Kuidas kajastada vägistamiskuritegusid?

Tartu Ülikooli poliitikateooria ja poliitikateaduse üliõpilane Isabel Jezierska kritiseerib vägistamise kajastamist Eesti ajakirjanduses. Jezierska pakub viise, kuidas vägistamist selgelt eristada seksist ning mida vägistamisest kirjutades silmas pidada. Hoiatus! Artiklis kirjeldatakse vägistamist.

Tänavu septembris ilmus Eesti Ekspressis lugu, kus kirjeldati, kuidas mees vägistas naist: „Mees ronis vanni, hoidis seal olevat naist ühe käega kinni, teise käega aga üritas naist altpoolt vööd erutada. […] Ukrainlanna minetas stressi tõttu kõnevõime ega suutnud appi karjuda. Naine kartis päriselt oma elu pärast ja loobus edasisest vastupanust. Seepeale läks Alexey nägu rõõmu täis. Ta viis naise magamistuppa ja seksis temaga esmalt oraalselt, siis õli abil anaalselt ja lõpuks ka vaginaalselt“. 

Rõhutan siin, et Alexey mõisteti vägistamises süüdi Eesti kohtusüsteemis. Eesti seaduse silmis peab seksuaalvägivalla üle elanud inimene tõestama, et temaga on tema tahte vastaselt astutud suguühtesse või on temaga pandud toime muu sugulise iseloomuga tegu “kas vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama”. Ka seaduses ei kasutata sõna seksima, vaid valitud on märksa täpsem ja neutraalsem termin suguühe, mis viitab penetratsioonile.

Ajakirjanik on otsustanud kirjeldada seda vägistamisjuhtumit tegusõnaga seksima, endale ilmselt aru andmata, et seeläbi pisendab ta vägistamise üle elanud inimestele osaks saanud ebaõiglust ja määrab oma keelekasutusega sõna seks tähenduseks penetratiivne vägistamine, mis ei ole kooskõlas sellega, kuidas seksi mõistega tänapäeval kultuuris ümber käiakse. Seks ei ole tingimata penetratsiooniga seotud, vaid on mitmekesine, mänguline ja naudingutele suunatud tegevus, mille keskmes on vastastikune nõusolek.

Vägistamine ei ole seks

Intensiivse sugulise iseloomuga teo korral piisab juba tahtevastasusest selleks, et mõjuda kannatanule väga traumeerivalt. Kui me tahame seksuaaltraumade ennetamist tõsiselt võtta, siis peaksime ühiskonnana mõtestama vägistamist tahtevastasuse kaudu: vägistamisega on tegu juba siis, kui intensiivseks sugulise iseloomuga tegevuseks ei ole antud nõusolekut. Vägivald või abitusseisundi ärakasutamine on raskendavad asjaolud, kuid nad ei ole vajalikud, et pidada mingit tegu vägistamiseks. Peaksime tegema kõik, et selliseid traumeerivad olukordi ära hoida ning üheselt hukka mõista. Saame seda teha, kui mõtestame vägistamist ennekõike nõusoleku puudumise kaudu. 

Mida aga tähendab nõusolek? Iga seksuaalsuhte aktiivne osaleja vastutab selle eest, et tema ja ta partner(id) saab/saavad nõusolekut vabalt anda või andmisest keelduda ja oma seksisoovi või selle puudumist selgelt väljendada, ning vastutab ka selle eest, et üheselt mõistetav seksuaalne nõusolek on enne seksuaalseid tegevusi tõepoolest olemas. Seksuaalsuhtes aktiivne osalemine tähendab seda, et osalistel on võimalus valida, kas nõusolekut anda või mitte, samuti seda, et osaline on võimeline nõusolekut ühemõtteliselt ja entusiastlikult andma. Nõusolek ei ole vaikiv eeldus, vaid seda iseloomustab selgus ja entusiastlikkus. Kui inimene pole seksi iga sammu vastu aktiivset huvi välja näidanud, siis ta ei ole oma nõusolekut andnud. 

Seejuures on oluline ka seksuaalse tegevuse kontekst. Kui mees küsib naiselt, kas too tahab temaga seksida, nuga naise kõril, siis isegi kui naine hoolega noogutab ja vastab jah, ei tähenda see seda, et naine on andnud nõusoleku – tal ei ole konteksti tõttu võimalik tegelikult vaba nõusolekut anda. Kui kontekst ei võimalda nõusolekut anda, siis on see seksuaalne tegevus vägistamine.

Seksi võiksime mõtestada kui seksuaalset tegevust, milleks on vajalik kõigi osapoolte nõusolek. Nõusolek kui protsess seisneb suhtluses (ka kehalises), mille eesmärk on jõuda kõigile osapooltele sobiva ühise kokkuleppeni ja arusaamiseni, milles on arvestatud kõigi soovide ja/või naudinguga.

Meedias esitatav teave peaks hoiduma seksi ja vägistamise segiajamisest ning müütide ja soostereotüüpide levitamisest, et vältida alusetute eelarvamuste tekkimist avalikkuses. Illustratsioon: Feministeerium

Mis on Eesti Ekspressis ilmunud loos valesti?

Toon ühe illustreeriva näite, et paremini ilmestada, miks ei ole vägistamise puhul sõna seksima sobilik. Kujutame ette sarnaselt sõnastatud lugu, kus täiskasvanud naise asemel figureerib loos vägistaja ohvrina hoopis laps: „Mees ronis vanni, hoidis seal olevat last ühe käega kinni, teise käega aga üritas last altpoolt vööd erutada. […] Laps minetas stressi tõttu kõnevõime ega suutnud appi karjuda. Laps kartis päriselt oma elu pärast ja loobus edasisest vastupanust. Seepeale läks Alexey nägu rõõmu täis. Ta viis lapse magamistuppa ja seksis temaga esmalt oraalselt, siis õli abil anaalselt ja lõpuks ka vaginaalselt.“

Nüüd tundub, ma usun, igaühele võigas kirjeldada vägistamise üle elanud lapse kogemust sõnadega mees seksis lapsega. Muidugi võib skeptiline lugeja tuua välja tõiga, et tavaliselt me ei mõtle lastest suhetes täiskasvanutega kui seksuaalse nõusoleku andjatest ning seepärast ei saagi me kirjeldada seda olukorda seksuaalaktina. Sellele näitele võib vastu väita, et erinevalt lapsest saab täiskasvanud naine suhtes mehega anda seksuaalset nõusolekut ja seega me saame seda olukorda kirjeldada kui seksuaalakti. 

Kuid kas näiteks magavast, minestanud või raskes alkoholijoobes inimesest on õige mõelda kui nõusolekuandjast? Mulle näib, et mitte, sest nõusolekut saab anda ainult siis, kui inimene saab aru, mis temaga toimub. Skeptiline lugeja võib nüüd mõelda, et naine oli vägistamise ajal täiesti ärkvel, kuid sellele vaatamata ta loobus vastupanust – seega võib näida, et ta ise otsustas mehele mitte vastu astuda. Kuid absurdne oleks öelda, et naine on andnud nõusoleku seksuaalseks tegevuseks olukorras, kus teda ähvardatakse näiteks vägivallaga või lastele haiget tegemisega. Ja selles konkreetses loos on selge, et kontekst ei võimaldanud naisel anda nõusolekut, sest mees oli naise suhtes võimupositsioonil: ta oli vägivaldne ja ähvardas naist sõnadega, et naise jaoks „võib kõik halvasti lõppeda“. Kui naine oleks hakanud talle vastu, siis ideaaljuhul oleks mees ehk taltunud ja taganenud. Kuid samamoodi on tõenäoline, et mees oleks vastupanule reageerinud veelgi vägivaldsemalt.

Parem on rääkida seksist kui millestki, mille jaoks on vaja kõigi osapoolte kokkulepet ehk seksi eeltingimus on asjaosaliste selge nõusolek. Samuti on mõttekam rääkida vägistamisest kui intensiivse sugulise iseloomuga aktist, kus vähemalt üks osapool ei ole oma nõusolekut väljendanud. Eristades seksi üheselt vägistamisest, saame vägistamise selgelt hukka mõista ja seostada seksi eelkõige positiivsete asjadega – läheduse, erutuse, iha ja konsensusliku naudinguga.

Ajakirjanike vastutusest

Kui me räägime seksist ja vägistamisest segamini ning nõusolek ja naudingud jäävad tahaplaanile, ei pruugi inimesed seksuaalvägivalda selle toimumise ajal ära tunda. Selline segadus puudutab nii seksuaalvägivalla toimepanijaid ja tunnistajaid kui ka ohvreid. Igasugune seksuaalvägivald – ka selline, mis tuntakse ära alles tagantjärele – on väga traumeeriv, sest vägistaja on oma ohvri dehumaniseerinud, objektistanud ja alistanud. Kahjuks tunnevad vägistamise üle elanud inimesed tihti süüd ja häbi, olgugi et nad ei ole nendega juhtunus süüdi. Eesti ühiskonnas on levinud seksuaalvägivalla ohvrit süüdistav hoiak, mis paneb osa vastutusest seksuaalvägivalla üle elanud inimestele ning võimendab nende süü- ja häbitunnet.

