Eesti riik, lase mul ise oma keha ja tuleviku üle otsustada!

Minu ja sotsiaalministeeriumi kirjavahetus sel kevadel.

„Tere! Olen kursis praeguste steriliseerimisnõuetega, mis kehtivad 1998. aastast peale. Leidsin aga Postimehe artikli aastast 2014, kus räägitakse seaduse menetlemisest alates 2010. aastast ja steriliseerimise ea alla toomisest. Kuhu on selle seadusega jõutud ning kas tõesti saavad lähitulevikus nooremad kui 35-aastased steriliseerimise läbida?“

„Tere! Hetkeseisuga võin kinnitada, et meil ei ole plaanis steriliseerimise tingimusi muuta ja me ei ole viimastel aastatel ka osapooltega sellekohaseid tõsiseid arupidamisi läbi viinud.“

 Pettumus.

Ma olen juba algkoolist saadik teadnud, et ma ei soovi lapsi saada. Ma ei ole saanud kuskilt väliseid mõjutusi ega tegelikult ei tea ma isiklikult (ega ka kaudselt, tuntud inimeste hulgast) kedagi, kes lapsi mitte soovides tahab, või on juba lasknud, ennast steriliseerida. 

Ma ei ole lapsi nähes kunagi mõistnud tavapärast suhtumist „issand, tahaks juba endale ka“. Mõeldes laste saamisele ja kasvatamisele, kerkivad mul pigem pähe mõtted magamata öödest, suurtest finantsilisest väljaminekust, endale vajaliku aja vähenemisest, stressist ja tohutust vastutusest luua siia ellu iseseisvalt hakkama saav vastutustundlik inimene.

Minu tulevikuvisioonidesse ei ole kordagi mahtunud plaan luua pere ja kasvatada lapsi (küll aga abielluda mulle sobiva kaaslasega) – see ei ole mu prioriteet ja ma ei näe, et see ka võiks muutuda. Vastupidi, ma olen juba väiksest saadik teadnud, et kavatsen suures osas pühendada oma elu loomade aitamisele ja keskkonna parendamisele ning see tahe kehtib siiani. 

Eestis saab (võttes arvesse vaid vanust) end lasta steriliseerida siis, kui oled üle 35 aasta vana. Teistes riikides, nagu näiteks Soome, on selleks vanuseks 30, Lätis, Rootsis, Norras 25, USAs 21 ja Kanadas saab protseduuri teha kohe täisealiseks saades ehk 18-aastaselt.

Olen olukorras, kus tänapäevased rasestumisvastased vahendid ei hoia piisavalt mu tervist (ega ole ka üldiselt keskkonnasõbralikud) ning samas ei saa ma ka püsivat lahendust valida, mis lõpetaks mu pideva mure – jääda soovimatult rasedaks.

Samuti olen olukorras, kus lapse mitte sünnitada soovimist peetakse ebakindlaks ja -küpseks otsuseks, mille üle muudetakse tulevikus meelt, kusjuures lapse soovimise puhul ei ütle keegi: „Eks sa kunagi mõtled ümber“.

Inimestel on vaba võimalus täiskasvanuikka jõudes langetada „eluaegne“ otsus lasta end tätoveerida või teha iluoperatsioone, kuid mina pean ootama Eestis veel 10 aastat, et teha isiklike huvide vaatenurgast protseduur, mis kindlustab mulle soovitud tuleviku ja muretu oleviku, mida olen juba kaalunud alates täisealiseks saades.

Miks pannakse 23 aastat tagasi loodud seadusega paika Y- ja Z-põlvkonna naiste õigused? 

Foto: Mihaly Koles, Unsplash

Tänaval ringi käies on märgata kampaaniat: „Laps on pereootel“. Kevade seisuga on Eestis umbes 800 last, kes ei ela oma sünnivanematega koos ja kes ootavad endale uut peret. Neile kaheksasajale lapsele on jagatud elus rasked kaardid, mille tulemusel neil ei õnnestu oma algsete vanematega elada. Seda olukorda saaks ennetada kasvõi nende inimeste arvelt, kes ei taha järglasi saada, kuid on nad siiski mingil põhjusel saanud. Praeguse seadusega peavad esimesed ootama kas konkreetse vanuse saabumist või täitma muid nõudeid (millest üks on kolme lapse olemasolu), et kindlustada endale vabastus soovimatutest üllatustest (ja sellele järgnevatest kohustustest).

Minu soov jääb minu tahtmiseks ja vaadates suuremat pilti, jääb hirm Eesti iibe negatiivse seisu pärast minu jaoks tähtsuselt alati alla planeedi tervise allakäigust, mille peamisteks põhjusteks on suurenev inimkond, liigne tarbimine arenenud ühiskondades ja ressursside ebavõrdne jaotus.

Ja oletame, et peakski juhtuma see stsenaarium, mida praeguse steriliseerimisseadusega soovitakse ära hoida: ma avastan, et ma siiski tahaksin pärast kirurgilist sekkumist emaks saada. Olen läbi mõelnud, et sel ebatõenäolisel juhul saaksin ma seda rolli täita lapsendades, surrogaatluse või in vitro viljastamise kaudu. Olen need variandid läbi käinud küll vaid mõtteharjutuse tasemel, sest tunnen ennast piisavalt ja tean, et steriliseerimine ei oleks otsus, mille ma kergekäeliselt langetaks.

Ma tahaksin, et meie salliv ühiskond hakkaks vaatama ka lapsi mitte soovivaid naisi (ja mehi!) normaalsena. Et minusugustel ei ole midagi viga, vaid meie soovid ja prioriteedid on mujal sellest, kuhu traditsiooniline maailmavaade on seni on võimaldanud vaadata. Et me ei ole tänamatud, kui me ei soovi ise lapsevanema rolli võtta ega soovi sama kogemust, mis meie vanematel. Et meie eesmärgid ja kohustused, aga ka rõõmud ja naudingud on mujal.

Samuti tahaksin ma, et naised, kes te tõsimeeli ei soovi last saada, ei annaks järgi ootuspärasusele, mis teie perekonnast või kultuuriruumist tuleneb. Meil kõigil on õigus elada ja luua oma elu autentselt, endale rõõmu ja rahu tooval viisi, kooskõlas oma sisemiste soovide, väärtuste ja arusaamadega.

Seega palun, Eesti riik, lase mul ise oma keha (ja tuleviku) üle otsustada!