fbpx

Kait Sinisalu: lõputud kohtulahingud on täiesti eraldi majandusliku vägivalla liik

Sidsel Sørensen, Fine Acts

“Mina usun Sind. Mul on nii kahju, et see Sinuga juhtus. Ja ma teen kõik, et Sind aidata.” Nii alustab lähisuhte- ja seksuaalvägivalla ohvriga usaldussuhte loomist psühhoterapeut Kait Sinisalu. 

President tunnustas tänavu 20-aastase kogemusega psühhoterapeuti Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga. Kait on vägivaldsest lähisuhtest lahkunud naistele ja lastele mõeldud varjupaikades töötanud nii tegevjuhi, sotsiaaltöötaja-juhtumikorraldaja, nõustaja kui ka psühhoterapeudina. 

Tartu Ülikoolis lõpetas ta sotsiaaltöö eriala. “Mind ei huvitanud niivõrd sotsiaalpoliitika kuivõrd võimalus töötada inimestega. Esialgne sotsiaaltöö õppekava sobis selles suhtes minu eesmärkidega, et oli hästi palju praktilisi aineid: töö gruppide, perekonna, individuaalklientidega…” Hiljem läbis Kait mainekas Gestalt Institute of Scandinavia kliinilise psühhoterapeudi programmi. 

Eesti ühiskonna teadlikkus on paranenud

Kait Sinisalu

Enam naljalt sellist suhtumist, et vägivald on pere siseasi, kuhu ei peaks sekkuma, Eesti ühiskonnas ei kohta. “Veel kümme aastat tagasi palvetasin, et oleks kasvõi üks poliitik, kes võtaks teema ette. Siis ei olnud kedagi. Nüüd on teadlikkus suurenenud: on ohvrite lugusid ja ka politseil on koduvägivald kõrge ohutasemega väljakutse,” ütleb Kait. Küll aga on spetsialistide arusaam lähisuhtevägivalla spetsiifikast ebaühtlane.

“Terminites valitseb hirmus segadus. Ma võin ühest politseiraportist leida “koduvägivald”, “lähisuhtevägivald” ja “peretüli”. Peretüli ja lähisuhtevägivald ei ole sünonüümid. Tüli võib olla ka väga heas suhtes olevatel inimestel. Ja konfliktne paarisuhe ei ole tingimata vägivaldne paarisuhe,” selgitab Kait. 

Vägivaldse suhte peamiseks tunnuseks on tema sõnul ikkagi süstemaatiline võimule allutamine. Sealjuures ei pruugi konflikti kui sellist üldse olla, sest see, kes on võimusuhtes nõrgemas positsioonis, tihti vastu ei vaidle. 

Levinud on ka väär stereotüüp, et vägivalda esineb üksnes alkohoolikute seas või majanduslikult kehvemini toimetulevates peredes. “Kui me räägime psühhopaatlikust või nartsissistlikkust vägivallatsejast, siis ta võib olla lipsustatud ja lõhnastatud, hea haridusega ja edukas. Samal ajal võib ohver olla ärev, depressiivne, tal võivad olla erinevad häired või suitsiidimõtted,” toob Kait näite. 

Ka tugevate juhiomadustega suurkorporatsiooni juht võib oma kodus vägivalla ohver olla. Vägivalla ohvrite ainus ühisnimetaja ongi see, et nad on vägivalla ohvrid.

Spetsialistid peaksid tema arvates oskama paremini läbi näha, millised on tegelikult võimusuhted pereliikmete vahel, et ei saadetaks pere- või paariteraapiasse paare, kus on vägivald. “Pereteraapia on omal kohal siis, kui me oleme võrdsed. Kui üks pool teist kardab, siis see ei tee head ja see võib ohtlik olla,” ütleb Kait. 

Projektipõhistest sutsakatest teenuste ühtlustamiseni

“Vanasti oli hästi palju projektipõhist tegutsemist. Projektipõhist ja õhinapõhist. Tegelikult saab õhin ühel hetkel otsa – kui lõppes projekt, lõppesid ka teenused ja inimesed tohutult väsisid,” meenutab Kait 20 aasta tagust aega. 

