

EKRE asjatundmatu valimislubadus kaotada abortide riiklik rahastus on tekitanud avalikkuses ägeda reaktsiooni: vastulöögi on andnud nii naistearstid, võrdõiguslased kui lihtsalt liberaalse maailmavaate kandjad. Ent abordi taastõstmine ühiskondliku debati keskmesse on omamoodi vähikäik, sest tegelikult on abortide arv Eestis juba aastaid jõudsalt kahanenud, mis ju ongi meie ühine eesmärk. Seda aga tänu teaduspõhisele tegevusele ja teavitustööle, mitte emotsioonidega manipuleerimisele ja paanika õhutamisele.

Kehalise enesemääramise teemasid on teisigi

Samal ajal, kui Eesti ühiskond on sunnitud naasma juba läbi arutatud ja üsna hea lahenduse leidnud probleemide juurde, ootavad järjekorras paljud sarnased eetilis-filosoofilised arutelud inimelu, -olemuse ja -keha üle. Näiteks on tänuväärselt tõstatatud eutanaasia ja abistatud enesetapu küsimus. Poliitikute vastus on olnud: „arutame seda asja“. Erakondade ettevaatlikkus seisukoha kujundamises niivõrd tundlikul teemal on küll ajuti mõistetav, ent samas silmakirjalik, sest erakonnad ja Riigikogu saal on samuti kohad ühiskondlikuks debatiks. Kusjuures väga olulised kohad, sest seadusandlus nende institutsioonide kaudu käibki. Pealegi ei ole eutanaasia Eesti inimeste jaoks sugugi täiesti uudne kontseptsioon. Erinevad poolt- ja vastuargumendid on ajakirjanduse vahendusel juba esitatud – millal on teema piisavalt küps, et erakonnad initsiatiivi haaraksid?

Väärika ja humaanse elust lahkumise kõrval peaksime parandama ja täitma seaduslüngad veel ka teatud reproduktiiv- ja seksuaalõiguste asjus, mille puudumine piirab niisamuti inimeste vabadust enda keha ja elu üle otsustada. Kas sookorrigeerimisega seotud meditsiinilised protseduurid peaks olema haigekassast rahastatud? Kuidas peaks riik reguleerima surrogaat- ehk asendusemadust, kuidas steriliseerimist ja vasektoomiat? Praegu kehtivad seadused ei ole sündinud viljakas koostöös nendega, keda küsimused kõige enam puudutavad, mistõttu ei ole asjassepuutuvate inimeste õigused parimal viisil kaitstud.

Maailmas tuline debatt, Eestis täielik vaikus

Tühimik haigutab sealgi, kus peaks aset leidma sisuline ja hoogne arutelu tulevikutehnoloogia üle, mis hakkavad juba varsti meie elusid määratus ulatuses vormima. CRISPR/Cas9 geenimuutmistehnika, transhumanism ja võimendatud inimesed – teemad, millest räägivad üle maailma bioeetikud, teadlased ja filosoofid ning mis leiavad üha enam kajastust avaliku elu tegelaste, ajakirjanike ja poliitikute sõnavõttudes.

Tulevik koputab uksele, aga meie keeldume teda sisse laskmast. Isegi ei küsi, kes seal on ja mis ta soovib. Aga sisse tuleb ta nii või naa ja parem oleks selleks kohtumiseks valmis olla. Praegu veel paraku ei ole.

Võtkem näiteks revolutsiooniline CRISPR/Cas9 geenimuutmistehnika, mis võimaldab hõlpsalt elusorganismide geene muuta ja vahetada, toimides lihtsustatult justkui copy-paste tööriist. Võrreldes teiste sarnaste tehnoloogiliste vahenditega on sellel võrratult rohkem potentsiaali – CRISPR on eelkäijatest kiirem, täpsem ja odavam. Need eelised võimaldavad CRISPR-i praktiseerida ka amatöörteadlastel ja isegi tavainimestel. Niisiis pakub CRISPR olulisi võimalusi inimelu parendamisel, ent on ka tõsiseks ohuks – ei ole kellegi huvides, et mõni „visionäär“ koduste vahenditega Mary Shelly „Frankensteini“ reaalsuseks teeb. Seetõttu on CRISPR-i mõistlik reguleerimine ja järelevalvemehhanismide loomine ülioluline, et kasutada ära tehnoloogia hüvesid, aga samas minimeerides võimalikku kahju.

Tähelepanu tuleb suunata homsesse

Kuid ka CRISPR kui vahend geneetiliste haiguste ravis tõstatab hulgaliselt eetilisi küsimusi, millele peame üheskoos vastused leidma. Kui vähktõve või lihasdüstroofiat tekitavate geenide „väljalülitamine“ tundub enamusele igati aktsepteeritav, siis kuidas käituda kääbuskasvuga? Suur osa kääbuskasvu inimestest ei pea end kuidagiviisi haigeks, vaid lihtsalt teistsuguseks. Ning mida arvata pikaealisuse, intelligentsuse või välimuse edendamisest geenimuutmistehnika abil? Mõned teadlased on väitnud, et esimene kvaasisurematu inimene sünnib 21. sajandil, kui juba ei ole sündinud. Kvaasisurematus tähendab, et vanus enam hauda ei vii, kirvehoop küll.

Küsimusi on palju, need on keerulised, mitmetahulised ja nõuavad suurt tähelepanu. Veelgi enam, nad võivad inimkonna viia inimloomuse ja -eksistentsi täieliku ümberhindamiseni. Kuidas ja mis alustel me enda kehade üle otsustame, on hoopis uutmoodi raamistatud. Suunates oma vaimujõudu probleemidesse nagu abortide arvu vähendamine, kus ühiskondlik kokkulepe on juba saavutatud ja spetsialistid vastavalt ka tegutsevad, jääme tagurlikult aktuaalsete arutelude perifeeriasse. Ei tasu loota, et sündiv konservatiivsemaiguline koalitsioon teemade tõstatamise enda kanda võtab – seda peavad tegema ajakirjandus, kodanikuliikumised, teadlased ja kõik asjaga vähegi kursis olijad.

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka