Kuidas ennetada inimkaubanduse ohvriks sattumist? Isiklik lugu seksi müügist Eestis

See artikkel kasvas välja intervjuust ühe Kolumbia naise, Carolinaga*, kes langes 2023. aastal Eestis ebaseadusliku seksitööstusesse vahendamise ohvriks.

Ta jagas oma kogemust Rahvusvaheliste Naiste Võrgustikuga Eestis (International Women’s Network in Estonia ehk IWNE), et rääkida lähemalt probleemidest, millega migrantidest seksitöötajad võivad kokku puutuda ning et hoida ära teiste naiste sattumist samasugustesse menetlustesse, mille tema pidi läbima. Juhtumit kommenteerib ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) esindaja, kes selgitab seksitöö ja selle vahendamise staatust Eesti õigussüsteemis. Artikli lõpust leiad Sotsiaalkindlustusameti täpsustuse, mis on Eesti seaduste kohaselt inimkaubandus ning kuhu kahtluste korral abi saamiseks pöörduda.

IWNE: Räägi palun, kuidas sa Eestisse sattusid ja mis sinuga siin toimuma hakkas?

Peaksin Kolumbias töötama 30 päeva, et teenida samapalju kui siin ühe tunniga.

Carolina: Olen 25-aastane Kolumbiast pärit üliõpilane. Seksitööd hakkasin ma tegema sellel aastal. Olen nüüdseks olnud Eestis kuu aega, kuigi algselt oli mul plaanis jääda vaid kümneks päevaks. Tulin Eestisse tööle eskordina ning arvasin, et “kõik saab korda”. Enne tulekut öeldi mulle, et see, mida ma teen, on seaduslik, kuid selgus, et see ei ole nii. Tahan oma loo jutustada, sest soovin, et naised oleksid teadlikud raskustest, mis neid Eestisse seksitöötajaks tulles ees oodata võivad, ning jagada oma kogemusi politseimenetlusega.

Otsustasin Eestisse eskordiks tulla Ladina-Ameerika halva rahalise olukorra pärast. Sealsed võimalused on väga piiratud. Peaksin Kolumbias töötama 30 päeva, et teenida samapalju kui siin ühe tunniga. Üks sõber, kes oli Eestis juba varem eskordiks käinud, soovitas mul sama teha. Vaatasin veebist järgi ja tundus, et seksitöö on Eestis seaduslik. Info, mille ma internetist leidsin, oli segane, aga kuna mul oli sõber, kes oli ühegi tõrketa siia tulnud ja sama asja teinud, olin kindel, et ka minuga ei juhtu midagi. Mu sõber viis mind kokku “vastutava isikuga”. Leppisime kokku nii tasus kui ka selles, et ma hangin piletid siiatulekuks ise. Tema selgitas, kuidas seksitöö Eestis toimib. Ta ütles mulle, et Eesti on väga rahulik koht ja et see, mida ma kavatsen teha, on seaduslik. Samuti kinnitas ta mulle, et midagi halba ei juhtu. Ta kirjeldas Eestit kui seitsmendat maailmaimet. Kuid see ei olnud tegelikkus.

Keegi ei sundinud mind siia tulema, ma tulin omaenda vabast tahtest.

Kohtusin temaga kohe pärast saabumist. Ta oli noor naine, rääkis hispaania keelt ja ütles mulle, et on varem ise seksitöötaja olnud. Kuna ta teab isiklikust kogemusest, kuidas asjad Eestis toimivad, otsustas ta aidata ka teisi naisi, kes tahavad siia tööle tulla. Ta viis mind Airbnb-sse, kus ma pidin hakkama magama ja töötama. Ärkasin hommikul kell 9 ja töötasin umbes südaööni, see oli kõik. Plaanisin Eestis olla kümme päeva, oma raha ära teenida ja siis Kolumbiasse tagasi minna. Selline oli meie kokkulepe. 

Ta maksis mu Airbnb ja minu teenuste veebireklaami eest. Ta suhtles veebis klientidega, saatis mulle tööde kohta infot ja me jagasime minu sissetuleku pooleks. Samuti valis ta kliendid ette ära, et ma end turvaliselt tunneksin. Tema tegeles kogu suhtlusega, sest mina räägin vaid hispaania keeles ega oska ühtki teist keelt. Ta pidas meie kokkuleppest kinni ja mina teenisin ühe kliendi pealt, kellest enamus olid tema sõnul eestlased ja ukrainlased, umbes 150 eurot.

Kuidas sa politseiga kokku puutusid ja mida politseimenetlus sinu jaoks kaasa tõi?

Carolina: Töötasin paar päeva Tallinnas ning läksin siis Tartusse. Olin seal samuti Airbnb-s, kui uksele koputati. Politseinikud olid erariietes, kuid näitasid oma töötõendeid. Nad ütlesid, et ma asjad kokku pakiksin ning et edasist infot antakse mulle politseijaoskonnas. Midagi muud nad ei öelnud ja ma ei saanud aru, mis toimub. Esimese asjana võtsid nad ära mu telefoni.

Menetlus oli iga naise jaoks erinev. Meil polnud aimugi, mis toimub ja kuidas see toimima peaks. Olukord oli segadust tekitav ja frustreeriv.

