Kuidas ära tunda ahistajat? Ühe ellujääja märkmed

Foto: Gian D

Ajakirja “Anne & Stiil” märtsinumbris ilmus avameelne kiri ahistajale, kus ohver Sirli kirjeldab, mida tal eemalt viksi ja viisakana tundunud mehe – Priidu – tõttu on tulnud läbi elada. Kuidas ahistajat ära tunda? Millised võivad olla ohumärgid? Ühe ohvri ja ellujääja märkmeid saate lugeda siit, sest vastukajana Sirli loole tahtis oma emotsionaalse ning vaimse vägivalla kogemust jagada Maari Põim.

Tunneme ta ära esinemisoskuse, suurustlemise ja välise sarmi järgi. Ta näib intrigeeriv, viskab mürgist kildu ja käitub väljakutsuvalt. Ta on meeldejääv, eristuv ning oskab endale tähelepanu tõmmata, kui seda soovib.

Osa teda ümbritsevatest lähikondsetest on temast vaimustuses (kui šarmantne mees*, nii intelligentne, läbinägelik, andekas ja julge!), samas kui teine osa on segaduses ta vastuokslikust käitumisest. Esimene punt on talle lojaalsed ja ringkaitses. Ent kui eraviisiliselt uurida, siis kõik need inimesed tunnevad, et midagi temas justkui ei klapi, midagi on nagu puudu, aga nad ei räägi teistega oma tundest või ei usalda oma vaistu.

See algab sellest, et oled emotsionaalses mõttes sihikule võetud. See algab laserkiirena fikseerunud tähelepanust, mis sulle osaks langeb. See on veider oma intensiivsuses ja jätab mulje, nagu kedagi teist poleks ilmas olemas. Sind koheldakse teistest erinevalt, teisiti. Vaheldumisi märkimisväärselt hästi ja märkimisväärselt kehvasti, aga strateegiliselt esialgu pigem väga hästi – tunned end pjedestaalile tõstetuna, erilisena.

Algamas on intensiivne lovebombing’u periood. Iga su liigutus pälvib kõrgendatud tähelepanu ja mingi reaktsiooni, hinnangu. Ta laseb käiku mitmesuguseid viise, kuidas su tähelepanu endale kinnistada. Teda puudutab kõik, mida teed. Sinuga seonduv on markeeritud prioriteetsena. See, mida ta sinu juuresolekul teistele inimestele ütleb, kõlab korraga ka sulle öelduna. See paneb sul pea pöörlema, nii et jalge alt kaob pind.

Asjalood hakkavad väga kiiresti hargnema ning peagi on olukord eskaleerunud niisuguseks, et ajab su emotsionaalselt võhmale. Ta mõtleb välja üha uusi viise, kuidas luua muljet, et kõik käib ümber tema ja tema heakskiidul. Seejuures ei pruugi ta iial midagi sellist otsesõnu väljendada ega jätta tõendeid. Aga sul on nii või teisiti järg kaotsis. Oled pahaaimamatult passiivse, vastuvõtva osapoolena haaratud kiirenevasse keerisesse, millest ei oska välja astuda. 

Mingil hetkel hakkab see kõik sind kohutama. Märkad, et ta kehakeel, hääletoon, pilk, maneerid, öeldu ja olek ei klapi omavahel ja see ajab sind segadusse. Ta tundub jäigalt kontrollitud, ebaautentne, ebaspontaanne, ta käitumine on varem läbi kaalutletud ja planeeritud, justkui oleks mõnes etenduses osatäitja. Kui saadad välja esimesed tõrjuvad signaalid, näitab väärkohtleja oma tõelist palet. Edaspidi oled süüdi, talle võlgu ja saad kogu aeg karistada. Kui vägivalda mingil perioodil pole või langeb sulle ootamatult osaks viisakam käitumine, tunned tänutunnet ja sul on seda raskem eemalduda.

