F-sõna 14 aastat hiljem
Septembri esimesel nädalal avati Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis feministliku kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi (1982–2017) seni suurim ülevaatenäitus „Kuidas ära tunda lesbit?“. Avaprogrammi osana toimus 6. septembril vestlusring „F-sõna: 14 aastat hiljem“, mis tõi kokku Ladyfesti (2011–2018) korraldamisega seotud inimesed. Oma kogemustest ja feminismiga suhestumisest rääkisid esimese Ladyfesti korraldajad, tollal – peale rahvusvaheliselt tuntud kunstniku Mare Tralla – peamiselt tudengid, kellest on saanud muusikateadlane, kirjanik ja muusik Brigitta Davidjants, vegan- ja kväärfeministist aktivist Dagmar Kase, kvääriuurija ja keeleteadlane Aet Kuusik ning kirjandusteadlane ja ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross. Vestlust juhtis näituse kuraator Piret Karro-Arrak, üles kirjutas Aet Kuusik. Artikkel on avaldatud Sirbis, siinsele versioonile on lisatud kunstiteadlase Katrin Kivimaa kommentaar publikust.
Piret Karro-Arrak: Ladyfest oli feministlik festival, mis toimus 2011–2018 ja selle algatajate ja esimeste korraldajate seas olite teie ja Anna-Stina Treumund. Palun meenutage, mida te sellest vestlusringist mäletate ja kus te olite oma feministliku tegevuse või identiteedi teekonnal. Tollane vestlus oli ajendatud mõttest, et kuidas rääkida feminismist sõbraga, kes sellest midagi ei tea.
Aet Kuusik: Mingeid detaile või vestluse sisu ei mäleta, aga 2011. aastal olin oma feministlikul teel kindlasti väga alguses. Me olime Anna-Stina Treumundiga käinud umbes aasta tagasi Berliini Ladyfestil, millest me Tallinna Ladyfesti jaoks saime palju mõtteid, olin ka üht-teist muidugi lugenud ja osalesin lugemisgrupis. Mäletan, et kõik korraga oli väga huvitav, aga samal ajal tuli ennast täieliku algajana tundes kohe võtta eksperdi roll, justkui peaksin kursis olema kõigi diskussioonidega, huvituma teemadest nagu naiste esindatus parteipoliitikas või feministlik linnaruum ja kõigest muust. See oli parasjagu ebameeldiv üllatus.
Mäletan lihtsalt hästi suurt rõõmu sellest ajast, et ma olen enda ümber leidnud inimesed, kelle jaoks on fookuses samad probleemid, samad teemad.
Mare Tralla: Anna-Stina kutsus mind, sest olin feminismiga varem tegelenud. Olin sel ajal palju Eestis, elasin muidu Londonis. Mul oli hea meel, et noored tegid Ladyfesti – nad olid nii innustunud. Mind võeti vanema õe figuurina kampa, rääkisin ilmselt 1990ndatest. Olin täies imetluses ja mõtlesin, et pean seal olemas olema teie jaoks. Siiamaani tahan kummardada, et olete seda asja ajanud.
Brigitta Davidjants: Mäletan iseenda tundeid ja elevust väga selgelt. Ma olin enne hästi palju lugenud teaduskirjandust ja teadsin, et Eestis on olnud ka mingi feministliku kunsti laine, millega ma ise võrdlemisi kunstikauge inimesena eriti ei suhestunud. Ja ma mäletan lihtsalt hästi suurt rõõmu sellest ajast, et ma olen enda ümber leidnud inimesed, kelle jaoks on fookuses samad probleemid, samad teemad.
Kaader 206. aasta Ladyfest Tallinna promovideost. Paremal on Anna-Stina Treumund
Johanna Ross: Olin hästi raamatufeminist ja elevandiluutorni-inimene, olen seda siiani. Ladyfestile kutsuti mind väikest kirjandusõhtut korraldama, mind erutasid ennekõike ilukirjandusliku kujutuse küsimused ja olin pigem üllatunud, et kas see siis peab ka ühiskonda puutuma või kas ma pean tõesti ka inimestega rääkima. Aga sai räägitud.
