Juuli: puhkus

Kollaaži meisterdas Brit Pavelson

Puhkamine on vajalik. Igal inimesel on vaja puhata ajuväsimusest, füüsilisest väsimusest, infoküllusest, tarbimisühiskonna valikute paljususest (mis ei tähenda, et need valikud kõigile kättesaadavad oleksid). Puhata ka sellest, et meie ühiskonnas hinnatakse inimest peamiselt tema tootlikkuse kaudu, kui palju ta teha ja saavutada jõuab või kui palju laike ta saab. Kui tüütu! Isegi puhkamisega tuleks midagi saavutada, kuskil käia, midagi teha, ägedaid pilte sotsiaalmeedias jagada, imetlust pälvida.

Jenny Odell kirjutab oma suurepärases raamatus “How to Do Nothing”, et mitte miski pole raskem kui mitte millegi tegemine. Paljud meist on avastanud, et iga hetk meie eludest on jäädvustatud, optimeeritud või omastatud kasu teenimise eesmärgil tehniliste vahendite kaudu, mida iga päev kasutame. Tulemuseks on seest hinge näriv kahtlus, et üha raskemaks on muutunud sidusa mõttelõnga ketramine. Sest selleks on vaja, et keegi või miski sind ei katkestaks, ei nõuaks sinu tähelepanu, ei vilguks ekraanil.

Tootlikkusenõue puudutab kõiki, kuid erilise koormuse paneb see inimestele, kellel on kohustus enda vajadused kogu aeg tahaplaanile lükata, et teiste vajadusi täita. Sageli – kuigi mitte alati – on need naised. Väikesed lapsed vajavad tähelepanu 24/7. Süüa vajavad nad ka iga päev, kusjuures korduvalt. Sinu mõtteid katkestavad nad pidevalt. Rääkimata unest. Meil on sõber, kes kunagi, kui tema lapsed olid väga väikesed ja väljas oli palav suvi, rääkis oma suurimast unistusest: et nad kõik (lapsed ja mees) läheksid kodust ära, jätaksid ta üksi, ja siis ta tõmbaks kardinad ette ja lihtsalt oleks, diivanil, vaataks telekat, iseenda seltskonnas.

Iga inimene, eriti iga “hoolitseja”, peaks saama olla üksi, iseenda mõtetega. Vähemalt korra aastas, nädalas, päevas. Ja kui paljudele on see kättesaamatu, sest neil pole raha, et ise ära sõita, neil pole võimalust, et oma lastest puhkust võtta. Argised toimetused nagu kasimine, küürimine ja keetmine ei anna võimalust lihtsalt olla ja teha mitte midagi, mitte kellegi jaoks. Need on tööd, mis on sageli nähtamatud. Nende eest ei tasuta, SKP neid ei kajasta. Neid töid pole olemas, välja arvatud inimese jaoks, kes neid teeb.

Reproduktiivne puhkus

Tootlikkuse nõue laieneb ka kõige isiklikumasse sfääri. Postimehe “Meie Eesti” rubriigi toimetaja soovib kelmikalt lugejatele viljakat puhkust, “kuna sellesuvised otsused hakkavad kujundama juba tuleva aasta sündimustrende”. Enam ei suudagi järge pidada, mis see kõige viimasem iibesõja argument nüüd ongi – kas see, et vajame juurde maksumaksjaid või see, et kultuur ja keel ei tohi hääbuda? Või hoopis see, et muidu ei jätku enam kaubanduskeskustele kliente?

Naised peaksid olema tootlikud, nende väärtus sõltub sellest, palju lapsi nad saavad (kuid muidugi mitte väärtus palga mõttes, seal on vastupidine korrelatsioon). See väärtus on ebamäärane ja ilmneb peamiselt isamaaliste iibekihutajate sõnades. See väärtus on kindlasti väiksem, kui need lapsed on saadud valede inimestega: sellistega, kelle nahavärv või emakeel või sugu ei sobi. Naine, kes ei soovi lapsi, on üldse väärtusetu. Tal ei ole mingit põhjust eksisteerida, ta ei suuda toota, ta on viljatu.

Puhkamist on vaja selleks, et pingutusest taastuda. Et mitte hulluks minna. Et olla inimene, mitte tootmisüksus. Et olla väärtuslik ilma saavutusteta. Mitte millegi tegemine on vastupanuakt ühiskonnakorraldusele, mis nõuab-eeldab produktiivsust, efektiivsust, kõige mõtestatust. Võibolla on mitte millegi tegemine kõige õõnestavam tegu kapitalistlikus ühiskonnas. Seda ka siis, kui mitte millegi tegemine on tegelikult millegi tegemine – lihtsalt kõrvalvaatajale tundub see eimiskina. Näiteks pilvede vaatlemine või liivale kirjutamine.

Puhata võib ka millestki konkreetsest, mis väsitab. Näiteks (sotsiaal)meediast, remondist, mitmekuulisest tsirkuseetendusest nimega vabariigi valitsus. Seda me kavatsemegi teha, minnes juulis kollektiivpuhkusele. See tähendab, et juulis postitame ajatuid ja olulisi palasid arhiivist, kuid muidu oleme eemal. Puhkust ei vaja me selleks, et tuleva aasta sündimustrende kujundada, vaid selleks, et meil säiliks rõõm ja eluisu.

@joefoodie, Flickr CC

Moosikeetmisvõistlus “Roosalilla läga”

Kel näpud siiski suvel sügelevad, saavad kaasa lüüa Feministeeriumi moosikeetmisvõistluses. Valmista suvel (kuni septembri lõpuni) moosi, pane oma kätetööle pealkiri, soovi korral kirjuta keeduse saamislugu ja saada koos moosipurgipildiga aadressile info@feministeerium.ee. Kuna erinevus rikastab, siis on teretulnud ka alternatiivsed moosid, näiteks kompotid, ketšupid, tšatnid, siirupid. Meie piiriks on sinu fantaasia. Saadetud pilte ja lugusid jagame märksõnaga #roosalillaläga.

Oktoobris kutsume kõiki pannkoogipeole, kus tehtut koos maitseme. Lisaks premeerime osavõtjaid eriti terava kirjapulgaga. Jääme ootama! Seniks aga soovime ka teile võimaluse korral head puhkamist ja kohtume taas augustis.

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Oktoober: liigume

Mis on saanud #MeToo-st? Kui seesamune kaks aastat tagasi ventikasse lendas, tundus, et miski ei saa enam endine olla. Seksuaalse…