Sina pole sellest kellelegi rääkinud, kuna sul pole olnud sõnu, millega olukorda kirjeldada. Kõik sõnad tunduvad ebatäpsed, kuna ei anna edasi toimuva terviklikkust. Killud ja intsidendid üksi näivad ebapiisavad, liiga veidrad ja kahetimõistetavad, et neist terviklikku mustrit moodustada, ka su enda peas. Su sisemaailm, kunagi nii värvirikas ja nüansirohke, irdub klaustrofoobiliseks ja rõhuvaks, süngeks massiks. Su silmapiir tõmbub üha kitsamaks, seinad su pea kohal tulevad aina lähemale. Sulle kui inimesele on siin ilmas üha vähem ruumi. Näib, nagu ehmataksid end pidevalt üles samasse halba unenäkku.

Sa loodad, et see on kõik üks suur arusaamatus, ja et saabub lahendus. Oled pidevas segaduses, kahtled endas kogu aeg. Üritad end veenda, et kujutad asju ette, aga mida rohkem olukorrast mõtled, seda rohkem kiilub mõte kinni. Oled iga päev närviline ja pinges, vaatad ärevuses enda ümber, suvalised asjad tuletavad läbielamisi meelde. Keskenduda üldse ei suuda. Mistahes lahkheli mõne teise inimesega või kriitika su tegevusele viib su pikaks ajaks endast välja.

Sul pole toetust. Tunned end isoleerituna ja ütlemata üksi, sest sind ümbritsevate inimeste reaalsus näib sinu omast valgusaastate kaugusel. Seisad silmitsi oma suurimate hirmude ja valuga. Iga päev on jube. Korduvalt oled viimase piirini viidud, nutad pidevalt. Kardad iga krõpsu, närv on pingul. Katsud elada päev korraga. Püüad jääda ellu ning end kaitsta, püüad olla meele järele ja mitte ära teenida järjekordset terrorit. Oled üles krutitud, sa pole ammu enam sina ise. Tervis ütleb üles. Pead midagi ette võtma.

Otsustad kellelegi sellest rääkida, võib-olla ootab sind ees vestlus vägivallatseja endaga. Püüad teistele rääkides paista rahulik, täpne ja asjalik. Muretsed, kas nad usuvad sind, on nad valmis sinu heaks midagi ette võtma? Vaevad pead, kas sul on piisavalt teisi veenvaid selgeid näiteid, ja kardad, et lood, mida püüad edasi anda, on segased ja ebapiisavad selleks, et sind tõsiselt võetaks. Võib-olla püüad olukorda pehmendada, näida muretu ja visata kildu, et sind ära kuulataks. Võib-olla näitad välja oma viha, ent sa ei näita teistele välja oma ehedat meeleheidet. Varjad teiste eest oma päris tundeid, kuna eeldad, et muidu tituleeritaks sind hulluks ega kuulataks ära. 

Vastuseks saad soovitusi nagu: “Ole sellest sisimas üle!”, “Ära näita talle välja, et sa kardad!”, “Jäta see asi nüüd sinnapaika!”, “Ära siis ise pööra sellele nii palju tähelepanu!”, “Vahest oleks parem kogu lugu mitte edasi torkida?” ja “Äkki see on ülemõtlemine?”. Mõni leiab, et sa pole ise enda eest piisavalt seisnud. Teine imestab: “Aga mida sa temalt tahad?” Kolmas annab mõista: “Kes siin keda õieti kiusab?!”, kuna vägivallatseja on vahepeal kogu loo pea peale keeranud, esitledes iseend ohvrina, ja tegeleb tagaselja sinu laimamisega, et su toetusvõrku õõnestada. Õnneks leidub ka neid, kes sind tingimusteta toetavad. Neid on vähe.