2011 paistis, et skandaalist saab liikumine.
Dagmar Kase: Ma olin ka enne feministliku mõttega kokku puutunud, mh olnud külalisuurija Helsingi ülikooli naisuurimuskeskuses Kristiina instituudis (Kristiina-instituutti), käinud feministlikel teaduskonverentsidel ja korraldanud rahvusvahelist projekti „Feministid tulevad kell kolm“. Ladyfesti juures kõnetas mind kodanikuaktiivsus. 2010. aastal olin feminist, aga sain aru, et see on liiga lai termin – seda on vaja kitsendada. Praegu olen vegan- ja kväärfeminist, sest väga oluline on need feminismisuunad ühendada.
Tralla: Võrdluses üheksakümnendatega, kui tegime Est-Femi – see ei olnud ainult kunstinäitus, vaid palju erinevaid asju, millest eriti pole räägitud. Kui 1995. aastal Hasso Krull ütles ja me kõik nägime, et feminism on eestlase jaoks skandaal, siis 2011 paistis, et skandaalist saab liikumine.
Plakati kujundas Aleks Tenusaar
Karro-Arrak: Tolleaegse vestlusringi alaküsimus oli, et kuidas me räägime feminismist oma sõbrale, kes sellest midagi ei tea. Näitust tutvustades olen maininud kväärfeminismi ajakirjanikele ja lootnud, et keegi küsib, mis see kväär on, aga keegi pole küsinud – kõik justkui noogutavad, et jaa-jaa, kväärfeministid. See sõna on kõrvu kostnud. Kui te võrdlete viimase 15 aasta arenguid, siis kuidas te seletaksite oma sõbrale, kes ei tea, mis on feminism?
Kuusik: Olen sõna „kväär“ vastuvõttu LGBT kogukonnas akadeemiliselt uurinud. Sellest mõeldakse väga mitmekülgselt, ilmselt mõtlevad feministid ja laiemad ühiskonnagrupid sellest samuti erinevalt, aga ehk teisel viisil. Olen feminismi küsimuste juurde jõudnud eelkõige kvääriteooria ja kvääriaktivismi kaudu ja köitev aspekt on minu jaoks olnud see, et subjekti ei saa täpselt määratleda, see tuleb ise läbi mõelda ja selle määratlematusega hakkama saada. Sõna „kväär“ ja selle algimpulss on olnud ka väike provokatsioon, nii et loomulikult on inimesed selle sõna üles korjanud.
Tralla: No ma arvan, et see on ka erinevus, ütleme, et selle kaudu saab teha mingi eristuse. Viimsel ajal on Suurbritannias, kus ma elan, feminism muutunud seoses sooküsimustega mõnevõrra negatiivseks terminiks ja kväärfeminismi mõistega saad selgelt öelda, et sa oled feminist, kes on erinevuste suhtes tolerantne. See f-sõna on palju keerulisem, kui esmalt paistab.
Ross: Pean ausalt ütlema, et esimese Ladyfesti ajal ei olnud feminism minu jaoks ennekõike kväärfeminism. Olen suurte normikalduvustega, armastan piire ja kaste ning mul on raske mittekonventsionaalsusega kohaneda. Praeguseks on kväär liikunud feminismi mõiste keskmesse, samas kui 15 aastat tagasi see nii polnud – kuigi võib-olla olin lihtsalt ise selle suhtes pime.
