Feministeeriumi lemmikartiklid aastast 2017

Heidame pilgu artiklitele, mis mullu kõige rohkem lugejaid kogusid.

Jaanuaris tutvusime samast soost vanemate perede ja nende igapäevamuredega: “Vahime isaga kimbatust tundes üksteisele otsa. Sest kahe lihtsa luiskega – no ütleme isegi, et lihtsalt ütlemata jätmisega – olen rääkinud end nii nurka kui üldse võimalik. Aga noh, parem hilja kui mitte üldse: “Ei, tema on teise emaga. Mul on kodus samast soost elukaaslane, naine, noh. Ja tema siin on laste isa. Vannis käisin ka laste emaga. Ja allergik on tema.” “Ahsoo… No see seletab nii mõndagi. Näiteks kuidas te vanni ära mahtusite,” vastab arst.”

Veebruaris lükkasid doktorid Abel ja Lippus ümber papilloomviirusega seotud müüte: “Emotsionaalselt laetud lood HPV-vaktsiini kasutamisel tekkinud rasketest kõrvaltoimetest on meedias ringelnud aastaid, kuid need väited pärinevad üksikjuhtumitest, kus mingi haigus on küll tekkinud pärast vaktsineerimist, kuid seos põhjuse ja tagajärje vahel on jäänud tõendamata. Samamoodi võiks väita, et HPV-vaktsiin põhjustab hilisemas elus hallipäisust. Säärased lood on paljude jaoks oma traagilisuses kuivast teadusartiklist põnevam lugemine, mis kulutulena jagamiste ja meeldimiste kaudu suhtlusmeedias levivad, kuid alati tasub suhtuda allikasse kriitiliselt. Pahatihti on tegu väljamõeldud lugudega, üksikjuhtudega või hoopistükkis religioossete organisatsioonide või alternatiivravipreparaate müüvate ettevõtete rahastatud reklaamiga.”

Foto: PAHO. HPV Vaccination in Sao Paulo Brazil March 2014. Flickr CC.

Märtsis lugesime Mirtel Pohla sõnu Eesti Ekspressi peatoimetajale pärast seda, kui ajaleht kirjedas teda näitlejana, kes “kütkestab endiselt eestlasi oma ihu, ilu, hääle ja karismaga”:

“Selles valguses muutuvad Eesti Ekspressi artiklid soolisest võrdsest kohtlemisest, üleüldisest inimeste võrdsest kohtlemisest, õiglusest, palgalõhest, (kodu)vägivallast, koolikiusamisest, üleüldisest kiusamisest lihtsalt silmakirjalikuks. Jättes kõrvale ka kõik minu erialast tegemist puudutavad detailid, on see käsitlus äärmiselt seksistlik ja alandav. Eesti Ekspressi viimane „Bääd“ rubriik kasutab sõna „bulvariportaal“ ajakirjanduse kohta, mis mõnitab siinsete diplomaatide välimust. Antud artiklis on aga Eesti Ekspress astunud ise bulvariportaali tasemele. ”

Aprillis arutles Jaana Davidjants polüamooria mõiste kuritarvitamise teemal: “Kui eelmainitud võtmesõnu laias laastus ei jälgita, muutub asi problemaatiliseks. Ja kui varasem kokkulepe polüamoorse suhte asjus puudub, siis pole sa mitte polüamooriat praktiseeriv inimene, vaid tavaline petja. Hallimasse tsooni jääb olukord, kus üks osapool tuleb asjaga kaasa, sest ei taha partnerit kaotada, aga on vähemalt asjast teadlik. Ent ausast mängust on asi selgi juhul kaugel. Ja kui asja on kaasatud alaealised, kes ei ole veel piisavalt küpsed tegema otsuseid, pole võrdsusest enam mingit juttu.”

Aprillis kirjeldas ka Gea Kangilaski, kuidas kuulis telesaadet külastades hämmastavaid tõdesid: “Naised olla alalhoidlikumad, naised ei taha võtta riske, naistel on lapsed (—) ja hoolduskohustus. Laste saamine ja hooldamine ja selleks evolutsiooniliselt välja kujunenud teistsugune loomus, nii “sügavalt bioloogiliselt determineeritud”, olla põhjuseks, miks vajavad naised/tüdrukud ka meestest/poistest erinevat, seda loomust arvesse võtvat õpetamist ja kasvatamist. Naised ise valivad paremini toime tulevad mehed, neil meestel olla ka rohkem lapsi. (Üksikemadest ja meestevalikuga alt läinud naistest saates eriti ei räägitud, kuigi soovi ilmselt nii mõnelgi oli. Ei räägitud ka naistest, kes end meeste kaudu üldse ei teostagi). Väga palju asju ütlesid mehed selles saates naiste kohta, sh ka seda, et naised on kõiges paremad, „las siis mehel olla see üks asi“ (parem palk, Jürgen Ligi. Taas!).”