Mõne aja pärast märkad, et osa inimesi hakkavad sinust eemale hoidma. Kohtad nende hukkamõistvaid jõllitusi, enam sind ei teretata, jutu sees pillutakse sinu suunas torkavaid märkusi. See mõjub sotsiaalse sanktsioonina. Võib juhtuda, et ohvri pereringiski teatatakse resoluutselt, et sa pead selles olukorras ise hakkama saama, lahenduse omapäi leidma; ohver jäetakse üksinda. See teeb väga haiget. Tunned sisimas kokkuvarisemise tunnet, katkiminekut ja lootusetust. Süüdistad end, miks sa siis ei ole kõigest sellest lihtsalt üle, miks sa ei osanud end õigel ajal kehtestada, mis sul viga on. Mõtled üha uuesti ja uuesti, mida sa valesti tegid. Miks sa siis oled nagu kuutõbine pidevalt samast asjast rääkides kõik selle teemaga ära tüüdanud? Miks sa siis pillud süüdistusi ahistaja kohta, mis ei vasta kellegi teise senistele arusaamadele ega kogemustele? Tunned, et ju siis oled ise selles kõiges süüdi. Et sa pole piisav. Äkki neil ongi õigus? Samal ajal see, keda süüdistad, näib artikuleeritud ja nagu vana rahu ise. 

Oletame, et lähikondsed murravad lõpuks vaikusemüüri ja usuvad ohvrit, mitte tema terroriseerijat. Seda ei juhtu just kuigi tihti. Aga kui juhtuks, ja nad näeks asju ohvri silme läbi, seda ohvrivastast süsteemset kahjustavat tegevust, siis hakkaks neil väga kõhe. Nad ei suudaks uskuda, et siinsamas nende ümber leidub vägivallatseja, kes on parem näitleja, lugudeväänaja ja inimestelugeja, kui nad oleksid osanud arvata. Et paljud inimesed on tema tegevust teadmatult soodustanud, sellest mööda vaadanud, seda pisendanud. 

Ohver vajab oma tunnete ja kogemuste valideerimist. See eeldab tema ümbritsevatelt arusaama, et ta kannatused on olnud päris, need on olnud tõsised ja sügavad. Et ohver on saanud trauma. Et ohver ei liialda, et see kõik ongi olnud nii halb. Et sellest tervenemiseks läheb ohvril väga pikalt aega. Et tegemist pole kahe inimese vahelise “tüliga” ega “konfliktiga”, mis vajaks lepitust. Ohvri lähedased ei tohi ootama jääda, et ohver nendega ise ühendust võtab. Hoolime ohvrist!

Vaimset vägivalda kannatanud ohvrit, kes endas ja kõiges kahtleb, ei aita see, et iga järgmine inimene eeldab temalt täit valmisolekut järjest tõendusmaterjali ette laduda, kuidas täpselt see vägivallatseja teda hirmutas – ja siis kuulda, et ei tahaks küll uskuda, et see nii hull oli, ja et see läheb üle. Kõrvalseisjad peavad ohvri kaitseks olukorda otsustavalt sekkuma, mitte tegelema ohvri isoleerimise, pea liiva alla peitmise ja vägivallatseja välja vabandamisega. 

Ohvrile peab pakkuma otsekohe pikaajalist tuge ja oma sõna pidama, sealhulgas peab olema valmisolek ohvriga koos vajadusel kompensatsiooni taotleda. Vägivallatseja tegevusest tuleb teistele avalikult rääkida, see üks-üheselt hukka mõistes, ja seda ei pea tegema ohver. Avatud kommunikatsiooni puudumine võimaldab kuulujuttude teket ja salatsemist, mis soodustab vägivalla jätkumist. Mis puutub sotsiaalset isolatsiooni ja hukkamõistu, siis ainus, kes selle on ära teeninud, on vägivallatseja.