Ladyfest Tallinna logo, mille Jaana Davidjants disainis 2011. aastal
Kuusik: Meile ehk sellele seltskonnale oli see keskne, aga see ei tähenda, et see kusagil mujal nii oli või ka praegu on. Ladyfestil ja Feministeeriumil on suur panus selles, et neid asju mitte lahutada ja kasvatada koos teadmist, et feminism hõlmab ka laiemaid küsimusi – seotust sooga või võimuküsimusega kui ühiskonna organiseerimise viisiga. Sugu ei ole asi iseeneses, sugu ei ole lahus teistest võimukategooriatest. Praegu oleks mina mittebinaarse inimesena ilmselt ka vastu sellisele festivali nimele nagu Ladyfest, aga neid diskussioone me siis ei pidanud. Feminism on mõistena huvitav just selle pärast, et ta justkui hõlmab ja lükkab tagasi korraga.
Ross: Eesti kirjandusmaailmas võib praegu näha suurt feministlikku lainet, kuigi tegevus käib ennekõike naiskirjanduse sildi all. Eelmisel aastal loodi Eesti Naiskirjanduse Selts, hakati välja andma naiskirjanduse auhinda, üldse on pildil rohkem naissoost kirjanikke kui 2011. aastal. Ei ole enam seda sõpra, kellele tuleks selgitada, kes on feminist, vaid küsimus on selles, missugune feminist – täpselt nagu Dagmar ütles.
Eesti kirjandusmaailmas võib praegu näha suurt feministlikku lainet, kuigi tegevus käib ennekõike naiskirjanduse sildi all.
Kase: Sõpradele feminismi üldjuhul selgitama ei pea, aga aeg-ajalt tuleb viidata, et lisaks peavoolufeminismile on teisi feminisme ja [kuidas] nad kõik suhestuvad omavahel. Aga minu jaoks mittetavapäraste seltskondade puhul täheldan, et feminismi peetakse endiselt skandaalseks liikumiseks, äärmuslikuks ja (üli)radikaalseks.
Tralla: No tegelikult pidin eile just ühele Eesti sõbrale seletama, mis see feminism on. See oli päris valus, mul tuli kiiresti lühidalt selgitada, et kui üks naine teeb teisele naisele halba, siis selles ei ole süüdi feminism. Et kellegi individuaalne solidaarsuse puudus ei ole feminismi või feministide süü. Et feminism tähendab ikkagi midagi muud ja mängus on eelkõige sugudevahelised võimusuhted.
2011. aasta vestlusring “F-sõna”. Festival toimus projektiruumis Märtz Olevimäe tänaval
Kuusik: Ajakirjanduses on feminism ikkagi paraja peksukoti rollis. Kui vaadata suuri tekstikorpuse andmeid, siis on feminismi-sõna pigem negatiivselt seostatud. Muidugi leidub häid intervjuusid ja persoonilugusid, aga suurtes mustrites positiivset seost näha ei ole. Teisest küljest, kui vaadata sõnast kaugemale, on näha ka võrdsust toetavate ideede ja hoiakute levikut. Inimesed tarbivad massiliselt sotsiaalmeediat, Netflixi ja teistel platvormidel näidatavat, mida me ise ei jõua jälgidagi. Olen ise ka andnud ülikoolis kursust „Keel, sugu ja seksuaalsus“ ja tõepoolest on noortel populaarsed teadmised LGBT teemadest ja feminismist olemas.
Ajakirjanduses on feminism ikkagi paraja peksukoti rollis.
Karro-Arrak: Siin on nüüd kõlanud nii see, et feminism ei ole enam skandaal kui ka see, et on.
Kuusik: Need kaks saavad korraga kehtida. Näiteks nimetatakse Suurbritanniat kvääriuurijate seas naljatamisi TERFi saareks – transsoolisi inimesi välistava radikaalfeminismi (Trans-Exclusionary Radical Feminism, TERF-island) tõttu. Seal tegutsevad teatud grupid feminismi sildi all transõiguste vastu – see on hästi rahastatud liikumine tuntud inimeste toel. Sellist sorti feministe on ka Eestis, aga neil ei ole nii suurt kõlapinda, sest just selline Ladyfesti võimendatud kväärfeministlik väärtusraam on tugev – transfoobiat kasutades feminislikku agendat ajada ei ole asi, mis hästi vastu võetaks.
