Kuidas saada feministiks? 11. lugu. Maari Põim

Kui ma olin väike, torkas mulle ikka ja jälle silma mõni hämmastav seik, mis jäi meelde. Need ei olnud niisama mingid üllatuslikud juhtumised, vaid arusaamatust tekitavad ja põhimõttelist laadi erisused selles, kuidas minu taju töötas ning mida tegid ja ütlesid teised. Ma ei osanud seda erisust sõnastada, sellele nime ega kuju anda, ent tunnet, mida seigad minus tekitasid, mäletan hästi.

Algklassid. Tund. Halvakspanevalt keelt laksutavad klassiõed, kes reageerivad õpetaja väitele, et „Ameerikas on tänapäeval nii, et nii ema kui ka isa käivad tööl ja mõlemad vanemad peavad saama välja puhata“ (ka siis, kui beebi on majas). Millised isekad naised! Hämmeldun klassiõdede reaktsiooni üle, sest see, et kõigil on samad õigused (näiteks unele), on minu jaoks täiesti loomulik.

Umbes sama aeg. Vahetund. Klassivend surub oma kehaga kolme klassiõde koridoris tumbale känkrasse. Klassiõed karjuvad, mitmel on valus. Sama on kordunud juba mitmendat päeva, ajal, mil õpetajate toa uks on kinni. Lähen enda arust klassiõdesid päästma. Klassijuhataja ettekirjutusel pean pärast selle poisi käest vabandust paluma. Mitte see poiss oma käitumise pärast klassiõdede käest.

Põhikooli vanem aste. Vahetund. Klassivend peksab teist poissi terve klassi ees, verd lendab. Sõimust on aru saada, et teda häirib teise poisi väidetav seksuaalne orientatsioon ja selle poisi oletatav lähenemiskatse talle. Klassitäis noori vaatab peksmist pealt ning mõned satuvad toimunust silmnähtavalt õhinasse. Koolis leitakse, et peksasaanu provotseerib oma käitumisega ise.

Korduv juhtum. Tunnis sõimab klassivend rõvedalt naissoost õpetajat, kes seepeale nuttes klassist välja jookseb. Teine kord sõimab ta läbi äpuks peetud meessoost õpetaja. Klassivennad kostitavad tüdrukuid vastikute hüüdnimedega, välja valitakse kõik, kes vähegi erinevad, olgu otsitud põhjuseks kehakaal, büsti suurus või väiksus, teistsugune nahavärv, kõnnak, kehakarvade olemasolu, füüsiline puue, kõnemaneer. Kiusamist toetavad kuulujutud, mida tüdrukute kohta levitatakse.

Tagantjärele ütlen, et mul oli terav silm võimusuhete märkamiseks, kogesin ebaõiglusega seotud traumat, ja süütunnet, et ei osanud sekkumiseks vahest piisavalt ette võtta. Arvasin, et peaksin teisi päästma, ent ka, et minust üksi jääb väheseks. Ajapikku kasvas aimdus, et võrrelduna pagasiga, mida minu kaaslased olid kodust kaasa saanud, oli minu sotsiaalne närv ja lähtekoht teine.

Kogu see aeg kannustas mind soov ümbritsevast aru saada ning vajadus mõista. Keskkoolis hakkasin naisteemadele tasapisi rohkem tähelepanu pöörama, kuigi mitte nii teadlikult, ülikoolis bakalaureuseõpingute ajal võtsin asjakohaseid kursusi ning magistrantuuri ajal tegutsesin juba seotud teemadega vabaühendustes ja osalesin väliskoolitustel, tekkis võrgustik.

Feminism on andnud mulle lisaks tööpõllule ka ühiskonna mõtestamiseks tõlgendusraami ja kriitilised tööriistad, aidanud mõista seoseid, milles üksikud eluseigad asetuvad korrapärasesse võimusuhete mustrisse, ning kogukonna, milles ma ei tunne end vaikse vapustatud üksiku hingena.

Maari Põim on eesti feminist, soouuringute magister, noortekoolitaja, töötanud soolise võrdõiguslikkuse alal Brüsselis ja Tallinnas.