Tänapäevast sotsiaaltööd võib tema silmis pigem juhtumipõhise võrgustikutööna mõtestada: vägivalla ohvrite abistamine toimub politsei, prokuratuuri, sotsiaaltöötajate ja lastekaitsjate koostöös. Toimiv võrgustik toetab ka uute teenuste kiiremat välja töötamist. 

“Näiteks on Sotsiaalkindlustusametil verivärske projekt, kus saavad psühholoogilist abi seksuaalvägivalda kogenud täisealised inimesed, kellel pole menetlust alustatud ja sõltumatult sellest, mis vanuses vägivald aset leidis. Varem sõltus Ohvriabist tasuta nõustamisteenuse saamine menetluse algatamisest, aga seda ju alati ei algatata, näiteks kui tõenditega on nibin-nabin,” toob Kait välja. 

Kait kiidab Ohvriabi ja seal töötavaid inimesi: see, et järjest enam inimesi saab ligipääsu nõustamisteenustele, on oluline. Seda enam, et näiteks ema-lapse või naiste turvakodusse tulnutel pole enamasti erapraksisest abi otsimine taskukohane.

Majanduslik ebavõrdsus on vägivaldsetes suhetes sage – näiteks ei luba vägivaldne osapool partneril tööl käia või õpinguid lõpetada. See aitab vägivallatsejal ohvreid isoleerida. “Isegi üks prokurör on öelnud, et noh, sa võid ju suhtest lahkuda, aga kerjakott viska siis üle õla,” nendib Kait. 

Eraldi majandusliku vägivalla liigina toob Kait välja lõputud kohtulahingud – esmalt lahutuse, siis elatise, siis laste hooldusõiguse, siis suhtluskorra määramisega. “Kes on jõukam peres, palkab armee advokaate. Ja siis naine elab aastaid niimoodi, et kas ostan lapsele jäätise või panen paar eurot kohtukarpi,” toob Kait näite oma praktikast. 

Katkise hingega lapsed

Lapsed on lähisuhtevägivallas kaasohvrid ka juhul, kui neid füüsiliselt rünnatud pole. “Kujuta ette, et keegi sinu ema peksab ning sa kuuled või näed seda. Lapse hingega teeb see vahel isegi midagi hullemat kui sellega, kes konkreetselt peksa saab. Vägivalla otsese ohvri puhul on see minu keha, minu haavad ja minu organism, mis tervendamist vajab, aga lapsed on abitud,” selgitab Kait. 

Need, kes surmahirmus peitu on jooksnud, tunnevad valesüüd, et appi ei läinud. Need, kes vahele lähevad, on aga valevastutust tundes oma elu sisuliselt ohtu pannud. Hirm võib viia ka selleni, et laps hakkab vägivaldse osapoole poole hoidma – näiteks annab ema vastu valetunnistusi.

“Kui riigil on ressurssi, võiks järgmisena sinna rõhku panna, et kogu ohvrite ring saaks ühest kohast abi. Kui ma Naiste Tugikeskuses töötasin, nägin kui hästi see toimis, et lapsepsühholoog ka kõrval on,” pakub Kait.

Laste aitamine on ka lähim asi lähisuhtevägivalda ennetamisele. “Kui mulle näiteks suunatakse inimene, kellel on meeleoluhäireid sellepärast, et ta isa vägistas teda lapseeas mitu aastat, siis ma ikkagi tegelen tagajärjega. Ma ei saa seda enam ennetada kuidagipidi. Aga kui me ka lapsi aitame, siis sellega me küll ennetame.” Seda ka sellepärast, et paljud vägivallatsejaga kasvanud lapsed võtavad vägivaldsed mustrid üle või satuvad ise tulevikus vägivallatsejaga suhtesse.

“Igal juhul on lapsed ohvrid. Kui mitte juriidilises, siis psühholoogilises plaanis pole mingit kahtlust,” võtab Kait kokku. 

Solidaarne tulevik

Sel alal töötades on suur läbipõlemisoht nii terapeudi, sotsiaaltöötaja, politseinikuna kui ka prokurörina. “Puutume päevast päeva kokku erakordselt traumeeritud inimestega,” räägib Kait. Sellepärast ongi vajalik panna hästi selgelt piirid paika, oluline on ka isiklik psühhohügieen.

“Muidugi mul on oma isiklikud tunded, kui traumeeritud inimestega koos olen. Vahel tahaks ta sülle võtta ja viia kuhugi kaugele ära, või tuua oma koju ja panna turvaliselt teki alla. Aga selged piirid aitavad klienti ennast ka. Et ma võin sinuga koos nutta, aga kui sina kukud, siis jään mina püsti,” arvab Kait. Ka puhkus ning toetav keskkond aitavad rasket, aga eluliselt vajalikku tööd teha. 

16. märtsil tähistati taas ülemaailmset sotsiaaltöö päeva, kus sel aastal oli fookuses solidaarsus ja üleilmse kokkukuuluvuse tugevdamine. Kui küsin, mida saaks lugeja teha, et solidaarsustunnet kasvatada, Kait ohkab. 

“Ma tahaks, et sellel ütlemisel, et iga inimene on väärtus, oleks ka sisu. Et need ei oleks lihtsalt tühjad sõnad. Sõltumatult nahavärvist või seksuaalsest sättumusest. Et me oleks inimestena väärtustatud. 

Oletame, me oleme mingis seltskonnas, kus üks inimene käitub oma partneriga alandavalt. Väga okei on võtta julgus rindu ja rahulikult öelda: “Tead sa, mulle see ei sobi.” Et minule ei sobi vaadata sellist asja pealt. See ei ole mulle okei. Kui me järjest enam kõrvalseisjatena tegutsema hakkaksime, ei oleks enam neid, kes vaikides heaks kiidavad või lausa õlale patsutavad. See aitaks küll [lähisuhtevägivalla] kadumisele kaasa.”

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
 

INFOKAST 

Mida saab teha lähisuhtevägivalla ohver?

  1. Kui oht on n-ö käegakatsutav, kutsu politsei. Tihti nõuab selline julge tegutsemine pealehakkamist ja otsustusvõimet, kuid sellega võid päästa nii iseenda kui ka oma lapsed perevägivalla kordumisest tulevikus.
  2. Kui sa oled langenud perevägivalla ohvriks, on sinu esmaseks mureks mõelda enda ja oma laste ohutusele. Mõtle läbi põgenemisplaan – kuhu minna ja kuidas.
  3. Usalda oma instinkte: kui sul on tunne, et sa oled ohus, siis on üsna tõenäoline, et sa seda tõesti oled. Püüa pääseda ohutusse kohta nii kiiresti, kui võimalik. Otstarbekas oleks pakkida hädavajalikud asjad ja varuda piisavalt raha. Need asjad võiksid jätta sõbra juurde või oma töökohta.
  4. Kui sul on vigastusi, hoolitse selle eest, et saaksid esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad, kui sulle esmapilgul tundub.
  5. Jälgi, et sinu vigastused dokumenteeritaks (nt traumapunktis, politseis), sest sellised dokumendid võivad olla oluliseks tõendusmaterjaliks hilisemal kohtuprotsessil. Kui sa ka leiad, et tõendeid pole vaja, sest sa ei taha algatada kohtuasja, võib sinu arvamus kunagi hiljem muutuda.
  6. Pea päevikut – märgi kuupäevaliselt üles sulle tehtud vägivallateod ja ähvardused.
  7. Säilita ja kogu tõendusmaterjali – hoia alles ähvarduskirjad, e-mailid, arstitõendid, SMSid jms.

 

Ohvriabi kriisiabi 116 006 töötab ööpäev läbi. Helista!

Allikas: PPA

Artikkel valmis Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni toetusel, et tähistada ülemaailmset sotsiaaltöö päeva 16. märtsil.

 

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.