Seda ühiskondlikult süüdistavat hoiakut toidab vägistamisjuhtumite kajastamisel sõna seks kasutamine, sest see jätab mulje, nagu oleksid kõik osalised olnud selles olukorras aktiivsed tegutsejad, ja seega justkui kõik osalised vastutaksid selle olukorra eest, kaasa arvatud ohver. See tuleneb sellest, et tavaliselt, kui räägitakse räägime konsensuslikust seksist, siis mõtestatakse seda kui tegevust nõusoleku andnud aktiivsete ja vastutavate tegutsejate vahel. Vägistamise puhul on vägistaja aga võtnud ohvrilt võimaluse oma elu üle otsustada. Ajakirjanikud peaksid ohvrisüüdistamise fenomeniga kursis olema ja oma keelekasutuses rõhutama, et seksuaalvägivalla üle elanud inimesed ei ole endaga juhtunus süüdi.

Loo alguses kirjeldatud vägistamisjuhtumit kajastanud Ekspressi ajakirjanik ei täpsustanud, et vägistatud naine ei andnud nõusolekut või et ta isegi ei saanud konteksti tõttu nõusolekut anda ja et seega tegemist oli mittekonsensusliku seksuaalse tegevusega (st vägistamisega, kui kasutada ülal täpsustatud mõisteid). Selline vägistamisjuhtumite kajastamine kinnistab vägistamisega seotud stereotüüpe ja hoiab alal nii ühiskondlikku ohvrit süüdistavat hoiakut kui ka kinnitab vägistamise üle elanud inimestele, et nad on juhtunus ise süüdi. Arvestades, et igal aastal langeb seksuaalvägivalla ohvriks 2–6% naistest ja vaid 1–2% seksuaalvägivalla üle elanud inimestest pöördub politsei poole, peavad ajakirjanikud olema vägistamisjuhtumite kajastamisel eriti hoolikad. Mulle tundub, et meil kõigil on vastutus vägistamise üle elanud inimeste ees neile osaks langenud ebaõiglust mitte pisendada ning neid paranemisel toetada. 

Kuidas siis ikkagi kajastada vägistamisjuhtumeid?

Samu sündmusi oleks ajakirjanik võinud kirjeldada hoopis nii: „Mees ronis vanni, hoidis seal olevat naist ühe käega kinni, teise käega käperdas naise suguelundeid. Naine minetas stressi tõttu kõnevõime ega suutnud appi karjuda – tardumus vägistamise ajal on levinud šokiseisund. Naine kartis päriselt oma elu pärast ja loobus edasisest vastupanust. Mehele andis vastupanu puudumine hoogu juurde. Ta viis naise magamistuppa ja lükkas esmalt oma peenise naise suhu ning siis penetreeris õli abil naise pärakut ja tuppe“.

Mida vägistamisjuhtumite kajastamisel silmas pidada

1. Kellegi riietus ei viita sellele, et ta soovib seksida.
2. See, et inimene on joonud liiga palju või et ta läks üksinda öösel koju või lamas mehega alasti voodis, ei tähenda, et ta on süüdi selles, et teda vägistati. Igal inimesel on ka nendes olukordades õigus nõusolekut mitte anda.
3. Seksuaalvägivalla üle elanud inimese seksuaalajalugu ei õigusta vägistamist.
4. Vägistamisel kui teol on suguline iseloom, kuid seda ei tohi ajada segamini seksiga. Neid tuleb ka mõistete tasandil selgelt eristada.
5. Kajastus ei tohi seksuaalvägivalla üle elanud inimesi taasohvristada ning artikli keelekasutus peab olema seksuaalvägivalla üle elanud inimeste suhtes lugupidav – nii mõnigi seksuaalvägivalla üle elanud inimene võib eelistada, et teda kirjeldataks kui seksuaalvägivalla üle elanud inimest.
6. Pildivalik on oluline – eriti kohatu on illustreerida vägistamislugu „seksika” fotoga.
7. „Mees vägistas naise“ annab olukorda paremini edasi, kui umbisikuline „naine vägistati“, sest nii on selge, kes seksuaalvägivalla üle elanud inimesele osaks saanud ebaõigluse eest vastutab. Vägistamine ei ole iseenesest toimuv looduslik protsess nagu vihmasadu, ühtki vägistamist ei toimu ilma vägistajata. Ka pildivalikuga saab seda rõhutada. 
8. Juhtumi kajastamisele võib kasuks tulla seksuaalvägivalla sageduse statistiliste näitajate välja toomine. 
9. Vägistamist detailselt kirjeldavate artiklite alguses võiks olla selle kohta hoiatus.

Loe ka 

Feministeeriumi sõnastikust, mis on seksuaalne nõusolek ja ohvrisüüdistamine

“Euroopa teekond seksuaalset nõusolekut arvestavate seadusteni“

Eestikeelne juhendmaterjal seksuaalse väärkohtlemise eetilisemaks kajastamiseks meedias