Allolev katkend Sirli ja Priidu loost kattub kõheda ja painaliku argipäevaga, mida mina olen kogenud, ja mida on kogenud paljud, kes on antisotsiaalse isiksusehäirega inimestele kinnisideeks ja meelisterroriseeritavaks sattunud. Sest niisugune vaimne vägivallatseja ja emotsionaalne terroriseerija teab, kuidas jätta üldsusele endast sotsiaalselt aktsepteeritav, usutav ja veenev pilt. Ta teab, mida peetakse tõsiseltvõetavaks ja milles ei kahelda. Ta teab, et elame ühiskonnas, milles tunne pole argument, ja kus eeldatakse oma tunnete mahasurumist, justkui see oleks midagi positiivset. Kõhklematult apelleerib vägivallatseja misogüünsetele hoiakutele näiteks, et #MeToo on liiale läinud ja hullud feministid teevad pahaaimamatutele, ontlikele meesterahvastele ahistamissüüdistustega ülekohut. Ta teab, kuidas väänata situatsioone enda kasuks ja teab, kuidas toetada oma valesid, manades näole jutuga haakuvaid emotsioone, mida ta tegelikult ei tunne. Need on teadlikult lihvitud maskid ja teeseldud näoilmed (vt näiteks psühhoterapeudi Kaire Talviste kommentaari “Pisendamine, vastuolud, häbi puudumine” Daniel Sepa 35 minutile kaamera ees siit).

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Kas sul oma ajaga midagi paremat ei olnud teha? Pärast viimast vahejuhtumit hakkasin sind nägema iga päev ja isegi mitu korda päevas. Seal sa olid: pidevalt meil kohvikus söömas ja irvitamas, selle ümber luusimas, spordihoone kõrval, õhtusel jooksuringil hämaral metsarajal (sa oled haige pervert ja liputaja), Selveri piimaletis. Kuidas sa mind jälitasid ja igalt poolt üles leidsid, ei tea ma tegelikult siiani.”

 

“Jah, sa olid minust siis võib-olla üle, tänu hirmutamisele ja veidrale käitumisele sammukese ees. Tundsin, et pean tegema kõik nii, et sulle mitte ette jääda.”

 

“PS. Ma ei vaata enam pimedas liikudes selja taha.

 

Katkend loost “Avameelne kiri ahistajale: sinu haardes olid sinust nõrgemad ja mina olin järjekordne haige fantaasia ohver“.

Tal on kõigile varuks tailor-made mask, vastavalt sellele, kes oleme meie, mitte kes on tema. Sest ta pole midagi muud kui peegel, mille taga on tühi vimm. Tema tegevus on üksnes omakasu teenistuses ja ta arvestab ainult iseendaga. Temas on arrogantsust, külmust, võimetust ohvri üleelamistega samastuda, end tema kingadesse asetada, ohvrile valu põhjustamise mitte hoomamist ja selle valu ulatuse adumata jätmist. Ta ei tunne sisemist piina oma võigaste ja moraalselt hullumeelsete tegude pärast, vaid jätkab neid esimesel võimalusel, sest ta saab.

Ohvriga toimuv on vaimse vägivallatseja värdjaliku märja fantaasia teostus päris elus. See, et ohver oma reaalsuses kahtleb ja ohvrile tundub, et ta on hulluks minemas, on gaslighting’u tulemus. Tõega manipuleerib enamik vägivallatsejaid, et neile ei jääks vastutust toimunu eest. See, et ohvri lähikondsed ei ole ohvri jutuga toimunust nõus ega suuda samastuda tema läbielatuga, on vägivallatseja kätetöö tulemus.

Olukord, milles lähikondsed pole millestki niisugusest, mida ohver kirjeldab, varem kuulnud, on ühiskondliku kaaluga: sellel on tohutu mõju ohvrite vaimsele tervisele ning tervishoiule laiemalt. See, et isegi korduvatele ohvritele tehtud emotsionaalne ja vaimne kahju on midagi, mida näeb ühiskond teisejärgulisena, on probleem. Ohvrite lugusid summutav hoiak, peaasi, et ohver mõnele ettevõttele või asutusele mainekahju ei põhjustaks ega kahjutasu ei saaks, peab lõppema. Vägivallal ongi reaalne mõõde. Kahju ei tule tühja koha pealt, vaid pahatihti on kellegi järjepidev tegevus ohvritele selle kahju põhjustanud, mis väljendub näiteks ohvri depressiooni ja ärevushäirena. Me peame rääkima neist teemadest avalikult ja see peab kajastuma meie haridussüsteemi õppekavades.

