Antropoloogias eksisteerib mõiste “välitöö”, nagu ka mõiste “osalusvaatus”.
Käisin “Kes kardab pimedat” viimasel etendusel täiesti juhuslikult Feministeeriumi naiste organiseerimisel.
Üks mees mõisteti kümneks aastaks trellide taha, sest ta ründas oma naist tüli käigus ning peksis ta surnuks; teine pussitas, valas kütusega üle ja pani põlema lapseootel tüdruksõbra, sest ei olnud valmis isaks saama; kolmas mees lõi naist rusikaga näkku, peksis harjavarrega, võttis elektrijuhtme ning andis sellega elektrilööke; neljas mees viskas talumaja aknast sisse süütevedeliku pudeli ja süütas naise vanematekodu.
Postimees illustreerib Sotsiaalministeeriumi alkoholi reklaami- ja müügipiirangute uudise raseda naisega, kes hoiab käes alkoholipudelit.
Nõukogude aja alguskümnenditel olid 8. märtsi peo kangelasteks naised, kes töötasid, õppisid ja osalesid ühiskondlikus elus võrdselt meestega.
Miks liitutakse korporatsioonidega – peamisteks põhjusteks on ilmselt soov leida uusi sõpru (sageli) uues linnas, saada osa erinevatest üritustest ja rituaalidest ning tajuda seeläbi kuuluvustunnet, kohtuda vastassugupoolega, leida endale tugivõrgustik ja kinnitada oma sotsiaalset staatust.
Nagu paljud meist on kogenud, ei kattu inimeste arvamused teatud nähtuste kohta sageli reaalsusega.
Kuidagi on nii juhtunud, et töötades üsnagi suletud keskkonnas, on mul tekkinud harjumus meie koristajatele vähemalt naeratada, kui mitte teretada.