Karro-Arrak: Kas saaks kiire ülevaate Suurbritannia asjade seisust?
Tralla: Suurbritannias andis transinimeste õiguste laiendamise plaan Šotimaal tõuke transõiguste vastaste liikumiseks, mis propageerib bioloogilist determinismi. 2025. aasta kevadel kinnitas ülemkohus sünnil määratud soo käsitlust, kitsendades transinimeste õigusi. J. K. Rowling on olnud nende kampaaniate suur rahastaja. See on laiem patriarhaalse maailmapildi võit, mis mõjutab kõigi inimeste enesemääramisvabadust.
Karro-Arrak: Mis seis on praegu Eestis? Transõigused on ju feministliku liikumise osa? Kui me mõtleme 1990ndatest, siis nähti feminismi pigem monoliitsete „meeste“ ja „naiste“ sotsiaalse positsiooni ja võimu teemana.
Kuusik: Feminismi intellektuaalne tuum on see, et sugu ja soorollid on ühiskondlikult konstrueeritud ja ühiskonnast mõjutatud. Feminismi sildi all rääkida, et sind defineerib bioloogia või institutsioonid või kes iganes, selles on ilmne vastuolu. Eestis on erinevaid feministe eri fookustega. Mind huvitab viimasel ajal üha vähem, kas keegi kasutab sõna „feminism“ enda kirjeldamisel või mitte, oluline on mõttemaailm ja hoiakute kogum. Transõigustega tegelevate inimeste aktiiv peab feministlikke väärtusi kindlasti tähtsaks. Aga muidugi on näha ka silotornistumist, arusaama, et kusagil on eraldi LGBT õigused ja eraldi naiste õigused ja need oleksid justkui olemuslikult mingid eri asjad, mille omavaheline puutumus on väike. Ladyfesti mõte oli see probleemistik kokku tuua, sugu on siin justkui ühenduspunkt, kus ühiskondliku ebavõrdsuse küsimuste teemal edasi minna, edasi mõelda.
Eestis on erinevaid feministe eri fookustega.
Kase: Ladyfesti raames korraldasime ka transteemalisi üritusi transinimeste juhtimisel.
Tralla: Tuleb ka aru saada, et feminismi raames ei räägi me meestest naiste vastu või vastupidi. Me räägime naiste ja vähemuste esile tõstmisest ja patriarhaalse ühiskonna ja selle väärtuste vastu seismisest.
Karro-Arrak: Ladyfesti korraldati seitse aastat, mis on iseseisva noore Eesti vabariigi mõõdus pikk aeg. Mida tooksite välja Ladyfesti pärandina? Mis vilju me noppida saame?
2011. aasta Ladyfesti avamise performance’i tegi Mare Tralla
Tralla: Feministeerium.
Ross: Virginia Woolfi Facebooki grupp, mis nüüd elab küll mingit täiesti meeletut elu. Mulle meeldib jälgida, kuidas seal tulevad kokku feminismi eri servad nagu emaduse mütopoetiseerimine ja tugev lastevabaduse liin. Ka igasugu muud teemad satuvad seal huvitavasse kontrasti.
Karro-Arrak: Viimase 14 aasta jooksul üks feministlik verstapost on tõesti olnud Woolfi grupp ning selle tõus ja langus. See loodi 2010. aastal lugemisgrupi kohtumiste kokku leppimiseks ja tekstide vahetamiseks, nüüdseks on see kasvanud Facebooki arutelukohaks üle 11 000 liikmega, mis on ju üks protsent rahvastikust. 2017. aasta oli minu jaoks grupi hiilgeaeg – olulisi teemasid arutati avalikult, koostati petitsioone ja kirju. Pärast seda kui mõned Postimehe ja teiste väljaannete ajakirjanikud hakkasid grupi vestlusi laiatarbemeediasse kiskuma, algas suur liikmete juurdevool, kuid feministlik ühisosa kadus. Tänaseks on see pigem üldine vaidlusfoorum, feministlikuks ma seda ei pea.
