Empaatia ja solidaarsus naiste valikutes

Hoiatus! Järgnev kirjutis ei sisalda kindlaid vastuseid ja juhtnööre. Nagu enamikes elu aspektides ja sotsiaalsetes liikumistes, on ka feminismis võimatu asjades üheselt kokku leppida või saada kõik esindajad ühe vihmavarju alla.

Aga räägime empaatiast ja solidaarsusest, ehk kaastundevõimest ja koostöövalmidusest, õlatundest. Kuigi feminismi nähakse sageli kui võitlevat sotsiaalset liikumist, on empaatial feminismis oluline roll. Ka rassiliste või vähemuste liikumised on sageli võitluslike ilmingutega, kuid idee võrdsusest on olemuselt siiski empaatiline mõte.

Hiljuti esitas feminist Anita Sarkeesian (vt Feminist Frequency) ühes arutelupaneelis mõtte, mille ta ka ise tunnistas vastuoluliseks. Ometi pidas ta seda piisavalt oluliseks, et üks feminist hoolimata ebamugavustundest korra enda sisse vaataks ja selle sisekaemusliku kogemuse läbi elaks. Mõtted, mis ta välja käis, on parafraseerituna järgmised.

Kas iga valik, mille naine teeb (pealtnäha) iseseisvalt, on automaatselt feministlik? Kui palju me saame üldse rääkida naise „isiklikust“ valikust? Kas ei või olla nii, et paljud valikud, mida tajume iseseisvatena, on tegelikult mõjutatud meie suuresti patriarhaalsest keskkonnast? Ükski inimene, mees või naine, ei ole ju tegelikult lõpuni vaba teiste inimeste, ühiskonna ja ümbritseva mõjust. Kas poleks eetiliselt õige, kui naine teeks oma valikuid mõeldes mitte ainult enda, vaid kogu naissoo kasule? Ainult sedasi saame rääkida feministlikest valikutest, sest need arvestavad enama kui indiviidi heaolu, rahulduse või vajadustega. Liberaalne feminism, mida kõneleja nimetas choice feminism’iks (valikute feminism), ülistab individuaalsust, totaalset iseseisvust ning täielikku kontrolli oma valikute üle, sealjuures ka vastutust ainult iseendaga juhtuva suhtes, mitte vastutust selle üle, kuidas valik kedagi teist mõjutab.

Mina või meie?

Sellise mõttearenduse vastuolu on selgesti näha. Kas pole naine juba niigi ühiskonna poolt ootustega koormatud, et sinna kuhja mahuks veel pidev valvelolek teiste naiste suhtes? Ja üldse, kuidas saab eeldada, et olen sõltumatu, kui igat mu liigutust jälgib mingi Big Sister-tüüpi mentaalne sisemine valvekoer, kes pidevalt meelde tuletab: „Tee seda teiste naiste heaks!“ Jutt käib neist naistest, kes suures osas kas ei oska hinnata minu pingutust, on liiga hõivatud oma senise eluga, et minu saavutustest inspiratsiooni saada (või minu läbikukkumistes enda läbikukkumist näha), või on lihtsalt liiga rumalad, et üldse mingit võrdsust ja edu tahta. Kui ma pole oma tegemistes täielikult vaba, olgu mu valikuks muuta maailma  või minna klubisse pidutsema, siis kas me saame üldse rääkida kõikehõlmavast feminismist, mis peaks oma tiiva alla mahutama kõik naised? Ka need, kes teevad tüüpilisele feministile erinevaid valikuid?

Sarkeesian aga pani oma lühikeses jutus kuulaja mõtlema sellest, kui palju me üldse oma valikuid ise teeme. Inimese kui mõtleva ja analüüsiva olendi jaoks on mõte, et miski pole tema kontrolli all ning et keegi teine suunab tema mõistust, äärmiselt ebamugav.

Salakavalad mõjutajad

Unustage korraks feminism ja mõelge sellele, kuidas reklaamist on saanud psühholoogiateaduse eraldi osa. Kui läheme poodi, on terve kauplus üles ehitatud selliselt, et me sealt võimalikult palju ostaksime. Ning see, et ma täna ostsin ainult seda, mida tõepoolest enne poodi sisenemist plaanisin, ei tähenda sugugi, et reklaam mulle ei mõjunud. Samamoodi töötavad telereklaamid. Keegi ei taha tunnistada, et temas peituvad alateadvus ja instinktid, millele reklaamid lihtsalt mängivad. Inimene usub, et kui ta ta kõiki neid asju kohe jooksma ei ostnud, on ta järelikult puutumatu. Ent reklaami mõju on pikaaegne ja hoopis salakavalam kui „OSTA MEIE TOODET JA ANNA RAHA!“. Ometi arvavad inimesed, et just nii lihtne see ongi, ja patsutavad end õlale, et „mina küll nii loll ei ole“. (Paraku on kõige kergemad reklaami ohvrid sageli just need, kes selle mõju puuduses enda suhtes enim veendunud on.) Katsuge vaid rääkida alkoholireklaami mõjust kellegagi, kes igal õhtul õllekese libistab, ja sein on ees veel enne, kui esimene lause lõpeb.