Ma pakkisin oma asjad kokku ning mind juhatati ilma mingi erimärgistuseta auto juurde. Seal hakkasid politseinikud esitama mulle küsimusi minu tegevuse kohta Eestis, uuriti ka mu tööandja kohta ning näidati tema pilti. Teel jaoskonda viidi mind teise autosse, kus olid teised politseinikud. Jaoskonda jõudes anti mulle tõlk ning öeldi, et olen kuriteo tunnistaja ning menetlus ei ole minu suhtes.

Politseinikud pidid minu passi ja telefoni kuni menetluse lõpuni kinni pidama. Ma olin segaduses. Nad saatsid mu hotelli ega öelnud enam midagi. Ootasin nädala, et rohkem infot saada. Mulle määrati sotsiaaltöötaja, kes oli sillaks politsei ja minu vahel, kuid ka tema ei osanud ühelegi mu küsimusele vastata. Seejärel saadeti mind uude hotelli, kus ma kohtusin teiste samas olukorras olevate naistega. Nad olid Dominikaani Vabariigi, Venetsueela, Brasiilia ja Kolumbia kodanikud. Meil kõigil olid samad küsimused ja mured, aga kellelgi ei olnud rohkem infot. Mõnel neist oli minuga sama tööandja, teistel olid erinevad “ülemused”. Kuid meie lood olid sarnased.

Me kõik olime tulnud siia teadmisega, et hakkame tööle eskortidena. Igaüks meist oli siinviibimise pikkuse vastavalt oma soovidele planeerinud. Menetlus oli iga naise jaoks erinev. Minu menetlus kestis üle 20 päeva, samas kui teised võidi kolme päeva pärast vabaks lasta. Meil polnud aimugi, mis toimub ja kuidas see toimima peaks. Olukord oli segadust tekitav ja frustreeriv. Pärast umbes 15-päevast ootamist küsitles mind migratsiooniametnik, kes ütles mulle, et mul on kümme päeva aega, et Eestist lahkuda. Mulle esitati uuesti kõik samad küsimused, mis varem, ja teatati, et ma ei saa aasta jooksul Schengeni alale tagasi tulla.

Seejärel viidi mind politseisse teisele ülekuulamisele ja mulle esitati veel kord samad küsimused, kuid seekord anti mulle tagasi mu telefon. Mulle öeldi, et pean ootama kohtuniku otsust, kes ülekuulamise salvestuse läbi kuulab ja otsustab, kas ma pean kohtus tunnistajana üles astuma või mitte. Ütlesin neile, et olin juba sama nädala reedeks lennule koha broneerinud, sest mulle öeldi, et pean kümne päeva jooksul riigist lahkuma. Nemad lasid mul aga veel nädal aega oodata. Olin meeleheitel. Ma andsin kõigile teada, et ma ei jõua oma lennule ja tahan koju minna, aga mitte keegi ei aidanud mind. Ülekuulamispäeval palusin ma, et politseinikud mind aitaksid. Alles siis andsid nad mulle inimeste kontaktid, kes said mind kojuminekuks vajaliku lennupiletiga aidata. 

Politsei ütles mulle, et Eestis eskordina tegutsemine on kolumblastele ebaseaduslik, kuid et mina olin endiselt ainult tunnistaja. See ei ole mulle aga ikka veel selge. Keegi ei sundinud mind siia tulema, ma tulin omaenda vabast tahtest. Mulle tundub, et mingis mõttes palkasin ma inimese otsekui agendiks, kes minu asju korraldas. Ja ma maksin talle selle eest, et ta oma tööd teeks.

Millise sõnumi tahaksid anda teistele Ladina-Ameerika naistele, kes mõtlevad Eestisse seksitöötajaks tulemise peale?

Carolina: Ma arvan, et inimene, kes tahab mõnes teises riigis eskordiks hakata, peaks olema eelnevalt väga hästi informeeritud ja otsima usaldusväärset nõu. Tal tuleks aru saada, kas see on tõesti seaduslik või mitte. Ma ei soovitaks leida “ülemust” või kedagi, kes su tööd korraldab.

Plaanisin Eestis olla kümme päeva, oma raha ära teenida ja siis Kolumbiasse tagasi minna. Ma ei tulnud siia puhkusele, ma tulin eesmärgi ja ajakavaga, sest mul on kodus kohustused.

Kui aga juba ollakse sellises olukorras nagu mina, soovitan olla väga kannatlik. Selline menetlus, millesarnase mina üle elasin, on psühholoogiliselt raske. Isegi kui tead, et sa ei lähe vangi ning saad lõpuks oma kodumaale tagasi minna, on ebakindlus selle suhtes, mis ja millal sinuga juhtub, ikkagi hirmus. Tundub, justkui pidanuks ma maksma kuriteo eest, mida ma toime ei pannud. Kuigi mulle öeldi, et olen vaba, ei saanud ma lihtsalt lennukile astuda ja koju minna. Ma ei tulnud siia puhkusele, ma tulin eesmärgi ja ajakavaga, sest mul on kodus kohustused.

IWNE kommentaar: Carolina jõudis oma kodumaale turvaliselt tagasi ja elab seal. Eesti ametivõimude menetlus kestis umbes 20 päeva, enne kui naine koju tagasi sai sõita.

* Identiteedi kaitsmiseks kasutatakse varjunime. Intervjuu on kohandatud ja tõlgitud hispaania keelest.

Abivahendid ja tugi