Davidjants: Retrospektiivis paistab mulle, et tol ajal võis kapist välja tulles heterotest sõpru lihtsasti kaotada. Tänapäeval on ühiskond siiski avatum – samast soost lastega abielupaaride peale ei pilgu eriti vist enam kellegi silm. Ma näen siin ka pisut Ladyfesti pärandit, sest näiteks mu tudengid teavad, mis on Ladyfest ja nende jaoks on see ajaloo osa, mitte justkui alles eilne päev nagu mulle.
Kuusik: Raske öelda, mis on millega seotud. Et seda teada, tuleks asja lähemalt uurida. Aga igasugu üritusi on juurde tekkinud, just täna on Tartus näiteks vastupanupäev, Ajuokse Avangaar, seda üritust teevad kindlasti inimesed, kellele kvääri ega feminismi mõisted pole võõrad. Kui vahepeal jäi mulje, et üks kamp teeb ja ootus oli ka selline, et seesama poolsurnuks töötanud kamp võiks muudkui edasi töötada, siis nüüdseks on üritusi ja algatusi juurde tekkinud. Ladyfesti seost ma välja tuua ei oska – mõjusid on inimestel mitmeid, need ei ole ka tingimata kohapealt, inimesed reisivad, neid mõjutab meedia, ühismeedia jne.
Tralla: Minu meelest te ikkagi viskasite kivi vette ja nüüd lähevad lained muudkui suuremaks.
Kase: Nüüdseks on ühiskondlikku passiivsust vähem. Usun, et aktiivsus paraneb veelgi ja ühiskonna mitmesugustele probleemidele reageeritakse järjest enam. Ladyfest oli üks meie reageerimisviisidest.
Ladyfest oli üks meie reageerimisviisidest.
Ross: Mina tean kodanikuaktivismist vähem, kipun rohkem kinni jääma institutsioonidesse. Kohati näen küll lausa 150 aasta tagust mehhanismi: feministliku sõnumiga tulevad need, kes on käinud välismaal õppimas. Oma valdkonnast tulevad meelde kirjandusteadlane Eret Talviste ning kirjanik ja lavastaja Sveta Grigorjeva, kes käiski õieti koreograafiat õppimas. Tema ongi üks väga nähtav feminist, andis ka hiljuti välja raamatu, mida nimetas manifestlikult „Eesti esimeseks feministlikuks kriitikakogumikuks“ („Kliitor on anarhist“, Suur Rida 2024).
Kuusik: Kui veel Tartust rääkida, siis tõstan esile Värsket Rõhku. Sealsed kirjutajad ei suhestu heteronormatiivse patriarhaalse maailmaga muul moel kui seda kritiseerides, ühtlasi loovad nad täiesti uut reaalsust.
Karro-Arrak: Milliseid suuri väljakutseid te näete?
Davidjants: Olen palju mõelnud ühiskonna muutumisele 15 aasta jooksul. Kui ma õpetan muusikaakadeemias ja käin koolinoori koolitamas, siis näen, et teatakse rohkem, saadakse rohkem aru. 15 aastat tagasi pidin LGBTQ kohta iga tähe lahti seletama, aga nüüd juba 10. klassi õpilased räägivad mulle ise, mis on aproprotsioon ja kehapositiivsus. Mõisteid teatakse paremini, kuigi teisalt näeme poiste hulgas suuremat radikaliseerumist. Oleme astunud suure sammu edasi nii heas kui ka halvas mõttes. Kõige suurem probleem ongi vast see, et me näeme ühelt poolt lahedaid noori inimesi – ja teisalt tohutut tagasilööki. Veebis on ülimalt koordineeritud misogüünialaine, kus kõik elemendid teineteist võimendavad. See on tulevase feministliku liikumise suurim väljakutse: kuidas need kaks poolt kokku saada. Ma mõtlen, kuidas on tüdrukutel suhelda nende poistega, kes ainult Andrew Tate’i jälgivad.