Ühiskond laiemalt mõjutab meid sama salakavalalt. Sisekaemusliku olendina on inimene veendunud, et oma valikuid teeb ta ikka omaenda veendumuste kohaselt. Olgu vahemärkusena öeldud, et ka siinkirjutaja tunneb ebamugavust mõeldes, et paljud tema valikud on vaid näiliselt mõjutatud tema enda sõltumatusest. Aga selle ebamugavusega ei tohiks paaniliselt võidelda. Pigem tasuks seda endas süvitsi analüüsida. See tuleks omaks võtta. Sest see muudab meid targemaks, tugevamaks ning maailma suhtes tähelepanelikumaks. Kõige raskem on kahelda endas ja omaenda veendumustes. Aga selles on sageli just enim vaja kahelda, et saaksime kahelda ühiskonnas meie ümber.

Anita Sarkeesian. Pilt:  SJWiki “Sarkeesian“

Empaatia aitab

Olles eelnevalt Sarkeesiani tsiteerides „mõned suled puhevile ajanud“, kuid loodetavasti ennekõike siiski mõtlema pannud, kirjutaksin empaatiast. Selle idee feminismi kontekstis on see, et feminism kui olemuselt jõustav ja kaastundlik mõtteviis peaks seadma eesmärgiks naiste olukorra edendamise indiviidi tasandil. Naine, kes on pääsenud patriarhaalse ühiskonna reegleid järgides kõrgemale positsioonile, ei ole selle järgi empaatiline ega solidaarne feminist. Sest kui ta on sinna jõudnud teiste naiste arvelt või naiste jõustamist ignoreerides, ei ole ta aidanud kaasa naiste, vaid ainult iseenda arengule. Nagu ütles Audre Lorde: “Valitseja tööriistad ei lammuta eales maha tema maja. Nad võivad meid ajutiselt lasta võita teda tema enda mängus, kuid ei aita meil iialgi tuua endaga kaasa tõelist muutust.” ¹

Hea näide on prostitutsioon, olemuselt patriarhaal-kapitalistlik äri. Aeg-ajalt kuulen ikka, et kusagil on paar sekstöötajat, kes on väga rahul ja kontrollivad oma äri ise. Sellistel puhkudel mõtlen alati, et tegu on siiski süsteemiga, mis on loodud patriarhaalse ja kauboikapitalistliku ühiskonna reeglite, vajaduste ja suhtumise põhjal. Kelle reeglite järgi mäng tegelikult sügavamal tasemel käib? Ärme unusta, et patriarhaadi mängus pole mehed ja naised mitte vastasvõistkonnad, naised on selles mängus palliks.

Kui uskuda empaatilisse feminismi, siis on tõeline võit mitte isiklik edu, vaid isikliku edu kaudu ka teiste abistamine, otseselt või kaudselt. Piisab sellest, kui räägime oma edust viisil, mis annab mõista, et seda võivad saavutada ka teised. Jah, empaatia on sageli keeruline emotsioon ning teistele mõtlemine on väsitav. Sageli ehk ei tahagi solidaarne olla. Aga empaatilise feminismi eesmärk on enesest suurem.

Kas see on nüüd üleskutse kõigil „headeks“ hakata? Ei, see on üleskutse mõtlemiseks ja enese avamiseks empaatiale. Empaatilisel feminismil on palju vigu, kitsaskohti ja olemuselt on see nii idealistlik, et on tegelikult lausa naiivne. Selline üleskutse oleks meie katkises maailmas, kus suuresti valitseb „mina enne“ mentaliteet, täielik hullus. Aga ühiskonna arenguks, naiste jõustamiseks ning lõppude lõpuks ka indiviidi isiklikuks enesearendamiseks, on empaatiast ja solidaarsusest, enesesse vaatamisest ning seeläbi teistega arvestamisest rohkem kasu kui karmist individuaalsusest.

¹ Originaalne tsitaat: “For the master’s tools will never dismantle the master’s house. They may allow us to temporarily beat him at his own game, but they will never enable us to bring about genuine change.“