Naiste käed tõusid. Foto: ekraanitõmmised saatest

Mais mõtiskles Brigitta Davidjants, miks asetub lastevaenamine ühte ritta teiste vaenamistega: “Kui keegi ütleb, et “mulle ei meeldi lapsed”, siis kõlab see minu kõrvus umbes samamoodi nagu öelda, et “mulle ei meeldi pensionärid”. Selline ütlus röövib lastelt absoluutselt igasuguse individuaalsuse, isiksuse, ning taandab nad stereotüübiks – üldistuseks ja eelarvamuseks, mida laiendatakse kõigile ühe sotsiaalse rühma esindajatele. Päris elus on lapsed juba maast madalast kõige erinevamad. Mõni tundub sünnist saati äge tüüp, teine täiesti talumatu isiksus. Kolmanda kohta korrigeerid jooksvalt arvamust ja otsustad, et ta on ikkagi lahe, ja neljanda puhul mõtled ümber, et on alles jobu. Nagu täiskasvanutegagi.”

Juuni alul leinasime Anna-Stina Treumundi: “She is Art, I am Academia, both shifting and balancing between small and capital As. Serious representatives of our fields – or at least aspiring to be – and caricatures of ourselves at the same time, blown out of all proportion. We speak in separate tongues, light years apart. Twisting, turning, touching, almost, but not quite. She sends me photos, I send her texts. She is puzzling, obscure, intimate, fragmentary, elusive. I am self-explanatory, overcautious with words, distant, but appear to be complete, together. Two mismatched worlds, each unsure about the other. She has what I have been looking for. She is what I have been looking for. A case study, an object/subject of analysis, ample material for testing theories and methodologies. I have what she yearns for with her body. Words, concepts, theories, explanations.”

Juunis reflekteeris ka Kai Uus Tartu Ülikooli Raivo Mändi kõnet lõpuaktusel, mis pani nii mõnegi saalis viibinu kulmu kergitama: “Professor peab vajalikuks lõpuaktuse kõnes sarjata kõiki oma lemmikteemasid: rasedusvastastest vahenditest perevägivalla kriminaliseerimiseni. Mänd võtab enda peale üksikemade nahutamise, hoolimata sellest, et tõenäoliselt on aulas rõõmsate ja uhkete lastevanemate seas rohkesti üksikvanemaid, kes kõige kiuste oma lapsed kenasti üles kasvatanud ja koolitanud ning keda nüüd sel pidulikul päeval avalikult häbistatakse. Sellest rääkimata, et suur osa lõpetajatest on naised, kes ilma reproduktiivõigusteta, mis Männi arvates on kõige kurja juur, seal aktusel vaevalt oma akadeemilisi saavutusi tähistaksid.”

Augustis lugesime ühe naise kogemusest paarisuhtevägivallaga: “Selliste tüüpidega on üks jama. Teiste ees on nad sageli ideaalsed mehed, tõelised roosikavalerid. Ka minu peksja oli ilus, pikk ja lokkidega mees. Kuulas ilusat hipimuusikat ja luges Kahli Gibrani ning kiitis selle õilsa kunsti aateid. Paraku julgesin ma teistele rääkida, et ta mind peksab. Ja sain üsna kähku teada, et olen lobamokk ja oma suhteasjadest ei kõlba laterdada:

“Ma ei taha sellest midagi teada, ta on mu sõber.”

“Kuidas see võimalik on? Ta on ju nii rahulik!”

“Sa loobid selliseid sõnu liiga kergekäeliselt!”

“Ära mind sellesse sega, see on teievaheline asi.”

Septembris jagas Brigitta Davidjants meiega ängi, mida tekitab lapsevankriga liiklemine Tallinnas: ““Ärge trügige siia vahele!” hüppas seejärel ei tea kust välja mingi pahane vanamees. Oh sa, kus mul siis plahvatas!

“Kuhu ma selle käru siis jätma peaksin?” röögatasin vanamehele. “Või kus ma seda kohvi jooma peaksin? Või lapsega naine polegi inimene?” Too ehmus ja tahtis majja pageda. Mina sibasin ta järel ja tänitasin: “Ärge minge kuhugi! Ma ikkagi tahan teada, kuidas ma seda kohvi siin jooma peaksin!””