Kõige suurem probleem ongi vast see, et me näeme ühelt poolt lahedaid noori inimesi – ja teisalt tohutut tagasilööki.
Karro-Arrak: Kas sellel on ajalooline pretsedent? Küsitlused näitavad, et tüdrukud on kõvasti liberaalsemad kui poisid, kes toetavad misogüünset radikaliseerumist.
Davidjants: Kahtlustan, et see, mida võimaldab veebistumine, on meie elus sellisel kujul esmakordne. Võime sellest mõelda kujuteldavate kogukondade jätkuna, aga sellises mastaabis ei ole ideed kunagi levida saanud.
Tralla: Kolmekümnendaid vaadates, kuidas fašism kasvas ja liberaalsem maailm muutus polariseeritud ja jõhkraks – seal on paralleel, vaid meediumid on teised. Probleem on, et kõik on oma mullis. Näen suure väljakutsena ka tehisaru. See on kallutatud, sest see õpib misogüünsetest andmetest. Kui meie, pigem vasakpoolsemad inimesed, ei luba sellel Facebookis oma tekste kasutada, aga rassistlikud sõnumid antakse tehisarule edasi, õpib see ainult selle põhjal. Tasub rohkem mõelda, kas me tahtmatult negatiivse teenet sellega ei tee, kui masin teist poolt ei näegi.
Kuusik: Need diskursused tõepoolest lahjenevad ja tugevnevad korraga. Väga negatiivsena näen Euroopas üha tugevnenud soolise võrdõiguslikkuse vastast (ingl antigender) liikumist, mille rahastus on hooga suurenenud. Eestis, kus religioonil on võrdlemisi väike kõlapind, kasutatakse nn mureliku kodaniku strateegiat, mille kaudu soolise võrdsuse ja LGBT õiguste edusammudele vastu seista proovitakse. Mäletan, et umbes 2016. aastal suhtusin ühe oma Eestis elava Hispaania sõbra hoiatusse abordiõiguse kohta kummastusega, aga nüüdseks on see Eestis korduvalt teemaks tulnud, just teemapüstitust, kas abordiõigust ei tuleks mitte piirata, on järjepidevalt normaliseeritud. Õigused on pidev töö.
Karro-Arrak: Kui tänane intervjuu oleks 2040. aastal uurimismaterjaliks, kuidas võtaksime kokku 2010ndate ja 2020ndate esimese poole suuremad saavutused või verstapostid? Kooseluseadus, abieluvõrdsus, Woolfi grupi tegevus, 2018. aasta 104 kiri Tiit Ojasoo vastu, seksuaalse nõusoleku seaduse eelnõu, palgalõhe vähenemine, naissoost president ja peaminister.
Davidjants: Muusikauurijana näen, et feministlikud ideed jõuavad popmuusikasse. See muutus algas alternatiivskeenedelt, aga on jõudnud nüüd peavoolu. Popmuusika on tohutult tugev – ega muidu raudse eesriide taga ei kardetud selle levikut. Sealt jõuavad sõnumid suurte massideni.
Kase: Ruumi on saanud erinevad teemad – suutmissurve, vanussurve, millest 10–15 aastat tagasi ei räägitud. Loodan, et neist räägitakse edasi ja ka need teemad, millest räägitakse vähe või mis on vaiba all, saavad ruumi ja tähelepanu.
Tralla: 1995. aastal võis su ülemus keset Vabaduse väljakut su seeliku alla piiluda ja mitte kedagi ei häirinud selline käitumine. Nüüd enam nii käituda ei saaks.