Sest et vägivallatseja on panustanud sellele kogu aeg, et sa oled liiga segaduses, liiga hirmul, liiga üksi ja sul on liiga häbi, et julgeksid midagi ette võtta või näidata teistele oma tegelikke tundeid. Ta on teadlikult tekitanud loo ümber kõiki segadusse ajava narratiivi, milles on lüngad, ent mida inimesed on varmad ise usutava infoga täitma. Ta on tahtlikult jätnud eri inimestele asjast erineva mulje, ikka enda kasuks. 

Vägivallatsejal on hingehaavade leidmiseks hea nina ja vaist. Ja tal ei ole ohvrist kahju. Ta ei tunne end tehtus süüdi. Tal pole selleks hinge ega südant, vaid ainult sõltuvus võimutsemise tundest. Tal on ohvrit vaja! See sõltuvus annab õigustatusetunde, et ohver ongi kõik ära teeninud, mis sai. Nii kannatab hoopis ohver tagajärgi, mida peaks kannatama tema vaimne terroriseerija.

Vägivallatseja on oma tegevuse üksipulgi ette planeerinud, teadlikult läbi kalkuleerinud, inimesed on justkui marionetid tema peas juhitud hälbelises, grandioosses etenduses. Ka vahel ilmnev vägivalla puudumine või tavapärasest parem kohtlemine on teadlikult doseeritud ja ajastatud ohvri suhtesse tagasi tõmbamise taktika, et sa ei eemalduks. Ta on nagu tehnik, kes seadistab inimhingi ümber.

Sulle alaline ja tahtlik kahju tekitamine on tema teadlik otsus, kuigi sa seda uskuda ei taha. Ta ei jäta kasutamata võimalust enda suva järgi valitud sihtmärgis ebamugavuse- ja hirmutunde tekitamiseks, kui ta sellesse kord on juba panustanud. Kui allutamine, survestamine ja mõjutamine ei peaks tal mõnikord õnnestuma nii nagu ta tahtis, tunneb ta end lausa impotentselt ja häbiväärsena, ning satub raevu. Ta peab seetõttu tingimata uuesti proovima, et üleolekut tunda. Nähes su hirmureaktsiooni, annab see talle kaifi. Ta on ta sõltuvuses kontrollist sinu üle. Ta ei leebu, ta ei õpi, ta ei jäta järele, ta ei saa üle, ta ei muuda ega paranda end. See ei muutu.

Ent lõppude lõpuks loeb see, et sinul, ohver, on süda. Sul on hing. Sul on hääl. Sa oled inimene – ükskõik, kui palju ta su inimsust oma terrori kaudu eitas. Loeb see, kui liigud kõige kiuste hoopis iseendale lähemale, õpid end tundma ja saad abi. Meie keskel on üks ellujääja rohkem! Inimene, kes on võimeline aitama end ja aitama teisi, sest ta teab ja on omal nahal kogenud. Loeb see, et sina julged nüüd üha enam näidata välja oma päris tundeid, mitte ei pea vajalikuks neid tingimata alla suruda. See, et märkad, tunned ja väljendad enda tundeid, aitab sul piire seada ning enesehinnangut parandada. Sa usud aina enam omaenda jõudu ja usaldad iseend. Järgid oma veendumusi ja jääd endaks, tingimusteta. Halastad ja andestad endale, tead, et sa ei teinud mitte midagi valesti, leinad kaotatut ja liigud edasi. Sest sa oled iseenda kalleim vara.

*Enamasti kannatab taolise vägivalla all heteroseksuaalse orientatsiooniga naine, ent tasub meeles pidada, et vägivaldsus ei küsi sugu ega orientatsiooni. Ka ei pruugi vägivallatseja näol olla tegu isiksusehäirega inimesega, aga minu loos oli tegu just sellega.

20
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka