#6 Kas on seksi pärast lahkuminekut? Ühe Eestimaa feministi märkmeid
Mu elu viimased neli aastat olid täis muudatusi. Nüüd, kui avastan end ootamatult olukorrast, kus otsin taas uut seksuaalpartnerit, küsin ma endalt põnevuse ja rahutusega: “Kuidas sellega läheb?”
Peaaegu neli aastat olin ma suhtes oma nüüdseks endise noormehega. Astusin sellesse seksiga alanud pikaajalisse suhtesse ajal, mil otsisin oma enesehinnangut ja enesekindlust. Eelmine, üldiselt täiesti halva seksi kogemus “suguakti geeniusega” õpetas mind hindama tähelepanelikkust partneri naudingu suhtes.
Ent just mugavas ja toetavas suhtes oma noormehega lõpetasin ma häbenemise ja hakkasin tunnistama endale (ja pisut ka maailmale), et ma olen feminist. See andis mulle palju enesekindlust oma soovides tervikuna ja osaliselt ka seksis, uue taseme oma keha tajumisel ja täieliku kindluse oma õiguses keelduda.
Viimase nelja aasta jooksul tegin ma koos oma partneriga palju läbi, muu hulgas elasin üle depressiooni, millega kaasnes praktiliselt täielik seksuaaliha puudumine, 20 lisakilo, karvade tekkimine mu “surelikule kehale” ja äärmiselt lühike soeng. Ja hoolimata tööst psühholoogiga ja hunniku fem-materjalide läbilugemisest naasevad mu juurde ikka veel regulaarselt mõtted sellest, “kellel on mind vaja, konventsionaalses plaanis vaevalt nüüd atraktiivset, pealegi psühholoogiliselt mitte just lihtsat?”.
Ja mis meil praegu toimub? Täna õhtul tuleb minu poole minust viis aastat noorem vastupandamatu nooruk, et seksida. Ma ei tea, kuidas ma käitun, kui mängu tulevad enda teel kõike hävitavad romantilised tunded. Ent ma olen kindel, et suudan oma tundeid kaitsta, kui käimas on mõnus kerge flirt. Ma ei karda absoluutselt öelda talle, et soovin mandariine ja kondoome, samas kui purjus seksi pean ma läheduse loomise etapis kasutuks tegevuseks. Ja vastupidiselt kõigile venekeelses internetis leiduvatele hoiatustele, mille kohaselt tapab selge kommunikatsioon kogu romantika, erutuvad mu kliitor, kõhus elavad liblikad ja muud organid avameelse suhtluse tulemusel veelgi. Sest nüüd me ju teame koos nendega, et ebamugavate ja ebameeldivate juhuste šansid on viidud miinimumini. Me ei pea lootma partneri telepaatilistele võimetele, ühtlasi ei pea me igavusest surema “põneva” põmm-põmm-põmm protsessi ajal.
Nüüd on kas nõnda, nagu meeldib meile, või me sulgeme rahulikult ebaõnnestunud partneri järel ukse ja vaatame igasuguste enesesüüdistuseta lemmiksarja. Sest nüüd tean ma täpselt, et mul on täielik õigus hoolitseda enda ja oma tunnete eest.
Loe eelmist lugu siit.