Ross: Minu jaoks on hästi raske öelda, mis on muutunud ühiskonnas ja mis on muutunud minus endas, kas või näiteks see, et mida lased ülemusel teha ja mida mitte. Üks selge areng on siiski ka siin vestluses korduvalt välja tulnud binaarsuste lagunemine. Näiteks eile ostsin taaskasutuskeskusest selle praegugi seljas oleva särgi, millel on kiri „Ma olen naine“, stangel rippus see särgi kõrval, millel oli kiri „Cute“ [ee nunnu]. Need kuulusid minu jaoks ühte žanri, aga siis mõtlesin – ei-ei, see on midagi muud. Olen nüüd mitu päeva mõelnud, et mida minu särk võiks teistele öelda, see võib olla näiteks midagi sarnast pronoomenite teavitamisega. Loodan, et 2040. aasta uurijal on huvitav mõelda, mida see särk 2025. aastal tähendas.
Katrin Kivimaa (kommentaar publikust): Olen Mare Tralla põlvkonna võitluskaaslane. Kõik need sümboolsed, juriidilised ja kultuurilised edasiminekud, mis siin üles loetleti, näitavad, et me ei ole kunagi sellises kohas olnud. 1994–1995 oli Eestis naisi, kes oleksid nõus ennast feministiks nimetama, võib-olla 5–10. Naljatledes võiks öelda, et me ei saanud üksteisega tülli minna, sest me ei saanud seda endale lubada.
Tollal seisnes feministlik aktivism valdavalt üksikisikute tegevuses, kes kasutasid oma tööalaseid kanaleid (eelkõige meedia, akadeemia, kultuur) feministlike küsimuste lauale toomiseks. Nüüd, 30 aastat hiljem on feministlikule maailmavaatele selle eri vormides tekkinud tunduvalt laiem kõlapind. Selle tulemus on erinevad fraktsioonid, kes vaidlevad oma fookuste pärast. Aga kas me tahame kontrollida, milline feminist keegi on? Pigem tahame ju, et selle poliitilise liikumise ühine sõnum oleks kohal – see, mis sai alguse võitlusest naiste õiguste eest ja laienes edasi ka teiste marginaliseeritud gruppide õiguste eest seismiseks. See on platvorm, millega enamus meist saab nõus olla. Need verstapostid nagu abieluvõrdsus või noore põlvkonna teistsugune mõtteviis soolise võrdsuse küsimustes on fantastilised. Aga me ei saa oma arenguteel ette rutata, need asjad toimuvad oma tempos. Ja õigus on neil, kes ütlevad, et Eesti areng ei ole mõjutatud ainult Eestist – oleme nii globaalse meediaruumi kui ka euroopaliku kultuuriruumi osa. Seni kuni see olukord püsib ja ei toimu suuri poliitilisi katastroofe, olen mina väga positiivselt meelestatud.
Aga mul on küll üks pragmaatiline murekoht. Olen pikka aega kunstiakadeemias õppejõuna töötanud. Puutun seal kokku kultuurivaldkonna noortega, kes on reeglina liberaalsete hoiakutega ning soolise võrdõiguslikkuse ja vähemuste õiguste osas üsna teadlikud. Aga ometi kuulen ma sageli noori inimesi ütlemas: “Ma ei lähe valima, sest pole kellegi vahel valida.” See on see koht, kus tuleks otsustavalt saada aru, et iga hääl valimistel loeb. Valimine on oluline! Tuleb valida kasvõi kehvade ja väga halbade valikute vahel – see on pragmaatika. Kohe-kohe on KOVi valimised. See, kas mingis piirkonnas saab võimu nt EKRE või keegi muu, on väga määrav, see mõjutab meid kõiki, ka noori. Noored räägivad üksteisele, et nad ei vali, ja annavad õiguse kaasa rääkida ise ära. Tuletan meelde, et ajaloos on selle eest, et naised saaksid valida, vähemalt üks naine surnud. Ärge andke seda õigust käest ära.
